Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 90. EMTA üliõpilastel pole kunagi olnud nii häid võimalusi

Peep Lassmann

Eesti professionaalne muusikaline kõrgharidus saab kümne päeva pärast 90aastaseks. Arvestades asjaolu, et Euroopa olulisemad konservatooriumid on umbes 200 aastat vanad, on meie konservatoorium küllaltki noor. Kui veel silmas pidada, et esimesed eesti professionaalsed muusikud said oma diplomi kätte Venemaalt ja Saksamaalt vaevalt paarkümmend aastat enne meie oma muusikakõrgkooli asutamist, tuleb meie muusikakultuuri algaastaid pidada lausa  plahvatuslikeks. Kuigi sama kiire areng toimus ka teistes valdkondades, võiksime oma kooli pidada isegi esimeseks eestikeelseks kõrgkooliks, sest juba asutamise hetkel oli 32 õppejõust 17 eestlased.

Küllap käis õppetöö ikkagi kolmes kohalikus keeles, sest ülejäänud 15 õppejõudu olid ju peamiselt vene ja saksa rahvusest. Juba kahekümne aasta pärast oli 54 õppejõust ainult viis mitte-eestlased. Ja selles mõttes rahvuslikuks muusikakõrgkooliks oleme me jäänud läbi  kõigi ajalooliste katsumuste siiamaani. Järjest rohkem kummitab aga silmapiiril küsimus – kas oleme ka tulevikus oma 1,3 miljonilise tagamaaga valmis tõeliseks rahvusvaheliseks konkurentsiks? On ju Prantsusmaal ja Saksamaal üks muusikakõrgkool keskmiselt 2,5 ja 3,5 miljoni inimese kohta, seega on nende koolide tagamaa kaks-kolm korda suurem ja ka ühiskondlikku jõukust on seal vähemalt kaks korda rohkem. 

Lihtne on väita, et loomulikult oleme praegu konkurentsivõimelised. Meil on ju paljude välisüliõpilaste hulgas 36 üliõpilast (5% üldarvust) 15 Euroopa riigist, sh mõlemalt eelmainitud maalt. Kõnekas on ka fakt, et nendest ainult 11 on lähinaabrite hulgast. Samuti on Euroopa Liidu õppejõudude vahetusprogramm meile justnagu edukas: meilt läheb välja rohkem õppejõude kui tuleb sisse. Ometi võiks vahetus ikkagi olla võimalikult balansseeritud.  Siiski arvan, et vastus püstitatud küsimusele saab olla läbinisti positiivne ainult teatud tingimustel. Kõigepealt, meie maal ei tohiks kaotsi minna ükski tõeline anne. Meil on talentide leidmiseks ka head eeldused: üle 80 alamastme munitsipaalmuusikakooli, samuti hulgaliselt kooliteatreid kõikjal üle riigi. Vaja on koostööd muusikahariduse astmete vahel, et Eestis kujuneks välja 15–20 regionaalset keskust paremate ja suuremate muusikakoolide baasil, kus vastava piirkonna andekad noored saaksid juhendust meie parimatelt spetsialistidelt. Meie ühine eesmärk peaks olema muusikahariduse ühtne süsteem, mis soosib andekate noorte pidevat arengut ja tõrgeteta liikumist ühest haridusastmest teise. See tähendaks, et ühe kooliastme lõpueksam võiks edaspidi olla ka järgmise astme sisseastumiseksamiks.

Mingis ulatuses toimib selline praktika juba praegu. Ühelt poolt G. Otsa nimelise ja H. Elleri nimelise  muusikakooli ja Tallinna muusikakeskkooli ning teiselt poolt muusika- ja teatriakadeemia vahel. Esimesi katseid on tehtud ka ühildamaks alg- ja keskastme vastavaid eksameid. Vaja oleks ka riiklikku programmi, mis toetaks neid munitsipaalmuusikakoole (endisi lastemuusikakoole), kelle lõpetajad jätkavad professionaalseks muusikuks, aga miks ka mitte tantsijaks ja näitlejaks kujunemise teel. Konkreetse toetuse suurus oleks proportsionaalne antud koolist  professionaalset haridust omandama hakanud lõpetajate arvuga.

Teiseks, igal andel peab olema võimalus õppida ka välismaal. Seejuures võiks igaüks alustada oma erialast kõrgharidust kodumaal – selleks, et osaleda kohalikus muusika- ja teatrielus ja jätta oma jälg sinna juba enne õppimist välismaal. Pärast võib ka aastaid mujal õppida, tee tagasi on ikka lahti. ELi üliõpilasvahetusprogrammi mahu juures saab iga neljas üliõpilane  vähemalt ühe semestri õppida välismaal. Üliõpilasvahetuse suurendamine sõltub ainult meie valmisolekust andekaid üliõpilasi võõrsile saata. Peame jõudumööda kaasa aitama ka noorte muusikute välisülikoolidesse immatrikuleerimisele, lootuses neid mõne aja möödumisel taas kodumaal näha. Just nende hulgast saame ka oma tulevased noored õppejõud.

Kolmandaks võib küsida, kas suudame katta rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise õpetajaskonnaga  kõik meie akadeemias õpetatavad erialad ja õppeained. Arvestades meil õpetatavate erialade hulka, ei pruugi see alati nii olla. Paratamatult peame oma konkursi õppejõukohtadele välja kuulutama ka välismaal. See aga ei pruugi olla väga efektiivne vorm uute õppejõudude leidmiseks just sinna, kuhu meil on vaja. Oma parimad välisõppejõud oleme ikka ise kohale kutsunud. Üliõpilaste arvult väikese, kriitilises seisus eriala puhul võiks lahendus tulla näiteks koostöös teiste muusikainstitutsioonidega. Ühiste jõududega tuleks palgata muusik, kes oleks ühtviisi hea spetsialist nii laval kui klassis.

Neljandaks, koostöö tööandjatega. Vihjasin juba ühele koostöö võimalusele: teatrid, kontserdikorraldajad ja orkestrid peaksid üleüldse olema meie kõige olulisemad partnerid nii õppetöö parendamisel kui ka õppekavade arendamisel. Tähtsad on meie üliõpilasorkestri, ooperistuudio ja lavakunstikooli võimalikud  ühisprojektid ERSO , rahvusooperi ning teiste kontserdikorraldajate ja teatritega. Viiendaks, meie õppekavad tuleb muuta rahvusvaheliselt konverteeritavaks. Praegune üheaastane magistriõpe, mis ei luba meile ei üliõpilasvahetust ega ühiseid õppekavasid teiste ülikoolidega, tuleb teha kaheaastaseks.

Kahjuks tähendab see Eesti oludes ka muusikutele kolmeaastast bakalaureuseõpet, kuid riik tellib ikkagi meilt magistreid, mis tähendab endiselt  kokku viieaastast õpet. Aga unustame mured. Eesti muusika- ja teatrielu pole kunagi olnud nii huvitav ja mitmepalgeline. EMTA üliõpilastel pole kunagi olnud nii häid võimalusi õpinguteks ja eneseteostuseks. Suurem osa meie pedagoogidest on loominguliselt aktiivsed ning muusika- ja teatrielus olulist rolli mängivad isiksused. Nende rahvusvahelised suhtlusvõimalused on suuremad kui kunagi varem.  Ka EMTA ehituse teine järk saab peatselt teoks: kui kõik läheb nii nagu peab, on meie saalikompleks, mis sisaldab ka black-box’i tüüpi teatrisaali ning elektronmuusika stuudio laiendust, paari aasta pärast avatud. Loodame, et Tallinna ainus 600 kohaga kontserdisaal ja juba algselt black-box’ina planeeritud teatrisaal leiavad ka kõigi meie koostööpartnerite aktiivset kasutust ja saalikompleksist kujuneb oluline kultuurikeskus.  Julgen avaldada lootust, et 100aastane Eesti muusika- ja teatriakadeemia võib selles artiklis toodud muresid pidada unustatuks ja seisab silmitsi juba uute väljakutsetega.