Feminismi teekond peavoolupoppi

Popkultuuril on meeletu mõju sellele, mida peetakse normaalseks ja mida mitte. Sõnal on meeletu jõud, õiged sõnad määravad, mida peame üldse võimalikuks.

BRIGITTA DAVIDJANTS

Üks on kindel: peavoolu popmuusika on muutunud. Esmajoones torkavad kõrva sõnumid, mida meile raadioeetrist saadetakse. Mõistan loomulikult, et need muutused toimusid juba varem, lihtsalt mind ei olnud neid kuulmas ega märkamas. Mäletan aga selgelt jahmatust, kui kuulsin mõne aasta eest autosõidul raadiost Dua Lipa lugu „New Rules“: „One: Don’t pick up the phone. You know he’s only callin’ ‘cause he’s drunk and alone / Two: Don’t let him in. You have to kick him out again.“1

Laulu vältel loetleb laulja terve rea reegleid, milletaolisi on endale seadnud ilmselt paljud meist, püüdes lõpetada toksilist suhet. Tõepoolest, kui minu nooruse peavoolu lauludes keerles verbaalne tants selle ümber, kuidas olla mehele ihaldusväärne, siis tänapäeval on feminism jõudnud peavoolu. Peale selle, et Dua Lipa on lugenud reegleid, ütleb ta teises loos mitmendat korda naasvale kutile „I don’t give a fuck“,2 Mabel laulab konsensuslikust seksist („If I back up, can you handle?“3), Miley Cyrus karjub hääle lahti Bikini Killi tuntud sõnadega „Rebel Girl, you’re the queen of my world“4 ning avab sellega Super Bowli. Niisiis, 30 aastat hiljem on riot grrrl peavoolu pärale jõudnud.

Koos tekstidega on muutunud ka muusikavideod. Veel hiljuti valitses peavoolus naise ja mehe dünaamika, mis kinnitas feministlikus teoorias käsitletud probleemi, et naine on naine vaid siis, kui suhestub mehega. Tänapäeval näeme aga videoid, kus mehi ei ole ning videote keskmesse tõuseb naistevaheline solidaarsus. Nii valitseb Dua Lipa loos intiimne ja turvaline naisruum, kus keegi ei jää üksi.

Avaramaks on läinud ka naisesuse, mh seksapiilsuse väljendused. Näeme ekraanil kõikvõimalikke kehasid – mitte ainult ideaali, mida paljud ihaldavad, ent milleni vähesed suudavad pürgida. Fookusesse on tõusnud üha loomulikumad kehad, näiteks Mabeli videotes näeme tabualuseid kehavolte (muide, 1990ndate algul käsitles ühiskonna teravaid teemasid nagu AIDSikriis tema lauljast ema Neneh Cherry). Kusjuures õudne on see, et tegelikult on videotes traditsiooniliselt kauniks peetud treenitud kehad – ja ometi mõjuvad need varasema peavoolu popkultuuriga võrreldes värskendavalt, justkui oleksid need n-ö rohkem päris.

Eks visuaalse väljenduse muudatused peegeldu popkultuuris laiemalt: Beverly Hillsi ajastu on vist jäädavalt möödas ning igas enesest lugupidavas Netflixi noortesarjas on mõni LGBTQ+ identiteediga või mittebinaarne5 noor, näeme erinevaid kehakujusid, nahavärve jpm. Siinkohal on pika sammu astunud Miley Cyrus lauluga „Mother’s Daughter“.6 Nunnu lapsstaarina alustanud Cyrus valdab kunsti, kuidas jõuda paljude noorte sügavamate hingesoppideni. See jõudis mulle lõplikult kohale tänavu, kui mul õnnestus kahe popmuusika kursuse peale lugeda Cyrusest nelja üliõpilase esseed ja kuulata kolme ettekannet. Selleks ajaks olin ka ise jõudnud juhuslikult kuulda eespool mainitud laulu, mille avasõnad „Hallelujah, I’m a freak!“7 naelutasid mu raadio juurde. Videot vaadates sain vapustuse. Tegemist on moodsate feministlike kontseptsioonide õpikunäitega. Ekraanil näeb inimest, esmajoones alaesindatud naisi, kogu ilus – noori ja vanu, mitmesuguse etnilise taustaga, erivajadusega – mittebinaarseid inimesi, eri põlvkonnas emadust ja emadusarme, sekka loosungeid nagu „Every Woman Is a Riot“8 ja „Virginity Is a Social Construct“.9 Otseselt või kaudselt räägib video kehapositiivsusest, vanuse survest, soost ja seksuaalsusest, aga ka õigusest uskuda või seda mitte teha.

Tänapäeva muusikavideotes on näha kõikvõimalikke kehasid – mitte ainult ideaali, mida paljud ihaldavad, ent milleni vähesed suudavad pürgida. Näiteks Mabeli videotes, muuhulgas videos „Mad Love“, näidatakse tabustatud kehavolte.

Videokaader

Ka soopõhisele vägivallale tähelepanu juhtimine on võtnud tänapäeval täiesti uued mõõtmed. Tori Amos võis 1992. aastal laulda enda vägistamise kogemusest („Me and a Gun“10), aga need laulud ei olnud kindlasti parima eetriaja lood. Tänapäeval laulab Dua Lipa loos „Boys Will Be Boys“,11 kuidas ta võtab hämaruses koju minnes võtmed pihku. See kõnetab naisi Ida-Euroopast Lääne-Ameerikani, sest neid õpetatakse maast madalast hämaraid tänavaid vältima. Siinkohal võib muidugi tsiteerida Kurt Cobaini, kes ütles juba 1990ndate alul, et ei peaks õpetatama naisi end vägistamise eest kaitsma, vaid tuleb õpetada mehi mitte vägistama.

Peavoolu on jõudnud ka queer12 ja LGBT+. Jah, ajad on edasi läinud ning võttes arvesse queer’i aja- ja kohatundlikkust, vajab tänapäeval eraldi selgitust, mille poolest oli näiteks Dolores O’Riordan 1990ndate alul queer. Enam ei ole erilist vajadust sõnumeid maskeerida, saab öelda otse ja ilustamata. Veel hiljuti oli tõesti oht, et kapist väljatulek kahjustab karjäärivõimalusi, ilmselt on see teatud kihtides nõnda praegugi. Ent tänapäeval on üha halvem toon, kui LGBTQ+ linateoses mängib hetero teistsuguse seksuaalidentiteediga inimest või cis-inimene transsoolist.

Paljud popmuusikudki on oma queer– või geiidentiteedi avalikult omaks võtnud, teinud selle oma etteaste osaks. Esimesena meenub varalahkunud Sophie (iseasi, kui palju ta Eesti raadioeetris kõlab), kes on laulus „Immaterial“­ nappidega vahenditega poeetiliselt sõnastanud transidentiteedi olemuse: „Without my legs or my hair / Without my genes or my blood / With no name and with no type of story / Where do I live? / Tell me, where do I exist?“13 Samamoodi on ta oma lauludes käsitlenud igasugust eemaldumist normist, olgu tegemist mittebinaarsusega või abstraktsemalt enda teistsugusena kogemisega („Is It Cold in the Water?“14). Praegu mängib aga sageli eetris lõunaosariikidest pärit noore räppari Lil Nas X lugu „Montero“. Sellesse laulu on ta väidetavalt valanud sekeldused seksuaalsusega, ühtlasi on ta teinud hommage’i gei­armastusest kõnelevale filmile „Kutsu mind oma nimega“.15 Laulja sõnul on ta loo pühendanud 14aastasele homohäbis iseendale, kes arvas, et ei tule iial kapist välja. Videos mängitakse paradiisi, patu ja lunastuse motiividega, kusjuures Eeva kohal on mustanahaline mees, kes laskub põrgusse kontsadel postitantsu tehes. See lõhub algse loo sügava misogüünsuse ja pakub ainest postkoloniaalseks analüüsiks.

Eelnevaga käsikäes ning intersektsionaalse feminismi16 vaimus on üha aktuaalsemad ka rassi ja ühiskonnakihi küsimused. Superstaaridest meenub nunnust tüdrukutebändist välja kasvanud Beyoncé. Ta on kõnelenud häälekalt nii isiklikuks peetavatel teemadel nagu truudusetus, aga ka Black Live Matters diskursusesse paigutuvatest poliitilistest valukohtadest nagu mustanahalise naise juured Ameerika lõunaosariikide rassistatud kultuuris (vt nt „Formation“). Muide, ei tasu unustada, kus on Beyoncé kui eduka popartisti enda juured. Vahest ei ole liialdus väita, et tema edu sai võimalikuks tänu sellele, et üle 30 aasta tagasi murdis esimese tumedanahalise artistina tippu Whitney Houston. Nagu on palju kirjutatud, normaliseeris ta 1980. aastate lõpul peavoolumuusikas tumedanahalised naisartistid. Tema puhul põimuvad etnilisus ja sugu, millest viimane oli ka üksinda piirav element – veel 1970. aastatel ei kõlanud Pat Benatari meenutuste järgi raadios kunagi ühe tunni sees kaht naisartisti …

Siinkohal taipan, et valetasin, kui alustasin artiklit Dua Lipast. Tegelikult oli minu esimene šokk Beyoncé „Run the World“,17 sest mitte kunagi varem ei olnud ma peavoolus märganud nii palju naisraevu, isegi kui seda esitatakse võrgutavas sümbioosis meestega. Iroonilisel kombel sattus see laul mulle tookord ette Facebookis, kus üks mees kõrvutas selle sõnu Queeni looga „Bohemian Rhapsody“ – justkui näitena, kuhu on mandunud tänapäeva popp. Võrdlus, muidugi, oli täiesti vildakas – ühel pool jõuline seisukohavõtt, teisel pool eepiline suurteos, mis asetuvad täiesti eri diskursustesse. Omaette teema on Sri Lanka päritolu briti räppar M.I.A., kuigi Eestis ta ilmselt peavoolu ei paigutuks. Pagulastaustaga lauljanna napid sõnad laulus „Borders“ lõikavad karmilt otse luusse, kusjuures videos osalevad tõelised pagulased: „Borders – what’s up with that? [—] Police shots – what’s up with that? [—] Identities – what’s up with that? [—] Your privilege – what’s up with that? [—] Boat people – what’s up with that?“18

Ma ei ole naiivne. Popkultuuri teevad privilegeeritud ning üha raskem on murda töölisklassist muusikamaailma tippu – meenutagem, kuidas Pulp laulis 26 aastat tagasi eri ühiskonnakihtidest. Ka feminismivoole on väga palju, mõned omavahel konfliktiski, mistõttu on iseasi, kui õiglane on üldse privilegeeritud popartistide feminism, millal on tegemist apropriatsiooniga19 ning kui adekvaatse kuvandi loob see võrdsuse problemaatikast. Kui heita pilk minevikku, siis on tänapäeval naljakas, kui paljud tüdrukud tundsid end võimestatuna ansamblist Spice Girls – ent kes ütleb, milline on õige teekond feminismini? See ongi üks õppetund, mis kipub lihtsasti ununema: mõni teos, mis tundub praegu täiesti ebafeministlik, omandab täiesti teistsuguse tähenduse, kui seda vaadeldakse oma ajastu kontekstis.

On ka tõsi, et LGBTQ+ teemat kaubastatakse üha enam, sest produtsendid ja muusikud on mõistnud, kui suure turuosa moodustavad teistsuguse soo- ja seksuaalidentiteediga inimesed. Kaugeltki kõik artistid ei ole oma kavatsustes siirad. Ja loomulikult kaasnevad iga skandaalse videoga tulised diskussioonid, näiteks kas Taylor Swiftil on privilegeeritud valge heteronaisena õigus laulda homofoobiast („You Need to Calm Down“20) ning kas Lil Nas X plagieeris FKA Twigsi videot laulule „Cello­phane“.21 Privaatsuseta internetiajastul jõuab ka muusikute iga eraeluline libastumine kohe avalikkuse ette. Tõepoolest, nagu tarbijale on üha tähtsam, et tema kohviube ei ole korjanud orjad, on talle ka tähtis, et lemmiklaulja ei aja vabal ajal homofoobset ja misogüünset möla. Ent kui taustsüsteeme mitte teada, jääb viimaks kehtima mõte autori surmast ning esikohal on see, milliseid tähendusi leiab muusikateoses kuulaja.

Tean, et Eestis ei ole kuhugi kadunud koolikiusamine ning ikka veel saavad peenemates rajoonides vastu päid lapsed, kes elavad korteris, mitte eramajas. Või lihtsalt sellepärast, et on geid. Aga popkultuuril on meeletu mõju sellele, mida peetakse normaalseks ja mida mitte. Isegi mina, keskealine naine, kes ma samastusin kogu noorusaja sub­kultuuridega ja vastandusin peavoolule, tunnen end üllatavalt võimestatuna sellest, mida kuulen raadiost. Sõnal on meeletu jõud, õiged sõnad määravad, mida peame üldse võimalikuks. Kui minu klassiõed laulsid „If you wanna be my lover“22 – mida peeti tollal väga feministlikuks! –, siis minu laste omad laulavad loodetavasti „Don’t fuck with my freedom“.23 Loodetavasti võtavad nad selle teadmise ellu kaasa.

1 „Uued reeglid“: Üks: ära tõsta toru. Sa tead, et ta helistab vaid siis, kui on purjus ja üksi. Kaks: ära lase teda sisse. Sa pead ta uuesti välja viskama.

2 Mul on suva

3 Kas saad hakkama, kui ma taganen?

4 Mässuline tüdruk, sa oled mu maailma kuninganna.

5 Mittebinaarne – katusmõiste sooidentiteetide kohta, mis jäävad väljapoole soolist kaksikjaotust „naine ja mees“.

6 „Ema tütar“

7 Halleluuja, ma olen friik!

8 „Iga naine on mäss“

9 „Süütus on sotsiaalne konstruktsioon“

10 „Mina ja relv“

11 „Poisid jäävad poisteks“

12 Queer – mõiste heteronormatiivse süsteemi vastu olevate inimeste kohta, kes võivad, aga ei pea kuuluma LGBT+ kogukonna hulka. Queer’ile on omane vaidlustada normaalsuse mõistet ning vaadelda seksuaalsust ja soolisust teiste ühiskondlike seoste kaudu, nt rahvus, ühiskonnakiht või rass.

13 Ilma oma jalgade või juusteta / Oma geenide või vereta / Oma nime ja mingigi loota / Kus ma elan? / Ütle, kus ma oletsen?

14 Kas vees on külm?

15 „Call Me by Your Name“, Luca Guadagnino, 2017.

16 Intersektsionaalsele feminismile on omane vaadelda ebavõrdsust ja rõhumist eri aspektide koosmõjus, nt ühiskonnakiht, seksuaalne sättumus, rass, sugu, puue jne.

17 „Juhivad maailma“

18 Piirid – mis toimub? [—] Politseilasud – mis toimub? [—] Identiteedid – mis toimub? [—] Sinu privileegid – mis toimub? [—] Paadipõgenikud – mis toimub?

19 Apropriatsioon – ilming, kus üks kultuur võtab omaks elemente teisest kultuurist, mille suhtes võidakse olla jõupositsioonil.

20 „Rahune maha“

21 „Tsellofaan“

22 Kui tahad olla mu armuke

23 Ära riku mu vabadust

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht