Elamusenäljas publiku rõõmuks

„Ceciliana“ puhul tasub uljalt usaldada festivali kunstilise juhi Imbi Tarumi lennukust ja nõudlikkust ning läbimõeldud muusikavalikut.

MIRJE MÄNDLA

VII vanamuusikafestival „Ceciliana“ 23. – 26. III Eesti muusika- ja teatriakadeemias, kunstiline juht Imbi Tarum.

Seitsmendat korda peetud vana­muusika­festival „Ceciliana“ oma tuumaka ja õppetegevusega seotud kava ning meistrikursuste laadis õhustikuga on äärmiselt nauditav ettevõtmine nii lavalt kui ka publiku poolt vaadates. Rõõmu teeb asjaolu, et kuulajad pääsesid kontsertidele jätkuvalt priilt. Festivali ühtlasel tasemel kontserdibuketis olid esindatud eri maade ja põlvkondade muusikud.

Soolokontserdiga astus festivalil üles hispaania päritolu Samuel Pedro Maíllo de Pablo. Tema elulugu sirvides hakkas silma süvenemine ja lai silmaring. Ta on õppinud Salamanca lähedal Béjaris klavessiini, orelit ja muusikateadust. Sweelincki konservatooriumis täiendas ta ennast 2010. aastal Tallinna klavessiini­festivalil meeldejääva kontserdiga esinenud klavessinisti Menno van Delfti käe all ning organisti Jacques van Oortmerseni juures. Peale selle on ta võtnud meistrikursusi tervelt realt nimekatelt muusikutelt, nende seas on näiteks Olivier Latry, Luigi Ferdinando Tagliavini jpt. Ta on olnud seotud Eduardo Martínez Torneri nimelise Astuuria konservatooriumiga, praegu omandab Salamanca ülikoolis doktorikraadi ja õpetab Castilla-Leóni konservatooriumis. Maíllo esitas kontserdil Hispaania XVI-XVII sajandi muusikat, jutustades publikule olulisemate autorite teoste kaudu hispaania orelimuusika ajaloo, viidates ka Euroopa (nt Milano) ja Lõuna-Ameerika mõjutustele. Pole mingit kahtlust, et mitmekülgne muusik on organistina võimekas ja virtuoosne.

Kontsert algas põneva sissevaatega XVI sajandi vaimulikku muusikasse, avateosena kõlas nunna Gracia Baptista hümn „Conditor alme“. Emotsionaalselt liigutava kontserdi jooksul kõlasid mitmed ka siinkandis tuntud autorite, nagu Antonio de Cabezóni, Andrés de Sola või Juan Cabanillese teosed. Maíllo kujundas oma kontserdi enamaks kui vaid esteetiliselt nauditavaks emotsiooni­küllaseks orelitunniks. Kõikidele teostele eelnesid napid, ent hoolikalt läbi mõeldud ja sisutihedad kommentaarid esitatava teose ning omaaegse konteksti kohta. Samuti ilmestasid loeng-kontserti kuvad hispaania eri tüüpi orelite fotodega. Õhtu kulminatsioonina nägi publik Braga katedraali võimsat orelit ning kõlas Pedro de Araújo võidukas teos „Batalla de sexto tono“ ehk „Kuuenda astme lahing“. Hispaania oreli­repertuaar tundub olevat tugevalt seotud regionaalsete instrumendiehituslike eripäradega, nii et muusikasõbral võis tekkida huvi võtta ette reis sealsete originaalpillidega tutvumiseks.

Madleen Kristel Alasi „Ceciliana“ debüüti võib pidada tähendusrikkaks. Oma muusikutee alguses noor barokkviiuldaja on ennast suhteliselt lühikese aja jooksul pühendanud varajase muusika esitamisele. Ta on võtnud meistri­klasse ja tunde Aira Maria Lehtipuu (Soome) ja Sanita Zaira (Läti) juures, muusikutee alguses oli tema õpetaja Leena Laas, praegu juhendab teda Triin Ruubel-Lilleberg. Alasi nõudlik kava sisaldas Michele Mascitti, Marin Marais’, Nicola Matteisi ja Georg Muffat’ loomingut. Triopartnerid oli ta leidnud endale meie parimate barokkmuusikute seast. Noorele viiuldajale pakkusid ansambli­tunnetust ja tuge Reinut Tepp oma tundliku ja maitseka klavessiinikäsitluse ning Villu Vihermäe (barokktšello, viola da gamba) vaheda intonatsiooni- ja rütmitajuga. Kontsert tegi noore, musikaalse ja küllap ka ambitsioonika Alasi arenguteest esimese vahekokkuvõtte. Jään huviga ootama, kuhu võimaluste­rohke teekond noore muusiku lähi­aastatel viib.

Elamusenäljas publikut rõõmustas veel üks põnev muusik – mitmekülgne Matias Häkkinen (Soome), kelle tähelepanu all on XVII sajandi lõpu muusika. Ta on „Ceciliana“ festivalil esinenud orkestri Ensemble Nylandia, festivali „BarokkiKuopia“ ja kontserdisarja „Café Barock“ kunstiline juht ning Soome Vanamuusika Seltsi president. Kaks järgmist publikurohket kontserti leidsid aset Häkkineni kunstilisel juhtimisel, orkestrit dirigeeris ta laval klavessiini tagant. Teine oli lõppkontsert, kus esinesid nii EMTA keelpillitudengid kui ka Nylandia puhkpillimängijad (aga ka Nylandia Mikkä Ikäheimö teorbil).

Lõppkontserdil esines eredalt festivali kolmaski oluline külaline, barokktrompetist Paweł Hulisz (Poola), kes särava ja virtuoosse solistina esitas Giuseppe Torelli sonaadi trompetile ja keelpillidele D-duur ning perfektse trompetipartii orkestri koosseisus nii mõneski Händeli aarias. Hulisz on mitmekülgse muusikuna asutanud ansambli Tubicinatores Gedanenses Gdański ajaloolise tornimuusika esitamiseks, ta on ka festivali „Gdański tornide muusika“ kunstiline juht ja varajase muusika ansambli Capella Warmiensis Restituta asutaja. Ta on uurinud ja rekonstrueerinud Gdański Poola Teaduste Akadeemia, Hosianumi ning Pelplini raamatukogu vanu käsikirjalisi noote. Veel on ta tegutsenud helilooja ja arranžeerijana.

Lõppkontserdi särav ja fanfaari­küllane kava sisaldas mitmeid efektseid vokaalnumbreid, mida esitasid stiilipuhtalt ja tehniliselt võrdse meister­likkusega Johanna Maria Ernesaks, Valeria Ergardt ning Anna-Grete Joamets. Esile võib tuua Johanna Maria Ernesaksa lauldud virtuoosse Georg Friedrich Händeli aaria „Dopo notte, atra e funesta“ ehk „Pärast ööd on pime ja kõle“ ooperist „Ariodante“ ja Anna-Grete Joametsa loomuliku musikaalsuse, särava kõrge registri, sundimatu kontakti publikuga ning hea ansamblitunnetuse Händeli aarias „Let the Bright Seraphim“ ehk „Las eredad seeravid“ oratooriumist „Samson“. Tundub, et neid soliste võiksid tähele panna eesti oratooriumimaastiku kujundajad, et pakkuda noortele andekatele lauljatele vokaalseks arenguks vajalikke esinemisvõimalusi. Festivali lõppkontserdi mainitud õnnestumiste ritta saab lisada ka Purcelli symphony ja chaconne’i semi­ooperist „Haldja­kuninganna“.

Ooperlikkus ja süidivorm olid ühendavad lülid ka päev varem antud kontserdil „Barokkmuusikat Läänemere maadest ja mujalt“, kus ansambel Nylandia tutvustas rootsi organisti ja helilooja Gustav Dübeni peamiselt XVII sajandi käsikirju sisaldava kogu muusikat. Muu hulgas kõlas üks Dübeni originaal­partituur, süit nr 26 g-moll, ning osaliselt võis tema loodud muusikat kuulata ka André Campra süidis ooperist „L’Europe galante“ ehk „Galantne Euroopa“. Selle teose autorsus on kindlaks tegemata: pole teada, kui suur osa sellest on Campra kirjutatud või milline roll oli Dübenil. Kõiki neid varajase muusika huvilisele tuttavaid äraarvamismänge jagasid muusikud lahkelt publikuga, kommenteerides esitatavaid teoseid.

Nylandia koosseisu tuumiku moodustavad põhjanaabrite muusikud, kuid ansamblis on mänginud ka mitmed meie instrumentalistid. Sellist meeldivat ja vastastikku rikastavat koostööd on publikul nauditav jälgida ja võib tõdeda, et kvaliteetsel tasemel barokkmuusika kuulamiseks ei peagi siirduma paari­kümne tuhande kilomeetri kaugusele barokkmuusika keskustesse. Nii kujunesid rahuldust pakkuvateks Michel Lamberti „Je suis aimée“ ehk „Ma olen armastatud“ ja Johann Valentin Mederi „Ach Herr, Strafe mich nicht mit deinem Zorn“ ehk „Issand, ära nuhtle mind oma vihas“ sopran Marta Paklari intensiivsel soleerimisel, millega ansambliliikmed sujuvalt haakusid.

Neile, kelle tähelepanu oli sel korral suunatud nädalavahetusel toimunud säravatele orkestrikontsertidele, soovitan tulevastel festivalidel kuulata ka kammerlikumaid kontserte. „Ceciliana“ puhul tasub uljalt usaldada festivali kunstilise juhi Imbi Tarumi lennukust ja nõudlikkust ning pikaajalisele kogemusele tuginevat läbimõeldud muusika­valikut.