Eri Klasi erinädal, eriline ja erilik

Eri Klasi 80. sünniaastapäeva puhul esitati maestro karjääris märgilise tähtsusega teoseid ja astusid üles tema koostööpartnerid.

TAAVI HARK

Rahvusooperi Estonia, Eesti Kontserdi, Tallinna Filharmoonia ja Eesti Riikliku Sümfoonia ühisfestival „ERInädal“ 5. – 8. VI Tallinnas.

Tähistamaks Eri Klasi 80. sünniaastapäeva korraldasid Tallinna Filharmoonia, Estonia ja ERSO üheskoos maestro mälestusele pühendatud „ERInädala“. Väikese festivali mõõtu ürituse koetis moodustus viiest muusikasündmusest, milleks olid kaks tavakohase ülesehitusega kontserti, ooperi- ja muusikalietendus ning galakontsert. Vaheldusrikas austusavaldus mahitas pisut mõtisklema.

Kalle Randalu kuninglik küpsus

Tallinna Kammerorkestri kontsert „Klassika koos Klasiga“ Jaakko Kuusisto juhatusel mõjus kohe kutsuvalt põneva kava tõttu. Kõrvu põhjanaabrite klassiku Jean Sibeliuse teosega „Rakastava“ ehk „Armastav“ olid repertuaaris Wolfgang Amadeus Mozarti klaverikontsert nr 12 A-duur K 414 ning John Adamsi „Shaker Loops“. Pealkiri sedakorda tõesti ei petnud. Kõik ettekantud taiesed on omal moel klassiku staatust väärt: „Armastav“ kui üks Sibeliuse mängitumaid, Adamsi „Shaker Loops“ minimalistliku voolu tuntumate teoste esindajana, rääkimata Mozarti klaverikontserdist, mille koht klassika kaanonis on ammugi kahtlusteta paigas.

Õhtu kõneväärseimaks kujunes Mozarti klaverikontsert, kus Kalle Randalu kaasahaarav musikaalsus sekundeeris TKO hästi teada mängu­meisterlikkusele. Randalu soleerimine sel kontserdil polnud kaugeltki sattumuslik. Olgugi et sarjas „Klassika koos Klasiga“ esines ta esimest korda, seob Randalu ja Klasi koostöine minevik: näiteks 2004. aasta detsembris kanti TKOga kahel õhtul menukalt ette kõik Beethoveni klaverikontserdid.

Ajal, mil turg soosib aina nooremate talentide tähelendu, on lausa luksus kogeda küpse meistri kuninglikku materjalivaldamist ja võimet muusikat mitte ainult esitada, vaid seda mängulise peenusega kohelda. Muidugi oleks nonsenss paigutada nooremad ja vanemad kolleegid lihtsustavalt mingile paremuse skaalale, aga ometi võib tajuda tuntavat vahet, kas interpreedi tutvus teosega ulatub aastakümnete taha või on vormunud nägemus tervikust napilt enne lavale astumist. Randalu pikk kogemus Mozarti klaverikontsertide interpreedina ajetab kuulajat solisti usaldama ja esituselt palju ootama. Kas lootused said ka tõeks?

Randalu juures ei võlunud üksi oskuslik mängutehnika. Veelgi enam avaldas muljet see, kuidas ta kuulas. Selle tulemuseks oli veetlev ansamblis olemine. Solistist ja orkestrist kujunes hulga harali häälte asemel üksainus sugereeriv jõud. Liikumised harmoonias paelusid klaari suunatajuga. Ka väljenduslik miimika – ei, seegi pole läbinisti ebaoluline! – tugevdas lavalist ligiolekut ja sai justkui visuaalseks teejuhiks muusika siseellu. Selles oli ehedust, mida ei saa kuigi palju teeselda või maneere järgides õppida. Niisiis, küsimuse vastus on julgelt jaatav.

Randaluga võrreldavast tähele­panelikust peenusest jäi paraku vajaka kavalehe tekstis, mis vajanuks toimetaja hella hoolt. Kulm kerkis kõrgele, kui lugesin Jaakko Kuusisto kohta lauset „Augustis 2018 alustab ta tööd Kuopio Sümfooniaorkestri dirigendina“. Tore telegramm minevikust! Ka keelelises koes esines hõlpsalt välditavaid sõna- ja mõttekordusi. Muu hulgas sain Sibeliuse „Rakastava“ kohta ühes lõigus lausa kaks korda (üsna samas sõnastuses) teada, et tegu on kolmeosalise teosega. Mõni lugeja tahab nüüd ilmselt vahele hõigata: „Häbematu tähenärimine!“ Teine lisaks juurde, et ega kontserdile kavateksti pärast minda ning keskendutagu tähtsaimale – muusikale. Osaliselt nõustun, ent närivaid pisiasju jäi silma mitmeid, mistap julgen jääda oma arvamuse juurde.

Tühmid taplevad, arukad armastavad

Muusikali „West Side’i lugu“ lavatee Estonia teatris ulatub 54 aasta taha, mil see Eri Klasi eestvõtmisel repertuaari võeti. Toona säras ühe peaosalisena Helgi Sallo, kes seekord on leidnud rakendust näitejuhi rollis. Tore ajalooline järjepidevus!

Igati moodne on tõik, et Estonia on praegu muusikali lavale toonud kahes keelevariandis (eesti ja inglise keeles). Sel moel saavad nii turistid kui ka pealinna kasvav välisasukate hulk kohalikega võrdse võimaluse kärpimata kultuurielamuseks. Erinädala maakeelse etenduse juures rõõmustas lauljate selge diktsioon, mis lubas ekraanile piilumata tähelepanu lavale keskendada. Seal tõesti oli, mida vaadata! Adrienne Åbjörni koreograafia ja Rein Oja efektsed võitlusstseenid ilmestasid suurepäraselt Leonard Bernsteini muusikat, mida ohjas kindlameelselt dirigent Jüri Alperten.

Lapsepõlves mõne rumalusega toime saanud, pidin vahel kuulma korralekutsuja norimist: kuidas saab inimesel igav olla ning kas mul pole siis raamatuid, mida lugeda. Kui tahaksin tolle päriva mõttekäigu 1950. aastate New Yorgi jõuguliikmete tegevusele laiendada, saaksin ilmselt kaela süüdistuse ajalooalases ignorantsuses ja pimeduses rassiküsimuste suhtes. Lavale vaadates jäi ometi mulje, et just üksikisiku lohutu eesmärgitus ja näriv igavus ongi kurja käitumise suurimad juurikad. Kes ütleks, kuidas peaks inimene oma elu tuima mõttetusega toime tulema?

Tony, kel juba siht silme ette kerkimas ja jõugundus tagaplaanile jäämas, kisti kambavaimu kihutusel tagasi pahategude puntrasse, mis päädis täiesti ette kavatsemata tapmisega. Teda kehastanud Heldur Harry Põlda on selles rollis nii vokaalses kui ka näitlejameisterlikus plaanis lausa hunnitu. Põlda, kes on välisõpingute tõttu kodumaisest muusikaelust viimastel aastatel veidi kõrvale jäänud, tegi siinsel pisikesel põllul söaka sammu enda kehtestamiseks. Kas ta ka samasse tegutsema jääb, näitab aeg, aga loota pole vahest liiast.

Kui hing on noor

Austusavalduste sarjale pani punkti galakontsert 8. juuni õhtul Estonias. Lava vasakust poolest hõivas märkimisväärse osa suur ekraan, kus publikule sai nähtavaks valik vahelduvaid vaateid Eri Klasi elukäigust. Nõnda ei tohtinud kuulajal hetkekski meelest minna, kellele kontsert on pühendatud. Kui ei teaks, millega tegu, võiks mõni kriitik nähtut tõlgendada lausa isikukultuse sümptomina.

Galakontserdi formaadiga seostuvas kirevas rikkalikkuses võib näha ühtlasi nii plussi kui ka puudust. Aina aariad ja duetid, balletilõigud ning ooperikoorid, küllalt erineva loomu ja võimetega solistid – kokku saab nii väikeste ning suuremate elamuste külluslik mosaiik, millel puudub nauditavale suurteosele omane ühendav telg ja sisuline sidusus. Tähelepanu kippus küll ajuti hajuma, aga seda parem: jääb mälus rohkem ruumi nendele numbritele, mis tõesti mingi kvaliteediga rabavad. Ja selliseid etteasteid oli!

Enam kui tosinast vokaalsolistist meenub eredaimalt põhjanaabrite bass Jaakko Ryhänen, kelle lauldud Felipe II aaria Verdi ooperist „Don Carlos“ haaras hääle kandvuse ja tämbrilise põnevusega esimesest noodist. Rõõmustav oli jälgida ka nooremate solistide arengut: sümpaatselt mõjunud bass Raiko Raalik ja tenor Mehis Tiits teevad veel kindlasti mehetegusid. Korralikult raputas läbi esimese poole lõpetanud Verdi „Aida“ II vaatuse finaal, mis kujunes oma võimsusega galaõhtu hiilgehetkeks.

Eri Klasi meenutamine veel ei rauge: ka Birgitta festival on sel aastal Klasi mälestusele pühendatud. Maestro iseloomu peegeldavalt tuleb seegi plaanide kohaselt vaheldusrikas, rohkete väliskülalistega ning mõtlemapanev, eriline ja erilik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht