Esiettekandest, aga mitte ainult

Kaie Tanner

Urmas Sisaski Missa nr 5 „Chateau Rocher” ja Lepo Sumera „Musica profana”: Püha Miikaeli Poistekoor, Tartu Poistekoor, Collegium Consonante ja Taniel Kirikal LEHARI KAUSTELI juhatusel Tallinna Jaani kirikus 2. V.  

Urmas Sisask tundub olevat üks probleemivabamaid heliloojaid Eesti tänases muusikas. Kui aeg-ajalt on ikka kuulda ühe või teise komponisti loomingulisest kriisist või siseheitlustest, siis Sisask muudkui kirjutab, rahulikult ja omaette, kuni uus teos valmis saab. Kui just väga hea idee tuleb (tavaliselt tublisti pärast keskööd), helistab mõnele tuttavale ja räägib oma heast mõttest rõõmuga. Ja siis võib varsti esiettekannet oodata – kas kodusel Eestimaal või kusagil kaugemal.

Sisaski esiettekandeline Missa nr 5 segakoorile ja orkestrile on kirjutatud Eesti vabariigi 90. sünnipäevaks ning selle tellijaks oli Püha Miikaeli Poistekoor. Minu meelest on tegu Sisaski ühe õnnestunuma kooriteosega, mis jõuab ilmselt üsna ruttu (koori)rahva sekka: suupärane meloodika ja rütm, küllalt lihtne koorifaktuur ning tuttav missatekst pakuvad kindlasti laulmis- ja kuulamisrõõmu. Sisaskile omaselt on teoses miksitud barokktantsu, araabia motiive, koraali ja boolerorütmi; tähelepanelik kuulaja tunneb ilmselt ära ka mõned viisijupid Sisaski enda varasematest teostest. Huvitaval kombel moodustab see kõik kokku aga muusikaliselt huvitava terviku, mis toimib eklektilisusest hoolimata hästi.

See missa sobib ilmselt esitamiseks suurele ning kõlajõulisele koorile. Ühendatud Tartu Poistekooris ja Miikaeli poistekooris oligi lauljaid arvukalt, vokaalset võimsust aga veidi nappis ja koor kõlas kohati kui sordiini all. Seetõttu jäi näiteks Gloria’s ja Sanctus’es majesteetlikkusest ja jõulisusest vajaka ning dünaamilised kontrastid võinuksid kindlasti suuremad olla. Aga koori Qui tollis peccata mundi näitas korralikku diktsiooni ja ilusat piano’t, Credo algus head karakterit ja sisendusjõudu. Agnus Dei puhul oodanuks koorilt tihedamat vokaali ja legato’s laulmist, praegu mindi kohati orkestrisaate rütmikaga kaasa.

Hea leid on heliloojal solisti kasutamine vaheldumisi nii baritoni kui kontratenorina. Partii oli kirjutatud Taniel Kirikalile ning näitas tema hääle võimalusi tõesti suurepäraselt. Kohati mängis orkester kahjuks nii solisti kui koori veidi üle ning eriti Agnus Dei eelmängus tahtnuks orkestrilt ka piano’t kuulda. Huvitav lahendus oli Dona nobis pacem’i vahele kirjutatud Einar Laigna tekst „Chateau Rocher”, mida laulis solist. Vormiliselt venitas see missa viimase osa ebatavaliselt pikaks, kuid mõjus siiski terviku osana.

Kirjutasin missast esimesena, sest ka kontserdi eelteadetes ning reklaamis oli esmaettekanne ikka esikohal. Tegelikult algas kontsert aga Lepo Sumera „Musica profana’ga”, mis sobib oma karges nukruses pealkirjast hoolimata imekaunilt just kirikuakustikasse. Keelpilliorkestri kerge, ažuurne piano, nukralt murduvad motiivid ning I viiuli kaunikõlaline soolo väärivad esiletõstmist; kirge ning tihedust oleks orkestri tooni juurde soovinud.

Ehkki Sisaski ja Sumera helikeel vägagi erinevad, täiendasid Missa nr 5 ja „Musica profana” teineteist kontserdil suurepäraselt. Kindlasti said need valdavalt noored inimesed, kes Jaani kirikus Sumera ja Sisaski muusikat esitasid, seeläbi hulga targemaks. Ning kiriku pilgeni täitnud kuulajad tänasid esitajaid pika aplausiga ja püsti seistes.