Elletuse Eestist, Badi Brasiiliast

Joosep Sang

„Jazzkaare” korraldatud sügiskontsertide sarjas toimus väikese ajavahega kaks etteastet, kus kõlas muusika, mille juurteks on pärimus ja õiteks nopped tänapäeva kaleidoskoopilisest muusikailmast. Hõimupäeval, 20. oktoobril esines Eesti ansambel Elletuse, mis avaldas mulle väga sügavat muljet 2010. aastal ilmunud plaadiga „Laul jookseb ehenna”. Kontsert Kumus sisaldaski selle albumi palu, kuid veidi uuenenud kontekstis. Paari aasta taguse ajaga võrreldes on ansambli koosseis kapitaalselt muutunud. Alles on vaid ansambli arhitekt, kitarrist Paul Daniel ja esilauljatar Liisi Koikson, uute liikmetena astusid lavale teine lauljatar Anna Põldvee, klahvpillimängija Raun Juurikas, bassist Marti Tärn ja trummar Kaspar Kalluste. Kummalgi ansamblil on omad voorused. Elletuse eelmisele koosseisule andsid palju juurde Cätlin Jaago rahvapillid ja lauluhääl. Anna Põldvee on tema kõrval veidi ühekülgsem, ehkki objektiivselt võttes lauljana vaieldamatult võimekam. Varem Elletuses kaasa teinud Ara Jaraljani kontrabassi ja Marti Tärni elektribassi polegi põhjust võrrelda, omad prisked plussid on mõlemal. Elletuse suurim võlu on Paul Danieli arranžeeringud. Eesti rahvalaul on muusikalise materjali poolest lakooniline ja väikese ambitusega, kuid ometi (ja võib-olla just seetõttu) on sellest suudetud palju välja võluda, Kreegist Tormiseni ja Collage’ist Metsatölluni. Kukerpillid, Untsakad ja VLÜ ajavad oma asja uuemaid küla- ja lorilaule esitades (ja au neile selle eest), kuid minu meelest on eriti rikastav sageli jazzitaustaga noorte muusikute soov paigutada vana regilaul moodsa polüstilistika konteksti. Seda on teinud Paabel, RO:TORO ja ka nüüdseks laiali läinud Vägilased, seda teeb eriti edukalt Elletuse. Danieli mitmekihilistes, hoolega läbi komponeeritud seadetes käib mäng mitmel korrusel korraga ning kui neid seadeid esitavad tehniliselt meisterlikud ja ladusa sõnavaraga muusikud, on toimuvat lihtsalt põnev jälgida. Elletuse peamine instrumentaalsolist on samuti Daniel, kelle energilises mängus on esimese põlvkonna fusion’i tarmu ja tormakust.

Vaid mõni päev hiljem, läinud kolmapäeval, astus „Jazzkaare” kutsel Estonia kontserdisaali lavale Badi Assad, nimekas lauljatar ja kitarrist Brasiiliast, kes on pälvinud kakskümmend aastat kestnud karjääri vältel rohket tunnustust nii osava kitarrimängu kui ka vaid talle iseloomuliku esinemislaadi eest. Kontserdi kavas olid omaloomingulised laulud ja laenulood Björki, Tori Amose ja ansambli Eurythmics repertuaarist, samuti filmi „Amelie” kuulsa tunnusvalsi tõlgendus.

Kava parim osa oli see, kus Assad esitas portugalikeelseid, brasiilia muusika rikkale traditsioonile toetuvaid laule. Ingliskeelsed lood mõjusid seevastu üsna ebakindlalt ja ebaloomulikult. Esineja emakeele kõla ja rütm defineerivad suurel määral laulja hääle tämbri ja fraseerimise, rääkimata sellest, et emakeeles on ta omases keskkonnas, kus teksti tähendusvarjundeid on lihtsam ja loomulikum edasi anda (eriti kui on tegemist improvisatsioonilise muusikaga). Nii ei maksa imestada, et just portugalikeelsete laulude intiimsus koos peenete kitarritekstuuridega kinkis kuulajatele õhtu kaunimad hetked. Kuigi Badi Assad on kitarristina tugevam kui lauljana, on üks tema eriomadusi siiski vokaalne multifunktsionaalsus, mida demonstreeris peamiselt teine lisalugu. Mäletan lauljatari kontserti 1998. aasta „Pori jazzil”. Siis pakkus Assadi esinemine rohkem ahhaa-elamust, peapõhjuseks tema harukordne oskus simultaanselt laulda, kitarri mängida ning lisada sellele suu, käte ja jalgadega perkussiivseid efekte. Tallinnas kuuldud kava oleks võinud seda eripära rohkem esile tuua. Kontsert oli kahtlemata meeldiv, ent erilise elevuseta.