Ellerhein avas Peterburis koorifestivali

Heili Vaus-Tamm

Ellerhein ja dirigent Tiia-Ester Loitme 26. V Peterburi Filharmoonia suures saalis.          Tütarlastekoor Ellerhein pani publiku maailma ühes kuulsamas saalis vaimustusest rõkkama. Tiia-Ester Loitme oskas koorifestivali avaõhtul kõik miinused plussideks keerata. See, et koori solist ei saanud eksamite tõttu esinemisele kaasa tulla, oli algul ilmselge kaotus. Kui aga Peterburist leiti kiiresti konservatooriumi I kursuse tudeng, kes Galina Grigorjeva „Svjatki” ära õppis ja vaimustavalt ette kandis, sai kontsert hoopis rikkamaks. Anastassia Leonova hääl  helises imeliselt koori (see peab kõlama nagu udu, ütleb Grigorjeva) hapra tausta kohal. See oli õhtu üks tipphetki. Ellerheina tüdrukud laulsid ringis ümber solisti ja Loitme seisis lihtsalt kõrval. Ja esimest korda, nagu ta pärast ütles, sest ta tundis, et siin pole midagi juhatada. Tüdrukutel oli noodipildis väga keeruline helikude (eri häältel eri taktimõõt, taktijooned eri kohtades jne) nii selge, et nad kandusid vaikselt solisti järel ühelt akordilt teisele. Kui laul  oli korra ette kantud, ilmus solisti õlgadele koori kingitus – siidrätik. Ja Loitme lasi laulu veel kord esitada!     

Pole just tavaline, et dirigent tõstab kontserdil kava ümber nii, nagu tahab. Jätab osa laule üldse ära ja teised laseb esitada sellises järjekorras, mis pähe tuleb. Mõne veel mitu  korda. Aga just nii Loitme tegi. Ja võitis oma spontaansusega mitmerahvuselise publiku südame. Mitte vähem olulised polnud ta põhiliselt vene keeles öeldud kommentaarid. Küll ta rääkis Arvo Pärdist, küll tõlkis oma ilmselt meelega veel kentsakamaks keeratud vene keeles Ernesaksa „Jääpurika” sõnu. Ja publik oligi pihus. Jälgiti dirigendi iga sammu (aegajalt suundus ta konferansjeega sosinal vaidlema) ja kuulati, kõrv kikkis, iga sõna.     

Kontserdi esimeses osas esitati nii Gustav Holsti „Ave Maria’t” ja katkendit Mendelssohni „Iliasest” kui ka Kreegi, Ernesaksa ja Pärdi laule. Saali imeheas akustikas kõlas lummavalt lõpuakordide piano’sse fileerimine. Kui millegi pärast norida, siis saksa keele häälduse üle, mis jäi veidi maalähedaseks.  Kontserdi teine pool oli pühendatud Veljo Tormise juubelile. Helilooja mängis ka ise „Aborigeenide laulus” šamaanitrummi kaasa. Selleks ajaks oli aga publik juba üles köetud. Kava Tormise-pool oli kui lavastatud kontsert liikumise, publikule rahvarõiva vööde-keti andmisega jne. Ja kui siis rütmikas „tabu-tabu” lahti läks, tantsis ärksam osa publikust ennastunustavalt kaasa.   

Ime siis, et siiani pole ükski koorifestivali viiest aastast ilma Eesti koorita läbi saanud.