Ester Mägi ja tema aeg

Lakoonilisus on olnud Ester Mägi väljenduslaadi põhiomadus sestpeale, kui ta leidis 1960. aastatel üles oma loomingu pärisosa.

AARE TOOL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Rahu pole jõel, ja laineil pole rahu.

Meri üksi suur on ja merre kõike mahub.

Voog, maga merede rüpes.

Ester Mägi „Neenia“; sõnad Eino Leino, tõlkinud Debora Vaarandi

Küsimusele, mis on teda kõige rohkem mõjutanud, vastas helilooja Ester Mägi (10. I 1922 – 14. V 2021) nii: „Kui ma olen selle tee omale valinud, siis ma pean silmad-kõrvad lahti hoidma ja vaatama maailmas ringi, et leida ainet, ideed, mida ma tahaks üle kanda muusikasse. Neid muljeid on ju maailmas palju: muusika ise, teosed, esitajad, teised kunstiliigid, kirjandus, inimesed, suhted, rahvaluule jne. Aga need muljed, mis ma nendest kõikidest võin saada, need peavad olema väga tugevad, peavad olema niisugused, mis jätavad mulle mingisuguse jälje, et ma tahan seda kuidagiviisi muusikas jäljendada.“1

See, kuidas Ester Mägi on oma muusika mõjuallikaid iseloomustanud, sobib vägagi kirjeldama ka tema loomingut ennast: see muusika on jätnud kuulajasse jälje. Jätab ka edaspidi, olgugi et aeg on raamistanud helilooja enda daatumid nii, nagu lõpeb tema 1968. aastal valminud sümfoonia: pianissimo’s C-duuri kolmkõlaga.

Ester Mägi muusika on nõudlik selle suhtes, kes püüab seda mõtestada. Ta ei ole just sedalaadi looja, kelle võiks mugavalt asetada mõtteskeemi keskele, et siis kõik ülejäänu tema ümber nagu orbiidile tiirlema sättida. Selleks on tema muusika liiga eripalgeline, liiga omaette. Aga just selles peitub põhjus, miks tema teostest on võimatu mööda vaadata. Mida pikemaks läheb ajadistants kuue-, seitsme- ja kaheksakümnendate aastatega, mil Ester Mägi kirjutas oma loomingu põhiosa, seda selgemaks saab, kuivõrd keskne oli tema muusika omas ajas talle eriomasel eneseteadlikul ja tagasihoidlikul moel.

Kel on öelda midagi olulist, see kõneleb lühidalt ja täpselt. Lakoonilisus on olnud Ester Mägi väljenduslaadi põhiomadus sestpeale, kui ta leidis 1960. aastatel üles oma loomingu pärisosa. Tema keelpillikvartett nr 2 „Eleegiad“ (1965) kestab veidi üle kümne minuti, kusjuures selle neli osa seisavad melanhoolsena reas nagu Kreeka templi sambad. „Eleegiates“ jätkab Mägi taasleitud modernistliku vaimuga sealt, kus Heino Eller oli oma viie keelpillikvartetiga tee ette näidanud. Ligikaudu seitse-kaheksa minutit hõlmab tema üheosaline sonaat klarnetile ja klaverile (1985), mis kompaktse, aga samal ajal mitmekesise väljenduslaadi poolest on selle kammerkoosseisu üks paremaid näiteid. Ehkki Ester Mägi on kirjutanud ka vokaalmuusikat – soolo- ja koorilaule –, asetseb tema loomingu raskuskese siiski instrumentaalmuusikas.

Ester Mägi sümfoonia (1968) esindab hoopis teistsugust mõtteliini kui selle žanri mõned varasemad näited Eestis. 1920. ja 1930. aastatel loodud sümfooniad olid eepilis-monumentaalsed: näiteks Artur Kapi esimene sümfoonia (1923) on kantud Beethoveni üheksandale sümfooniale tagasi vaatavatest mõtteseostest, muinasmüütilistest heiastustest on kõneldud Heino Elleri esimese sümfoonia (1936) ja Eduard Tubina teise sümfoonia „Legendaarne“ (1937) puhul. Ester Mägi sümfoonia, kus on ühendatud sonaaditsükkel ja sonaadivormile omane repriisilisus, kestab kokku 13 minutit – selles ei ole midagi puudu ega üleliia. Selle neoklassitsistlik lakoonilisus ei vähenda dramatismi, vaid just võimendab seda. Oma teostest ei armastanud Ester Mägi rääkida, selles mõttes oli ta Elleri ja Tubina moodi: „Muusika liigne äraseletamine võtab kuulajalt võimaluse tõlgendada seda oma muljetest ja ettekujutusest lähtudes. Aitab pealkirjalisest vihjest.“2

„Rahvamuusika teeotsale aitas mind muidugi Mart Saar, ainult tema,“ on Ester Mägi kirjeldanud õpetaja rolli oma muusikalises kujunemises. Rahvamuusika kasutamise ajendid ja moodused on eri aegadel palju varieerunud. Olles ühtaegu tuttavlik, kuid samal ajal teistsugune ja võõrastav, on rahvamuusika ergutanud fantaasiat kõige isesugusemal moel. Kvartetis „Dialoogid“ (1976) flöödile, klarnetile, tšellole ja klaverile vahelduvad pillide ühehäälsed retsitatiivid, mis näiksid justkui juhatavat debussyliku antiigikujutluse abstraktsele kõlaväljale. Üksi mängiv instrument sümboliseerib kirgast omaette olemist, milles kõlab ühtaegu jääda tahtmine ja igatsus kauguse järele. Orkestriteose „Bukoolika“ (1983) pealkiri viitab karjase­teemale. Kas selle luuleliseks tegevuspaigaks on Eesti aasad, Vahemere maade päikesepaistelised väljad või hoopis igaühe enda pastoraalne sisemaailm, polegi vahest nii tähtis.

Teisal võtsid arhailised kujutlused Ester Mägi muusikas neoklassitsistliku stiilimängu vormi. Partiita „Vanalinn“ flöödile, klavessiinile ja keelpillidele (1987) on pühendatud Toompeale, Mägi lapsepõlve kivisele mängumaale. Mõelda muusikast ajas ja ajast muusikas oli Ester Mägile omane – õpetas ta ju kolmkümmend aastat Tallinna riiklikus konservatooriumis muusikateoreetilisi aineid. Ühel 1970. aastatest pärit fotol võib näha, kuidas ta selgitab üliõpilastele tahvli ees fuuga olemust. Sel ajal oligi õpetamine tema põhitöö ehk fuuga­teema (dux) ja komponeerimine tihtipeale tegevuse kõrvalharu ehk „kaaslane“ (comes).

Ester Mägi looming kõneleb looja nõudlikkusest iseenda vastu. Oma peateoseid viimistles ta kaua, justkui raatsimata neist lahti lasta, enne kui mõtte­laine on viimasegi kivi konarustest siledaks lihvinud. Seda, millist teost peab ta ise eriti õnnestunuks, on Ester Mägi käest intervjuudes ikka küsitud, ja peaaegu kunagi ei söandanud ta vastata. Või siiski: „Õnnestunud teoseid on väga raske nimetada, sest ükskord mõnda teost kuulates näib ta päris hea, aga järgmine kord teises ettekandes kuulates tundub jällegi, et pole suurem asi. Võib-olla üks teos on niisugune, mida pean ise õnnestunuks – „Variatsioonid“ klaverile, klarnetile ja keelpilliorkestrile [1972]. Vahel olen mõelnud, et seda võiks ju keegi jälle mängida.“3

Eesti Heliloojate Liit

Eesti Muusikafond

Eesti Muusika Infokeskus

Eesti Interpreetide Liit

Eesti Muusikanõukogu

Eesti Kooriühing

Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

Tallinna Muusikakeskkool

Georg Otsa nimeline Tallinna Muusika­kool

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester 

Eesti Filharmoonia Kammerkoor

Eesti Kontsert

Tallinna linn

Kultuuriministeerium

Eesti Kultuurkapital

1 Nyyd-muusika. Helilooja, kes sa oled? – Ester Mägi. – Klassikaraadio, 2. XII 2008. https://arhiiv.err.ee/vaata/nyyd-muusika-nyyd-muusika-helilooja-kes-sa-oled-ester-magi

2 Virve Normet, Dialoog Ester Mägiga. – Muusika, 2003 nr 6, lk 5.

3 Tiia Järg, Vastab Ester Mägi. – TMK 1992 nr 1, lk 3.


Ester Mägi ärasaatmine on laupäeval, 22. mail kell 14 Tallinna toomkirikus. Sugulased paluvad pärgi mitte tuua. Soovi korral võib teha annetuse Ester Mägi kodukogudusele: EELK Tallinna Piiskoplik Toomkogudus, SEB Pank EE401010022002629007, märksõna „ESTER MÄGI MÄLESTUS“.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht