Elamuslik jalutuskäik barokist klassikani

Iren Lill, klavessinist

Lembit Orgse (klavikord, klavessiin, haamerklaver) 21. XI Mederi saalis. Lembit Orgse on muusik, kes imetlusväärse energia ja põhjalikkusega suudab pühenduda nii pedagoogitööle, õpingutele muusikaakadeemia doktorantuuris kui ka aktiivsele kontserttegevusele. Kõnealusel kontserdil kõlas kolm ajaloolist klahvpilli: Orgse isiklik, eesti  pillimeistri Peeter Talve ehitatud klavikord ning kaks Eesti Kontserdile kuuluvat instrumenti – Joop Klinkameri klavessiin ja Chris Maene haamerklaver. Kontserdi sissejuhatuseks mängis Orgse klavikordi delikaatset kõla arvestades sobiva loo, arvatavasti kõikidele kuulajatele tuttava C-duur prelüüdi HTK I osast. See aitas kõrvadel pilli vaikse tämbriga kohaneda ja järgnevaid palu, e-moll ja G-duur duetti, täielikult  nautida. Esineja kasutas hästi ära klavikordi dünaamilised võimalused ning publik sai hea ettekujutuse sellest omapärasest, peamiselt koduseks musitseerimiseks kasutatud pillist, mis kuulus ka J. S. Bachi lemmikute hulka.

Klavessiinil esitamiseks oli Orgse Bachilt valinud kontserdi G-duur (loodud Vivaldi viiulikontserdi op. 7/2, RV 299 põhjal) ja „Prantsuse süidi” Es-duur. Teosed olid läbi viidud hea stiilitajuga, kuid mängijalt oleks oodanud pilli väljendusvõimaluste  veelgi paremat kasutamist. Edasi viidi kuulajad kaasa galantse stiili ajastusse ning haamerklaveril hakkasid kõlama J. S. Bachi kahe vanema poja, isa lemmiku, andeka, kuid vaesuses surnud Wilhelm Friedemanni ning eduka, kuulsa ja kaasaegsete poolt tunnustatud Carl Philippe Emanueli teosed. Polonees f-moll tsüklist „12 poloneesi klavessiinile” on loodud ajal, mil Wilhelm Friedemann oli Halles organistiks. Kuigi tema  tähelepanu keskmes oli sel perioodil põhiliselt vokaalmuusika, sündis tsükkel, mis kuulub kahtlemata tema klaviirteoste paremikku. W. F. Bachi poloneesid on isikupärased karakterpalad, millest igas on tuntav üks läbiv meeleolu. Rahuliku, mõtiskleva põhikarakteriga f-moll polonees kõlas imepärase kerguse, naudingu ja äärmiselt meisterliku detailivalitsemisega. Tundus, et lisaks pillile ja ajastule oli muutunud ka esineja kontsentratsioon ja kõik kuuldu oli puhas kuld. Kui XVIII sajandil räägiti heliloojast nimega Bach, ei peetud silmas sugugi Leipzigi Tooma kiriku kantorit Johann Sebastiani, vaid just Carl Philippe Emanueli. Viimase looming on hea stiilinäide epohhist, mil toimus üleminek barokist klassikale. Vaba vormiga fantaasiad kogumikust „Für Kenner und Liebhaber” („Asjatundjatele ja asjaarmastajatele”) on tunnistus tema teadaolevalt suurepärasest improvisaatoriandest  ja fantaasialennust, mille ta sõprade palvel ka noodipaberile jäädvustas.

Orgse käis heldelt ümber autori antud vabadustega ning tekitas toredaid dünaamilisi ja agoogilisi efekte, kasutades oskuslikult ka sellele pillile iseloomulikke põlvepedaale. Kontsert jätkus klassitsismi esimese suure meistri Joseph Haydni loominguga. Leipzigi noodikirjastajale Breitkopfile kirjutatud C-duur sonaat Hob XVI:48 kuulub tema märkimisväärsemate  klaviirteoste hulka. Fantaasialaadses esimeses osas loovad duur- ja mollhelistike vaheldumine, pianissimo’st fortissimo’ni ulatuv dünaamika, arvukad crescendo’d ja sforzando’d põneva ja kaasahaarava dramaturgia, mille Orgse tõi väga meisterlikult kuulajateni. Teise osa vilgas, energiline ja rõõmsameelne Rondo tekitas toreda kontrasti. Viimase teosena oli kavas C-duur fantaasia. Kiired käte vahel jagatud passaažid, vilkad ülepanekud, bassinoodi  kinnihoidmine kuni selle kustumiseni ja muud pianistlikud efektid olid teostatud sedavõrd nakatava vaimustusega, et publiku aplaus ei tahtnud lõppeda ning kuulajate rõõmuks kõlas lisapalana Gavott J. S. Bachi „Prantsuse süidist nr 5”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht