Enne kui algavad suvetuurid

Kammermuusikast tuleb kindlasti esile tõsta noorte interpreetide Marten Altrovi ja Johan Randvere kontserti, kus kõlasid ainult eesti heliloojate teosed.

IGOR GARŠNEK

Maikuu jääb meie kontserdielus (nagu ka ilma poolest) mõnes mõttes n-ö halli tsooni: kontserdihooaeg hakkab lõppema, mõned festivalid algavad, suvetuurideks on veel vara, „Jazzkaareks“ juba hilja … Tegelikult toimub muidugi kogu aeg kuskil miskit ning maikuugi kontserdikalender oli üpris tihe.

Tänavused Eesti muusika päevad olid erakordsed, sest tähistati festivali 40. aastapäeva, aga ka seepärast, et need olid ühendatud ISCMi ehk rahvusvahelise nüüdismuusika ühingu iga-aastaste maailma muusika päevadega (World Music Days), mis toimusid seekord 2. kuni 10. juunini Eestis. Ühendfestivali teema oli „Läbi laulude metsa“ viitamaks meie koorilaulutraditsioonile ja eestlaste erilisele suhtele looduskeskkonnaga, eriti metsaga (vt Valdur Mikita „Lingvistiline mets“).

Festivali sümfooniakontsert 3. V Estonia kontserdisaalis tõi publiku ette Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri, dirigendipulti Olari Eltsi ning kuulajateni nelja välismaise ja kahe eesti helilooja teosed. Eino Tambergi „Avafanfaarid“ (1975/2001) oli hästi valitud kava sisse juhatav avaakord, ettekandeliselt efektne kombinatsioon 1970. aastate muusika hoogsast optimismist ning Tambergi helikeelt üldisemalt iseloomustavast vitaalsusest ja liikumisenergiast.

Ho-chi So (sünd 1994, Hongkong) teoses „Radio Conversation“ ehk „Raadiovestlus“ (2018) on kombineeritud orkestrimassiiv ja elektroonika, s.t eelsalvestatud kõnefono sonoristlikult irriteerivate, põnevate kõlaväljade kaudu. Helitöö arengudramaturgias tundub aga peale nimetatud värvigamma olevat veelgi suurem roll ebaregulaarsete rütmide pillerkaarel, mis suunab muusika lõpuks valgusküllastesse kooskõladesse ja kirgastunud orkestriharmooniasse.

Lotta Wennäkoski (sünd 1970, Soome) teos „Susurrus“ (2012) kitarrile ja orkestrile tundus mulle natuke eklektiline, natuke kaootiline, natuke humoorikas võib-olla … Ühesõnaga, küsitavusi ja küsimärke palju, kuulamiselamusi vähe. Mõnikord võivad aga kuulamiselamused osutada muusika illustratiivsusele, nagu Mayke Nasi (sünd 1972, Holland) teose „Down the Rabbit-Hole“ ehk „Küülikuaugust alla“ (2015) puhul. Fragmentaarse ülesehituse ja helimaterjali kadreeringu tõttu meenutas ettekanne mõne multika helindamist (teose pealkiri ju viitabki raamatule „Alice imedemaal“). Kõrgete helipilvede voogamine orkestris mõjus efektselt, aga kohati on see muusika (ilmselt taotluslikult) ka päris naljakas.

Huvitav, ja seda mitmes mõttes, oli Alex Nante (sünd 1992, Argentina) viieosaline kompositsioon „La Pérégrination vers l’ouest“ ehk „Teekond läände“ (2015). Hästi peenekoelises orkestratsioonis tugineb osadevaheline sidusus n-ö tämbraalsele ühisosale, kuid ka ostinaatsele rütmimustrile. Muusikalis-dramaturgiline areng toimib mitmes plaanis: nii orkestritämbrite peenenemise ja suureneva detailirikkuse kui ka süveneva dramatismi suunas.

Veelgi huvitavam oli ERSO kontserdi lõpetanud Ülo Kriguli (sünd 1978) esiettekandeline oopus „kuskil … kõlade murdudes“ (2019), mille kohta on helilooja kavaraamatus märkinud: „Murdumine võib olla väike nihe või nõksatus, märkamatu. Kõlades on aga ka potentsiaal vahel murda välja muusikasse.“ Kriguli uudisteose n-ö avanguosas oli murdumist tunda eeskätt faktuuris, mis tugines suuresti graafilise võrdpildina punkti-joone põhimõttele – lühikese aktsendi/ataki ja pikema glissando koostoimivas tekstuuris. Kujundlikult öeldes: siit-sealt sinna-tänna vilisev muusika.

Teose teine vormisegment kujunes oma justkui hangunud atonaalsuses kontrastselt staatiliseks. Sealgi sai aga kuulda ärevaid puupille kõrges registris vilkalt sagimas. Muusikalis-dramaturgiline raskuskese paikneb aga järgmises vormiosas, mis ühendab keelpillide laskuva staatika ja vaskpillide aktsendid efektsesse, sümfooniliselt karmikõlalisse viimsepäeva ootusesse. Kõik lahenes puhastav-teraapilistesse kooskõladesse: teost lõpetav mažoorhelistik pärast atonaalsust tähendab ju ikka happy end’i!

Kristiina Rokaševitši klaveriõhtu 7. V Estonia kontserdisaalis näitas, et huvitavat klaverimuusikat võib suurte meistrite (Ravel, Debussy) kõrval leida ja esitada ka heliloojatelt, keda klaveriga esmapilgul ei seostakski, nagu Janáček, Kodály või Adès. Prantsuse impressionistid on Rokaševitšile igatahes (südame)lähedased. Claude Debussy „Ballaad“ kõlas veenvate rubato’de ja fantaasiarikaste tempolaiendustega. Värvikale pedaliseerimisele lisandus reljeefne häältejuhtimine tihedalt arpedžeeritud figuratsioonide kaudu. Poeetiline tervik kujunes veenvaks ja sidusaks.

Maurice Raveli viieosaline süit „Miroirs“ ehk „Peegeldused“ võlus oma peene värvikusega ehk veelgi enam. Kaks osa olid kõlakoloriidilt eriti kütkestavad: I osa „Ööliblikates“ kuulis klaveri säravat kõla kõrges registris ning pärlselgeid ja kiireid figuratsioone (nauditav karakteri­selgus!), IV osa „Narri hommikulaul“ kujunes kaasahaarava skertsolikkusega küll tantsuliseks, aga ka peiarlikult mänglevaks. Hästi impulsiivne esitus!

Leoš Janáčeki sonaadi ja Thomas Adèsi (1971) „Kolme masurka“ järel kõlas ehk kõige atraktiivsemalt Zoltán Kodály „Marosszéki tantsud“, kus Kristiina Rokaševitš kujundas hästi ekspressiivselt paljude, nii tantsuliste kui ka dramaatiliste karakterite galerii. Tema esitusliku eripära vormisid fantaasiarikkad, aga alati veenvad tempoüleminekud ühelt alaosalt teisele. Mis veel? Lisalugu oli igihalja bossanoova „Tüdruk Ipanemast“ löökpianistlikult virtuoosne töötlus …

Kammermuusikast rääkides tuleb kindlasti esile tõsta noorte interpreetide Marten Altrovi (klarnet) ja Johan Randvere (klaver) kontserti 21. V Mustpeade majas. Kõlasid ainult eesti heliloojate teosed ning nende seas omamoodi rariteetidena ka Alfred Karindi, Hillar Kareva ja Lembit Veevo muusika, mis – olgem ausad! – on teenimatult päris unustusehõlma vajunud. Kõige kuulama- ja mõtlemapanevamaks kujunes Altrovil-Randverel siiski Lepo Sumera teose „Senza metrum“ (1986) esitus. Helitöö ise on mõttelaadilt sisekaemuslik-meditatiivne, noodikirjas fikseeritud taktimõõduta (it senza metrum). Esituse tämbripalett oli detailirikas nii klarnetil kui ka klaveril. Kaasahaaravalt mõjus ka mängijate ekstaatilis-improvisatsiooniline arendus, kusjuures kohati võis ettekandes aduda „kauge ja ebamaise“, siis jälle „siin ja praegu“ tunnetust.

Väga värvikalt ja meeldejäävalt mõjus ka Tõnis Kaumanni „Mobile“ (2018) esitus, kus joonistusid selgelt välja humoorikad karakterid, ent ka skertsolik iroonia. Mängutehniliselt on see nii klarnetile kui ka klaverile nõudlik lugu, nii et au ja kiitus interpreetidele.

Maikuu on kontserdihooaja lõpetamise kuu. Nii ka Eesti Kontserdil: hooaja lõpuõhtul 25. V esines Estonia kontserdisaalis Andres Mustoneni dirigeerimisel Jeruusalemma Sümfooniaorkester koos Ellerheina ja noore Iisraeli pianisti Tom Borrow’ga. Enne kui rääkida kontserdi suurtest plussidest, tuleb ära märkida üks väike miinus, nimelt õhtu avaakordina kõlanud kolm numbrit Felix Mendessohn-Bartholdy muusikast näidendile „Suveöö unenägu“, täpsemalt nr 13 „Finaal“ (õnnetust toov number või!?). Alguses oli ebalust tunda Jeruusalemma Sümfooniaorkestri puupillide ansamblis, seejärel kandus kokkumängu ebaühtlus üle tervele orkestrile. Ei midagi eriti hullu, väike login, kuid pisut võõristavalt mõjus see ikkagi.

Ent nüüd plusside juurde. Esmalt muidugi Beethoveni klaverikontsert nr 3 vaid 19aastase pianisti Tom Borrow esituses. Noorusele vaatamata on ta juba hiilgav klaverikunstnik, aga kui kavalehelt lugeda, et ta on end täiendanud Murray Perahia ja András Shiffi juures, siis nii väga ei imestagi. Kuigi … esimese osa kadents pani oma lennuka temperamendi ja pianistliku fantaasialennuga (mängutehnikast rääkimata) ikkagi imestama. Mõjuv ja meeldejääv oli ka Andres Mustoneni kui dirigendi Brahmsi neljanda sümfoonia tõlgendus. Eriti tõstan esile III osa allegro giocoso esituse, mis kõlas hästi särtsaka skertsona, kus orkestri pillirühmade koosmängutäpsus oli ideaalilähedane, nagu ka kõigi dünaamikanüansside perfektne väljatoomine. Igatahes ilus lõpetus sellele Eesti Kontserdi hooajale!

Põikan veel džässiklubisse Philly Joe’s, kus 29. V esines noorte muusikute džässkvintett M-Group. Klubimusitseerimise üks eeliseid on vahetu kontakt publikuga ja selle oskas M-Group ka sujuvalt saavutada. Ansambli täpsema stiilimääratluse asemel piirdugem bebop’i, svingi ja meloodilise ballaadlikkuse kombinatsiooniga, aga selles oli jazzrock’i piirimaile küünitavat fusion’itki. Kuulda sai ka klassikatöötlusi (Beethoven ja Bizet), kuid kuulsad klassikateosed andsid omaloomingule ja improvisatsioonile algimpulsi, selmet teha lihtsalt „tantsuliste trummirütmidega Beethovenit“. Tublid muusikud ja head interpreedid on nad M-Groupis kõik, kuid eraldi toon välja bassimehe Siim Usina, kelle pillivaldamine ja musitseerimisoskus ning partnerlus ansamblimängijana oli oma loomulikkuses juba klass omaette.

Ida muusika festivali „Orient“ kontsertetendusel „Pöörlevad dervišid“ astus 30. V Alexela kontserdimajas publiku ette İstanbuli Ajalooline Türgi Muusika Ansambel. Muusika saatel pöörlemine on sufi dervišitele (islami esoteerilise vennaskonna liikmetele) üks spirituaalse meditatsiooni mooduseid. Vaate­mäng, kus valgetes hõlstides mehed umbes poole tunni jooksul flöödi, tsitri, lauto (ud) ja trummihelide saatel pidevalt muudkui pöörlevad, tehes seda võrdlemisi aeglases tempos, on kindlasti ka meie vaatajale-kuulajale omamoodi rammestav meditatsioon – võiks isegi öelda, et teraapiline seanss. Mõned aastad tagasi nägin festivalil „Orient“ ka pisut teistsugust, kiiremat ja eksalteeritumat pöörlemist, nii et küllap on seda laadi spirituaalseid meditatsiooni­võimalusi ilmselt päris mitmeid.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht