Maria Faust (altsaksofon, helilooming) ja Sointi Jazz Orchestra Rasmus Soini dirigeerimisel 15. II Estonia kontserdisaalis. Kavas Maria Fausti ja Rasmus Soini seaded.

Maria Fausti tegemisi olen tükk aega kõrvalt jälginud ja neist aeg-ajalt ka kirjutanud. Nüüdne koostöö Sointi orkestriga, mille puhul mängiti Fausti loomingust kolmes Eesti Kontserdi majas enam-vähem kümnendi jagu muusikat, ligikaudu aastaist 2012–2022, kutsus seetõttu esile mälestusi varasemaist kokkupuuteist temaga. Ausalt öeldes vilksatas kõigepealt peast läbi pooleldi ehmunud küsimus: kas alaline mässaja Maria Faust on nüüd siis sedavõrd etableerunud, et tema muusikast tehakse juba retrospektiivseid kontserdikavu?!

Paanikaks polnud siiski põhjust. See osa minust, mis nähtavasti sisimas soovib, et Maria Faust jääks alati jeanne-d’arc’ilikuks barrikaadidel võitlejaks ega taltuks kunagi ühessegi mugavustsooni, sai innustust energilistest avalugudest „Raketikintsud“ ja „Superkangelase traumapunkt“, nagu Maria laval pealkirjad eesti keelde tõlkis. Need tema ebastandardse koosseisuga bigbändi Maria Faust Jazz Catastrophe 2013. aasta albumil ilmunud lood on omamoodi hitid: neisse on talletatud Fausti teravmeelsuse ja võitlusvaimu essents, mistõttu on täiesti loomulik, et teisedki edumeelsed bigbändid soovivad neid mängida.

Mälupildid, mis nende kahe ägeda loo kõlamaailmaga seoses meelde tulevad, pärinevad NO99 teatrimaja keldris paiknenud punaste kardinatega džässi­klubist, kuhu tihedalt ümber Maria Faust Groupi koondunud publik vaevu ära mahtus. Toona mängiti ilmselt veel varasemate plaatide materjali, mida on nüüdki huvitav üle kuulata. Pealkirjad nagu „Bitchslap Boogie“ (2008. aasta album) olid juba siis väljakutsuvad, Fausti helikeele omapära aga veel mitte nii selgelt väljajoonistunud nagu „katastroofi-bigbändi“ päevil.

Teine mälupilt ongi sellest, kuidas Maria jutustas mulle kunagi oma bigbändi Jazz Catastrophe saamisloost veel enne, kui ta jõudis tolle koosseisuga plaadi salvestada. Istusime 2012. aasta sügisel Tallinnas Musta Puudli kohvikus ja Maria kirjeldas mulle, kuidas ta käis Taani jazzliidus ametnikega vestlemas. (Vähemalt toona oli see Eesti Jazzliidust täiesti erinev nähtus, suhteliselt bürokraatlik väike seltskond, kes tegeles kohvijoomise, rahajagamise ja administreerimisega.) Vestluse sisuks oli Maria Fausti kui muusiku tulevik ja võimalused, kuidas Taani jazzliit saaks teda aidata. Näiteks arvati, et tal on liiga grandioossed ideed ja liiga suur grupp: kas ta pole mõelnud ansambli koosseisu vähendada? (Toona käis jutt umbes kaheksaliikmelisest Maria Faust Groupist.) Veel vihjati, et ainult muusikast tänapäeval enam ei piisa, see tuleks ühendada mingi teise kunstistiiliga, tekitada sümbioos. „Noh, paned tantsija tantsima või keegi maalib … Või võtad räppari!“ kirjeldas Maria. „Tegelikult oli ikka päris õudne tunne seal istuda ja mõista, et seda, millega sa tegeled, ei võeta tõsiselt. Ikka ise pead ennast tõsiselt võtma ja siis seda läbi suruma. Nojah ja siis läksin mina välja, panin suitsu ette, istusin trepi peale ja mõtlesin „nüüd on täiesti sobiv aeg teha üks suur bigbänd!““. Pahvatasime mõlemad naerma.

Sointi Jazz Orchestra ei erine tava­pärasest bigbändist nii suurel määral kui kunagise Maria Faust Jazz Catastrophe’i esimene versioon (kui õigesti mäletan, olid seal alguses ka elektroonilised instrumendid, näiteks Omnichord), see-eest on puhkpillikõla tavalisest bigbändist tummisemgi, sest lisatud on metsa­sarv ja tuuba. Minu hinnangul sobis see Fausti muusikaga suurepäraselt. Kusagil on keegi Faustiga seoses maininud Väägvere pasunakoori ja ma nõustun, et puhkpilliorkestri kõla sobiks Fausti muusikaga küll, eriti kui bigbänd ja puhkpilliorkester ühendada.

Huvitav oli märgata, et eespool mainitud hittide järel ette kantud „Virgin Lands“ kõlas Sointi Orchestrale seatuna bigbändi esituses väga orgaaniliselt ja võinuks olla tollelsamal Maria Faust Jazz Catastrophe’i kauamängival kõrvuti „Superkangelase traumapunkti“ („Superhero Trauma Center“) ja „Raketikintsudega“ („Rocket Thighs“). Tegelikult ilmus pala „Virgin Lands“ (eestikeelne pealkiri võiks ehk olla „Puutumatud maastikud“ või hoopis „Maarjamaad“?) algselt 2019. aastal trioplaadil „Farm Fresh“ koos Tim Dahli ja Weasel Walteriga.

Kui orkestri muusikalise juhi ja dirigendi Rasmus Soini seatud „Virgin Lands“ kõlas Sointi Orchestra esituses ehtfaustilikult, siis 2020. aasta nukra alatooniga plaadilt „Organ“ pärit „Move“, samuti Soini seades, mõjus ilma orelita tükk maad lahjemalt ja isegi veidi isikupäratult. Maria Fausti n-ö kuuldeline sõrmejälg on tavaliselt kõike muud kui ECMilik, kuid tolles loos mõjus miski arranžeeringus ja/või soleerinud muusikute valikute tulemusena vägagi sedamoodi – alles loo lõpus vajutas Faust soleeriva saksofonistina teosele oma ainuomase kõla pitseri.

Maria Fausti enda seatud „Ööliblikas“ („Moth“) sama pealkirjaga mulluselt albumilt kandis Sointi Jazz Orchestra ettekandes taas orgaanilist sugulust originaaliga, kuigi algne esituskoosseis oli seegi kord trio kitarri ja trummidega. Huvitav oli jälgida kõlaliste vahenditega väreleva tiivasabina jäljendamist.

Spetsiaalselt Sointi Jazz Orchestrale kirjutatud teosed „Magus“ ja „Magi“ kõlasid orkestraalselt ning vihjasid ka Maria Fausti kui sümfooniku potentsiaalile. Olen sedalaadi vihjeid tabanud tema loomingus varemgi, nimelt 2022. aasta „Jõulujazzil“ Tallinna Kammerorkestriga esitatud teoses „Si vis amari, ama“. Eks näeme-kuuleme, kas ja millal need vihjed teostuseni jõuavad.

Lõpetuseks veel üks mälupilt. Kui küsisin, kuidas ta oma koosseisudesse muusikuid valib, vastas Maria, et ta võttis Taani kõige-kõige paremad. „Mitte perfektsed, vaid parimad. Perfektne solgiks asja kohe ära. Ta peab olema toores … See on mingi emotsionaalsus, mingi tundlikkus, et kohe saab aru. Ma ei otsi sellist muusikut, kes mängib oma rea lihtsalt korralikult ära. Tal peab olema mingi valu, mingi pind peab tal kuskil olema, nii et iga kord, kui ta astub, ta nagu kiunatab. Tal on pind jala all. Vaat sihukest muusikut otsin mina.“