Enam paremaks minna ei saa

Pealtnäha oleks võinud öelda, et Rahmaninovi kolmas klaverikontsert on mingi kergemat sorti klaveriteos – nii loomulikult ja lihtsalt mängis Mihkel Poll.

ÄLI-ANN KLOOREN

Kontsert „Rahmaninovi kolmas“ ERSO sarjas „Klaverikontsert“ 10. I Estonia kontserdisaalis. Solist Mihkel Poll (klaver), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Mihhail Gerts.

„Olete valinud omale, seltsimehed muusikateadlased, väga raske ala. Meie peame oskama teha muusikat, aga teie peate oskama sellest kirjutada.“ Need sõnad lausus dirigent Sergei Prohhorov 1955. aasta maikuus heliloojate liidu koosolekul, kus arutati muusikakriitika olukorda ajalehes Sirp ja Vasar. Sinna juurde lisas ta veel märkusena: „Aga muusikateadlased veel enam otsivad vale noote. Et siin oli vale noot või siin üks corno kiiksus – kontsert on läbi kukkunud!“ Tõesti on muusikast mõnikord raske kirjutada. Lihtsam ongi siis, kui mõni corno kiiksub. Kuidas aga leida sõnu siis, kui jääd pärast muusikute esinemist lausa sõnatuks?

Just nii juhtus 11. jaanuaril ERSO kontserdil, kus Mihhail Gertsi juhatusel ja Mihkel Polli soleerimisel kanti ette Sergei Rahmaninovi kolmas klaverikontsert, ja siit ka artikli pealkiri. Tegemist on muusikaliteratuuri ühe raskema teosega, eriti klaveripartii osas. Rahmaninov ise oli väljapaistev pianist suure käeulatusega (oktav + kvint) ning oma võimetest ja eeldustest lähtuvalt kirjutas ta ka oma teosed. Seetõttu on tema klaveriloomingu esitamine paljudele mängijatele paras proovikivi. Rahmaninovi hilisromantiline helikeel oma laulvate lõputute meloodiate ja romantilise lainetamisega peidab endas ohtu tõlgendusega üle piiri minna ning mõjuda seetõttu aeg-ajalt ka väsitavalt ja kohati lausa imalalt. Polli ja Gertsi koostöö andis tulemuseks hoopis midagi muud: ettekanne oli karge ja värske kõlaga ning tõi välja Rahmaninovi muusika ilu. Kuigi „ilus“ on tänapäeval muusikast rääkides pigem pilke- või sõimusõna, siis Rahmaninovi puhul võib seda sõna kasutada küll puhta südametunnistusega.

Eraldi peab kindlasti esile tõstma dirigendi ja pianisti koostöö. Ehk on põhjuseks, et Mihkel Poll ja Mihhail Gerts on koolivennad, aga võib-olla on nad lihtsalt äärmiselt sobivad muusikunatuurid.

Anastassia Dratšova / ERSO

Nagu öeldud, on tegemist tehniliselt erakordselt keerulise klaveripartiiga, mis annab pianistile võimaluse oma virtuoossusega hiilata. Kuulasin-vaatasin seda kontserti rõdu esimesest reast ning sealt oli hea pianisti mängu jälgida. Pealtnäha oleks võinud öelda, et tegemist on mingi kergemat sorti klaveriteosega – nii loomulikult ja lihtsalt mängis Poll. Tema mängus puudus igasugune väline efektitsemine. Loomulikkus kandus muidugi ka kõlamaailma: ei olnud ühtegi juhusliku kõlaga nooti, ühtegi lõpuni välja arendamata fraasi. Kiired passaažid olid nagu muuseas mängitud, kõik noodid justkui pärlid üksteise kõrval reas. Rahmaninovi klaverimuusika esitamise teeb keeruliseks veel selle hästi mitmekihiline faktuur. Sageli on nootide üleküllusesse peidetud teemad, mille väljatoomine nõuab pianistilt suurt meisterlikkust. Siinkohal tundub peaaegu kohatu öelda, et see õnnestus Pollil suurepäraselt. Ka klaverikontserdi dünaamika, kus on kerge äärmustesse langeda, oli erakordselt hästi kujundatud. Polli forte kõlas kuidagi eriliselt: oli forte, aga pehme ja diskreetne. Eraldi peab kindlasti esile tõstma dirigendi ja pianisti koostöö. Võib-olla oli põhjus selles, et tegemist on koolivendadega, võib-olla lihtsalt äärmiselt sobivate muusikunatuuridega. Igal juhul näeb harva dirigendilt nii delikaatset solisti kuulamist. Seda oli tõepoolest sümpaatne vaadata, kuidas Gerts pianisti poole pöördus, justkui mõista andes, et ta täielikult toetab kõike seda, mis klaveri taga toimub. Orkestrist: kui veel kümmekond aastat tagasi oli tõesti võimalus kirjutada, et corno’d kiiksusid, siis nüüdseks on ERSO-l välja kujunenud sellise tasemega puhkpillirühm, et nende soolosid on alati nauding kuulata. Rahmaninovi kontserdis on üksjagu puhkpillide soololõike või kahekõnesid klaveriga ning raske on mõnda neist esile tõsta – kõik olid nii suurepäraselt mängitud. Kuigi eespool öeldust võib vist juba välja lugeda, et Mihhail Gerts oli teinud suurepärast tööd nii teose ettevalmistamisel kui ka ettekandmisel, siis ka tema puhul tahan esile tõsta loomulikkuse, selguse: kõike oli täpselt niipalju, kui on vaja ühe romantilise teose maitsekaks ettekandeks. Võib öelda, et puupüsti saal sai selle, mille ootuses oli kontserdile tuldud. Kui ainult mõni innukas muusikaarmastaja ei lõhuks lummust, mis sellise ettekande järel tekib, oma forte fortissimo’s „braavo“ ja „priima“ hüüetega.

Kontserdi teises poole kõlas prantsuse impressionistlik muusika: Claude Debussy sümfoonilised eskiisid „Meri“ ja Maurice Raveli koreograafiline poeem „Valss“. Kas olid emotsioonid liiga laes või oli põhjus muus (tundus, et Estonia kontserdisaali akustika ei ole impressionistliku muusika esitamiseks kõige sobivam), igal juhul jättis Rahmaninovile järgnenud Debussy muusika kahvatuma mulje. Puudu jäi impressionistlikust udust, kohati kõlasid eri pillide lõigud üksteisest selgelt eraldi ja ei tekkinud head tervikut. Keelpillide õrna väreluse taustal tõusid just puupuhkpillid liigselt esile ja jätsid kuidagi nurgelise mulje. Samal ajal kõlasid väga hästi kokku keelpillid ja trompetid, kuigi kontrast on ju suurem kui puupuhkpillidega. Esile tuleb tõsta ka imelised viiulisoolod. Kujundlikult võiks öelda, et „Meri“ oli justkui Claude Monet’ maal, kuhu ähmastele heinakuhjadele on viltpliiatsiga selged kontuurid ümber tõmmatud.

Seevastu Raveli teose „Valss“ esitus ei jäänud kontserdi esimesele poolele alla. Tegemist on väga mitmeplaanilise teosega: põhiliselt jääb kõrvu kõlama lendlev ja hoogne Viini valss, kuid valsi voolavusse tungivad süngevõitu katkestused. Vastupidiselt Debussy muusikale saavutati selle teose esitusel kaleidoskoopilisest ülesehitusest hoolimata suurepärane tervik. Alguse madalatelt puhkpillidelt justkui kobamisi teema otsimine kruvis pinget salapäraga, millest kasvas järk-järgult välja kergemeelne Viini valss – keelpillirühm andis sellele erakordselt pehme ja elegantse kõla. Raveli teose ettekandel on sama oht, mis Rahmaninovi kontserdilgi: valsi tõusude ja mõõnadega võib kergelt üle piiri minna. Mihhail Gerts suutis juhtida ERSO maitsekalt üle nende karide. Eraldi peab esile tõstma löökpillirühma, kellel on teose esituse ülesehituses võtmeroll – pealegi, harva on laval kuus löökpillimängijat.

Raveli „Valss“ on kirjutatud pärast Esimest maailmasõda (alles tähistati suurejooneliselt selle lõpust saja aasta möödumist). Ravel on sellesse teosesse pannud oma sõjajärgse ängistuse: elu läks küll edasi, kuid kõik oli tagasipöördumatult muutunud. Sellest ka Viini valsi ja tunduvalt süngemate motiivide vastandamine. Loodan, et sellised muusikateosed ei lase unustada, milliseid jubedusi on inimkond pidanud viimase saja aasta jooksul üle elama, ja et ei pea enam lugema selliseid lauseid, nagu ilmus 10. jaanuari Eesti Päevalehes, kus riigiteadlane Viljar Veebel kirjutab: „Traditsioonilistel konfliktialadel Balti riikidest Balkanini ja Lähis-Idani on seega õudse lõpu asemel vähemalt esialgu oodata kestlikku õudust. Tuleb arvestada, et kaosespiraal on seejuures kasvav, mitte kahanev ja viib lõpuks ikkagi maailmasõjani, millest kerkib esile uus hegemoon.“*

* Viljar Veebel, Donald Trumpi USA tagasitõmbumine ei tähenda kohest maailmalõppu. – Eesti Päevaleht 10. I 2019.