Ekskursioon Kozlova tämbrimaailma

Igor Garšnek

Eesti muusika päevade ja programmi „Tallinn – Euroopa kultuuripealinn 2011” raames: Tatjana Kozlova autorikontsert, kaasa tegid Annamaria Morini (flööt, Itaalia), Enzo Porta (viiul, Itaalia), ansambel Resonabilis jt. 26. II Salme kultuurikeskuses.  Tallinn kui Euroopa kultuuripealinn alustas juba jaanuaris koostöös heliloojate liiduga linnaosades resideerivate heliloojate projekti. See tähendab, et igas linnaosas tegutseb kuu aja jooksul loominguliselt üks meie komponiste: vestleb huvilistega oma muusikast ja/või helikunstist laiemalt, kohtub kooliõpilastega jms. Resideerimine päädib helilooja autoriõhtuga vastava  linnaosa kontserdiks kõlbulikus saalis. Näiteks jaanuaris toimus Pirita linnaosa helilooja Mirjam Tally autorikontsert Pirita kloostris. Veebruaris võttis teatepulga üle Tatjana Kozlova (1977), kes tegutses Põhja-Tallinna linnaosas, ja tema autorikontsert toimus Salme kultuurikeskuse II korruse saalis. Tegelikult polnud see Sirbi toimetajate ruumist suurem, nii et üle paarikümne kuulaja poleks sinna mahtunudki. See oli ilmselt ka põhjus, miks kuskil ei  hakanud silma ürituse reklaami. Kuid Kozlova autorikontserdi sisulist kvaliteeti ei riivanud väiksevõitu esinemisruum karvavõrdki. Vastupidi – mõnikord on kammermuusika puhul isegi hea, kui kuulajail tekib interpreetidega peale silmsideme ka n-ö küünarnukitunne.       

Ent sellest märksa olulisem oli tol õhtul huvitavate ansamblikoosluste valik, esinejate seas ka kaks itaalia solisti. Eks selle valiku tingis muidugi Kozlova muusika, kuna põnevad teosed nõuavad ka võimekaid interpreete. Enne kui rääkida hiljutisest kontserdist, tuleb märkida, et Tatjana Kozlova paistab olevat üks neid väheseid Eesti heliloojaid, kes on oma kammermuusikas äärmiselt põhjalikult  süvenenud sonoristliku tämbrimaagia ettearvamatusse kõlamaailma. Tämbraalsete vastasseisude väljakristalliseerumine tundub talle olevat olulisemgi kui „tavapärane” muusikaline arengudramaturgia. Teisisõnu, pealtnäha kuuldamatu näib ta läbi pianissimo kuuldavaks tegevat umbes nii nagu tänapäevased nanotehnoloogiad teevad nähtamatu tegelikkuses hoomatavaks.     

Tunniajalisel kontserdil tuli ettekandele viis  Kozlova teost. Neile lisaks sai näha Pirkko Runneli hästi dünaamiliselt ja nutikalt monteeritud lühifilmi Põhja-Tallinna elukeskkonnast, seal kõlas Kozlova „Circles” („Ringid”, 2004). Kuuldust jättis nii esituslikult kui kompositsiooniliselt kõige viimistletuma mulje „Köielkõndija” (2009) häälele, kandlele, flöödile ja tšellole, esitajaks ansambel Resonabilis. Huvitav, et Iris Oja vokaliisi oli selles koosluses käsitletud sama sonoristliku „instrumendina”  kui ansambli teisi pille. „Köielkõndija” on üles ehitatud erinevate tämbriliinide polüfooniale. Kõlaline ekvilibristika balansseeris siin ka mikrointervallide õhkõrnal serval, justkui otsides stabiilsemat tasakaaluasendit. Seda ometi leidmata, peale jäi ikka „kaaluta olek”.   

„Lovesong” („Armastuslaul”, 2010) viiulile (Enzo Porta) ja flöödile (Annamaria Morini) kõlas esiettekandes ja ongi valminud nende itaalia interpreetide tellimusel. Võiks arvata, et kaks meloodiahäält ei saa suhestuda teisiti  kui polüfooniliselt või unisoonis, kuid Kozlova kasutas siin lisaks heterofooniat. Üks episood kõlas „Lovesong’is” küll lausa provokatiivselt – see oli siis, kui Porta süvenes viiulil ühteainsasse pikka helisse, hoides seda nooti oma paar minutit, enne kui Morini flööt samal helikõrgusel juurde tuli. Aga kuidas viiul seda ainsat heli tämbraalselt värvis! 

Tämbrileidudest veel. Loos „Doors 1” („Uksed”, 2005) flöödile (A. Morini) ja fonogrammile (Tammo Sumera) said solisti toonita puhumised ja mitmesugused flöödikahinad mõttelise pikenduse elektroonilistes kõlaväljades. Ühe helipannoo asendumine teisega toimus märkamatult, ajuti ka multifooniliselt kohakuti sattudes. Justkui akustilise ego dialoog  elektroonilise alter ego’ga. Kõlaline maalilisus avaldus kõige väljendusrikkamalt aga ehk kammerpildis „Muutlik” (2002), kus flöödi (Tarmo Johannes) obertonaalne mitmehäälsus koos kandle (Kristi Mühling) orientaalsete värvilaikudega lõid eriliselt helkleva kõlaatmosfääri. Kui flööt tundub olevat Tatjana Kozlova üks lemmikinstrumente, siis klarnetit näib ta käsitlevat mõnevõrra akadeemilisemas võtmes.  Seda vähemalt loos „Liikumatuse dimensioon” (2009/2010) klarnetile (Helena Tuuling) ja löökpillidele (Vambola Krigul), mis on mõlemale instrumendile paras mängutehniline pähkel. Tervikuna oli ekskursioon tema tämbrimaailma hästi vaheldusrikas. Mis muud kui uute kohtumisteni järgmistes Tallinna linnaosades!