Eliitkontsert, nüüd Estonia kontserdisaaliski

Toomas Velmet

„Eliitkontsert”: Peep Lassmann ning keelpillikvartett koosseisus Mikk Murdvee, Mari-Katrina Suss, Anne Ilves ja Henry-David Varema 24. XI Estonia kontserdisaalis.  On teatavaks saanud, et Eesti Interpreetide Liidu kontserdisarja pealkiri „Eliitkontserdid” on tõukunud liidu nimetusest, kus välja jäetud sõna „interpreet” esitäht. Liidu kodulehelt võib lugeda, et sari kestab 22. IX 2010 – 31. VIII 2011 nii meil kui mujal. Tegelikult algas sari mujal juba varem ning 12. septembril toimus Helsingis Töölö kirikus Uue Tallinna Trio kontsert huvitavalt komponeeritud kavaga, kus Pärt vaheldus Tüüri ja Šostakovitšiga – kava, mida kuulaks Tallinnaski mõnes soliidses saalis.  

Kodus on „Eliitkontserte” kuuldud mitmes saalis ja linnaski, kuid aastaid on EIL võidelnud eesti interpreetide õiguste eest pääseda Estonia kontserdisaali. Ja lõpuks ongi mõned neist sinna pääsenud: esimesena Ralf Taal oma Chopini kavaga ja nüüd Peep Lassmann Brahmsi kammermuusikaga, kaasas keelpillikvartett koosseisus Mikk Murdvee, Mari-Katrina Suss, Anne Ilves ja Henry-David Varema. Statistika ütleb nüüd, et Estonia kontserdisaalis on ses sarjas esinenud neli keelpillimängijat ja kaks pianisti, tegelikult räägime ikka eeskätt meie kahest tipp-pianistist. Ja olgugi esialgu nii, sest kui aus olla, siis pianistidest koosnev EILi juhatus selle õiguse välja võitleski.       

See on nüüd sündinud. Sündinud (ehk) on veel üks kvartett, mis on koosseisult eriti perspektiivikas, kui polnud ainult selleks kavaks moodustatud. Kõik liikmed on kogemustega ansamblistid, aga eriti HenryDavid Varema, kes Berliini Petersen Quartetiga maakerale ringe peale teinud ja hulganisti heliplaate salvestanud.       

Kaks kontserti Estonia kontserdisaalis on sarja pealkirja absoluutselt õigustanud. Mõlemad on ühe autori kavad ja mida muud eliitkontserdilt oodata kui süvenemist. Kunagi pole Eestis ju Chopini esitatud nii palju, kui tema tänavusel juubeliaastal, aga millal ja kas üldse Brahmsi klaverikvartette ja -kvintetti mängiti, ei mäletagi. Tegemist pole mitte ainult kammermuusika, vaid ka klaverirepertuaari tippudega. Seda on eriti f-moll Kvintett op. 34, mille algvariant oli Sonaat kahele klaverile op. 34b ja mis on muide olnud ka maailma ühe prestiižikama, van Cliburni konkursi kohustuslik teos. Klaverikvartettide olulisus paistab välja kas või asjaolust, et George Balanchine on lavastanud balleti Brahmsi Klaverikvarteti nr 1  op. 25 muusikale, mille on orkestreerinud Arnold Schönberg. Küllap ballettigi kusagil etendatakse, kuid Schönbergi orkestratsioon on hästi levinud ja, muide, ka Neeme Järvi repertuaaris.       

Kontsert algas Brahmsi Klaverikvartetiga nr 2 A-duur op. 26. Mida me ka ei sooviks, on nii Brahmsi klaverikvartetid kui Kvintett ikkagi klaveriteosed keelpillide saatel ja nõudlikud kui kontserdid orkestri saatel. Ja seda klaverikesksust poleks vaja  siluda, pigem vastupidi. Kvarteti ettekandel tundus küll, et esitajad püüavad kõigest väest leida ansamblitasakaalu, mille tulemus oli ikkagi see, et pianisti mäng domineeris, aga keelpillide esitus oli vägagi looritatud. Kogu teoses jäi puudu eredusest ja dünaamika kõvemast f- ja ff-poolest, mistõttu oli ka strihhide markantsus kaheldav või siis teostatud nii teadlikult, et ei kipu uskuma. III osa „paljaid” (klaverita)  oktaveid keelpillidel ei õnnestunudki päris täpselt intoneerituna kuulda. Finaali tempo on autor fikseerinud kui Allegro ja seejuures alla breve, kuid seda peaks vist väljapeetumalt esitama, sest muidu kaob väga karakteerne sünkoop ja tekib probleem, kuhu siis animato koodaga kapata.     

Tegelikult oli teos esitatud ju kvaliteetselt, kuid looritatud kõlaga.  Teise kontserdipoole täitis f-moll Kvintett op. 34 ja siin tuldi (kõlaliselt) loori tagant eeslavale, kusjuures selles ei saa „süüdistada” ainult lisandunud teist viiulit. Ka üldine lavaline aktiviteet oli järsku valla lastud. Kui I osa ekspositsioonis igatsenuks keelpillidelt jõulise, aga lühikese spiccato asemel martelé strihhi, siis teisal soovinuks piano’s hästi teravat ja aktiivset spiccato’t. Ka punkteeritud rütm oli  mõnevõrra kohati nudi. Ilmselt suur saal ümardab strihhilist tegevust rohkem kui prooviprotsessis harjumuspärane. See kõik puudutab arusaadavalt kvartetti. Pianistile mul etteheited puuduvad, kui mitte arvestada, et Lassmann jättis justkui kasutamata kontsertklaveri provokatiivsed kõlalised võimalused kogu ansambli tutti täidlasemaks muutmisel. Suuremal ansamblil on alati probleeme selliste suuniste  lahendamisel nagu poco piu animato, aga kui Brahms on hoopis kirjutanud nii kenasti nagu un pochetino piu animato, kui palju seda siis ikkagi teha. Lõpuks kõik suunised täideti, tulemuseks oli nauditav kammermuusikaõhtu ometi kord selleks ette nähtud kohas. Ja saalis oli publik täiesti olemas. 

Hea märk on seegi, et EILi kokkulepe, mis sõlmiti Eesti Kontserdi ühe direktoriga, kehtib ka uue direktoriga – see lisab lootust, et lepe pole lühiajaline.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht