Enesekindlus olla korraga barokkstaar ja reivitäht

Samamoodi nagu õhtu peakangelase erialaste väljundite puhul on segunenud eri žanrid ja stiilid, esitati ka laval muusikat eri ajastute pillidel ning eri stiilides.

MAARJA MALMET

Ardo Ran Varrese juubelikontsert „ARV 50“ 23. III ERRi 1. stuudios. Kadri-Ann Sumera ja Maila Laidna (klaverid), Ensemble Auftakt (Soo-Young Lee – klarnet, Miina Laanesaar – viiul, Maila Laidna – klaver), Kristo Käo (teorb), Ensemble Floridante (Leena Laas – barokkviiul, Villu Vihermäe – viola da gamba, Kristo Käo – teorb, Saale Fischer – klavessiin), Kristin Müürsepp (pikoloflööt) ja Nikita Šiškov (live-elektroonika) ning Tallinna Kammerorkestri keelpillikvartett (Harry Traksmann – viiul, Olga Voronova – viiul, Laur Eensalu – vioola, Leho Karin – tšello). Kavas Ardo Ran Varrese kontserdimuusika, sh uudisteosed „CHNOPS – Essential Life Elements“ ja „The Anonymous Whistleblower“.

Pärast seda, kui olin eelmisel kevadel valinud Eesti muusika- ja teatriakadeemias vabaaineks Ardo Ran Varrese loengu „Muusika filmis“, hakkasin tähele panema, kui palju tema nimi meie kultuuris esineb. Varres kui ooperihelilooja, filmimuusika looja, lavastuste muusikaline kujundaja, muusikaajakirjanik ning juba sai mainitud ka tema õppejõutöö. Ta on tegutsenud muusikavaldkonnas, õppides Tallinna muusikakeskkoolis klarneti erialal, siis jätkanud hoopis teatris lavakunstikateedri XVII lennu lõpetanud näitlejana ning jõudnud taas muusika juurde EMTA heliloomingu erialale. Olen ka enda peal kogenud, kuidas mitmes valdkonnas tegutseval loovharitlasel palutakse valida, et „kumb sa siis ikkagi oled“ või „millega sa ikkagi tegeled“. Ardo Ran Varrese puhul on tunda, et teatrikogemus aitab kaasa muusika loomisele, ja vastupidi, ning inimest, kes jõuab tegutseda mitmel alal suure huvi ja kirega, on alati inspireeriv kõrvalt jälgida.

Oma 19. märtsil olnud esimest juubelisünnipäeva tähistas Ardo Ran Varres kontsertmuusika ettekannetega 23. märtsil. Eesti Rahvusringhäälingu 1. stuudio oli kontserdipaigaks väga õige valik, mis mõjus hubaselt ja sümboolselt – see on ju ka paik, kus salvestatakse filmimuusikat. Stuudio on kontserdipaigana küll pisike, kuid esinejaid käis lavalt läbi suur hulk.

Samamoodi nagu õhtu peakangelase loometöös on segunenud eri žanrid ja stiilid, esitati ka laval muusikat eri ajastute pillidel ning eri stiilides. Eri muusikastiile viljelevate kollektiivide koostöö on praegu eriti populaarne, näiteks kas või „Eesti laulu“, samuti hiljuti toimunud Floridante, Genka ja Paul Oja kontserdid. Ardo Ran Varrese juubelikontserdil kõlas laval nii klaveri- kui ka klavessiinimuusika, nii teorb kui ka live-elektroonika.

Flötist Kristin Müürsepp mõjus mustade päikeseprillide ja mustade dressidega 1. stuudio rõdul väga cool’ilt. Samuti oli cool, kuidas klassikalist pilli mängiv instrumentalist on valmis väljendama ennast ka köhides, hõigates ja tuulekella puhudes.

 Rene Jakobson

Kontserdi läbivaks teljeks olid valitud tsükli „13 pala kahele klaverile eesti runoviisidel“ osad – needsamad viisid, mida on oma klaveriteoses kasutanud ka Heino Eller. Kahel klaveril musitseerisid Kadri-Ann Sumera ja Maila Laidna. Varrese väga modernne runoviisikäsitlus pakkus kuulajale huvitava ülesande leida nüüdisaegsest helikeelest üles tuttav runoviis. Tekkis tore muusikaline mäng: teose algselt runoviisi meloodialt ligineti Ellerile ning siis jälle kaugeneti, kui Ardo Ran Varrese panus oli omandanud suurema kaalu.

Kontserdiõhtul kõlas kaks esiettekannet. Ansamblile Auftakt kirjutatud uudisteos „CHNOPS – Essential Life Elements“ on, nagu pealkirigi ütleb, inspireeritud elusorganismide olulisematest elementidest ja sünnipäeva tähistamiseks väga sümboolse teemaga. Soo-Young Lee avas teose, suunates klarnetil mängides õhujoa eemaldatud kaanega tiibklaveri sisse. Ilmselt ei ole see võte nüüdismuusikas midagi uut, ometi avaldas muljet helilooja idee panna kohe klaveri ülemhelid kaasa töötama. Kui runoviiside puhul mängis Maila Laidna klaverit nagu ikka klaveriklahvidel, siis Auftakti koosseisus musitseeris ta eelkõige klaverikeeli lüües ja sõrmitsedes. Väga selge vihje algtõukele andsid teosesse kirjutatud muusikute sügavad hinge­tõmbed ning Miina Laanesaare esitatud sahistamine viiulipoognaga vastu pilli keret. Tihti on väga nüüdisaegse kõlaga teost kuulajal raske omaks võtta ja muusikat kuulates tekivad tal teatud ootused näiteks akordide lahenemise ja toonika suhtes. Ardo Ran Varrese eluelementide teos oli nagu omaette kuulde- ja vaatemäng, mille järgmist sammu ei osanud ma ette näha. See ei hakanud kõrva väsitama, vaid mõjus värskelt ning hoidis üleval uudishimu, kuhu teos välja jõuab.

Kontserdi intiimseima esituse tegi Kristo Käo, kui kõlas Varrese näide filmimuusikast. Prelüüd „Pääsuke“ on ühtlasi ka Eesti esimene teorbile kirjutatud pala. Jällegi julge valik: oleks võinud ju vabalt kirjutada hoopis kitarrile, aga teorb annab teosele sellise intiimse ja salapärasema kõla, mille üle võisin barokkmuusika austajana ainult rõõmustada. Baroki austajana olin juba sügisel Floridante esituses kuulnud ansambli tellitud uudisteost „Uudissõnu/unarsõnu“, tol korral küll lühendatud versioonis. Sügisel oli teos Händeli ja Telemanni palade vahel nagu kiire kontrast, millest lõpuni aimu ei saanudki. Juubelikontserdil sai Floridante tervikteose esiette­kandena kuulajateni tuua ning selles kavas mõjus teos täiesti baroklikult ja sai lõpuks särada.

Enamik juubelikontserdil kõlanud lugusid on heliloojal valminud tellimustööna. „The Anonymous Whistleblower“ ehk „Anonüümne vilepuhuja“ pikolo­flöödile ja live-elektroonikale sündis Ardo Ran Varrese sõnul omaenda spontaansest „sisemisest tellimusest“. Flötist Kristin Müürsepp mõjus mustade päikese­prillide ja mustade dressidega 1. stuudio rõdul väga cool’ilt. Samuti oli cool, kuidas klassikalist pilli mängiv instrumentalist on valmis väljendama ennast ka köhides, hõigates ja tuulekella puhudes. Nikita Šiškovi live-elektroonika stereosaund toimis saalis samuti väga efektselt – äikeselaadne heli pani mind tundma nagu viibiksin keset tormi.

Kontserdi viimases palas „The „Ultimate“ Truth“ ehk „„Ülim“ tõde“ pidasid dialoogi Tallinna Kammerorkestri keelpillikvarteti live-esitus ning varem salvestatud fonogrammilt kõlavad tagurpidihelid. Tõeotsingutes vaheldusid meloodilisemad ja kriipivamad käigud, kuid läbiv biit tõmbas mu kuulajana muusikasse kaasa. Selline teos sobiks ka klassikalise muusika reividele.

Kui ma õigesti kokku lugesin, siis musitseeris Ardo Ran Varrese juubelikontserdil neliteist muusikut. See, et nii paljud muusikud olid laupäeva õhtul valmis just Varrese kontserdil mängima, tema uute ideedega kaasa minema, on heliloojale suurim kompliment. Ma pean väga lugu sellest, kui muusikud hindavad oma väärtust ja oskavad oma talenti pühitseda. Ardo Ran Varreses oli enesekindlust tähistada juubelit kontserdiga, mille plakatil ja kavalehel on vaid tema enda foto. Helilooja juubeli­nädalat tähistati ka Klassikaraadios kontserdisalvestiste ja intervjuudega ning samuti saab juubelikontserdi salvestist järele kuulata. Varrese sõnul oli juubelikontserdi kava koostamisel veel mitmesuguseid ideid, mõtted liikusid ka kooriteoste poole, kuid mosaiikset kavavalikut peab ta siiski õnnestunuks. Mina kuulajana saan sellega vaid nõustuda.