Festival, kus saab kuulata

Festival mõjus kui puhkus puhkuses ning selle valgussõõr oli juhitud üksnes muusika olemusele ja ümbrusele.

GREGOR KULLA

Festival „Kukemuru ambient“ 18. VI Väinjärvel, kunstiline juht Kaido Kirikmäe.

Näkku huugab 30kraadist kuumust ja rasvane päikesekreem sulab mööda leemendavat ülakeha püksivärvlit niisutama. Ma ei saa aru, kuhu olen sattunud. Peas sumiseb segadus, mida teha ja kuidas olla. Garderoobist on seljakotti volditud üksnes showpiece’id, mille mugavusele ei ole üldsegi mõeldud. Festivalile tullakse ju end tõestama, teistele silmi ette tegema ja uljutsema?! Nüüd seisan siin kui titt pissiloigus. Häbi on.

Suured päikeseprillid varjavad mu küsivat ilmet ning pähe tükib mõte peatsest päikesepõletusest. Pigemini põletustest. Rumalalt tõestamisaltis riietuses vahin ringi. Koduaiasuurune festivaliala paikneb rannas, kus leidub peale festivalikülastajate rohkesti kohalikke, kes on tulnud kuumalainest viimast võtma. Tualetid, lava, telkla, rand, söök ja jook on peaaegu nagu peopesal üksnes minutise jalutuskäigu kaugusel. Üle päikese käes sillerdava vee kaiguvad elektroonika karged helid. Laval on end sisse seadnud festivali avaartist Noosa.

Olen arvestanud, et festivalile ei minda muusikat kuulama, vaid vaibima – instagrammima, tiktokkima, jooma ja tantsima. Kui Intsikurmu festival on kujunemas kodumaiseks Coachellaks, mille kommertslikkus juba vaikselt pimestab mind, siis „Kukemuru ambient“ on selle põhimõtteline vastand, kus ei rõhuta ei käibele ega lahedusele, vaid sisule ja selle puhtusele.

Festivalipaika jõudes sain aru, kui harjunud olen alalise infomüraga, mis linnas pressib sisse uksest ja aknast. Väinjärvel põllule autot parkides läks omajagu aega, sest pidin aru saama, kus festival õieti toimub. Ainus viit oli markeriga kahele A3-paberile kirjutatud kava ja festivalimeenedno ja sünnipäevatelki mahutatud lava. Pealtnäha ainus, kes telefon näpus ringi kooserdas, olin mina: püüdsin jäädvustada mõningaid „Kukemuru ambient’i“ representatiivseid hetki. Erinevalt Intsikurmu festivalist, „I Land Soundist“, kas või „Weekendist“ ei ole muusikal seal dekoratiivne roll – see ei ole tümps, millele kaasa jorisetakse või millega ühes taktis põlvi nõksutades paremalt vasakule tammutakse. Siia sõidetakse kohale, et kuulata. Kuulata artiste, loodushääli, veesulinat või vestluspartnerit.

Püüdsin vihikusse visandada keskmist kukemurulast, kuid see ei olnud võimalik. Tekkidel lamasid viimsilikud emad-isad oma lastega, nende kõrval haaremipükstega hipid. Lavaesise täitsid melomaanivälimusega keskealised, kelle taga suitsetasid isekustuvat sigaretti punkaritest teismelised. Isegi esindasin oma lakitud küünte ja Mulksu Skinniqueeri kokteiliga mingit tüüpi. Publikuga segunesid ka kohalikud, kelle sõbralikkus paiskas näkku õnne. Erinevalt põlvalastest, kes levitavad linlastest intsikurmulaste vastu põlgust, pöördusid koerulased või türilased kukemurulaste poole järgmisel viisil. Nägin umbes 60aastasi pisut jässakaid suvitajaid, kes tatsasid ringi, et leida oma kaluri­istmele männi all mõnus varjualune. Üks meestest istus maha, avas õlle ja vaatas ringi. Ühtäkki pööras pilgu minu poole ja küsis: „Kas oled ka piduline?“

Vastasin poolehmunult: „Jaa?“

Suvitaja jätkas: „Kuidas siis pidu oli eile? Kas mingeid ekstsesse ka oli?“

„Vabandust, mida?“ Ma ei teadnud, mida sõna „ekstsess“ tähendab.

„Ei noh, et kas hõõrumisi ka oli?“ Järgnes vastust nõudev paus, mille peale püüdis ta küsimuse uuesti sõnastada: „Kakluseks ei läinud?“

„Mõtlete, siin … või mis?“ sain lõpuks küsimusest aru.

„Jah, noh, tavaliselt ju ikka pidudel võetakse üksteise kallal ja siis läheb kakluseks. Tean, sest töötan turvafirmas. Eilegi olin öises vahetuses. Jubedasti oleks ka tahtnud siia peole tulla.“

Viimaks mõistsin, kuhu jutt liigub ning vastasin: „Oh ei, kõik on väga rahulik ja alkoholi pruugitakse ka minimaalselt. Siin ei ole vist sellist sorti riiu­kukkesid.“

Vastuse leidnud meesterahvas hakkas otsi kokku tõmbama ning sõnas: „Jah, jah … oh, tõesti jah. Nojah, kahju, et tulla ei saanud.“

Seepeale lohutasin pilgu järvele suunanud meesterahvast: „Täna on festivali põhipäev, võite ju õhtul tulla.“

„Kukemuru ambient“ on Intsikurmu festivali põhimõtteline vastand, kus ei rõhuta käibele ega lahedusele, vaid sisule ja selle puhtusele. Fotol About: river.

Dmitri Kotjuh

Looduses toimuvad elektroonilise muusika festivalid on aastast aastasse üha kuumem kaup, millest alates 2013. aastast on raasuke pühendatud ka ambient’ile. Enamikule seostub see ennekõike soolakambri või mõne erakliiniku ooteruumiga, kuid asjaarmastajale on ambient rahulik õrnalt lainetav unelus, mida iseloomustab nüansirikkus.

Artistid kasutasid oma muusikas mitmesuguseid muutujaid, mida minul oli kuulajana põnev jälgida. Tämbrimängude kütkeis tunglesid silme ees tekstuurid, mille siinusheli mikrotonaalseid muutusi jälgides jäi hing kinni. Ometi kerkis peaaegu iga etteaste puhul kulm ülepeksva kõlari või mõne sopasema kulminatsiooni peale. Kas ekvalaiseriga oli hädas artist või helitehnik? Võib-olla mõlemad, sest sellise muusika läbinisti kvaliteetne esitamine nõuab ajamahukaid heliproove, mille tunnistajaks mina ei juhtunud olema.

Festivali esimesel päeval jäid enim kõrva muusikud Tont ja Kaido Kirikmäe. Festivali teise esinejana astus üles Kukemuru kunstiline juht, kelle mõneti taevaliku ja transtsendentse kõlaga muusika paikneb ambient’i perifeerias. Ehk oleks „eeterlik“ õige sõna seda iseloomustama? Sämpeldatud Eartheaterit palistas vaibuv linnulaul.

Tont astus lavale tund enne keskööd ja pakkus varasemate esinejatega võrreldes selgelt vesternilikuma kõlaga ambient’i. Sämpeldatud oli linnulaulu, mis sobis vaiksesse õhtupoolikusse, meenutamaks seljatatud päeva. Olengu tegi tummisemaks maadligi hoidev toss, mis laienes lavalt järve poole, andes sääse­rohkele õhtule hilissuviselt mõtliku iseloomu. About: river lõpetas päeva popilikumal toonil.

Hommikul äratas temperatuur, mis oli kella 11 ajal kerkinud telgis talumatusse kõrgusse. Jooksin poolunes vette. Seejärel avasin hommikuse longero ja kõnelesin sõpradega Tartu kunstielust. Rannas püüdsid pilku lapsed, kes ventileerisid end pildituks omaenda suuruseid luikesid ja flamingosid täis puhudes. Vana-Võromaa Vegani masinajäätis viis ühes kohviga keele alla. Jätkuval hedonismilainel tõmbas sõber kotist välja Sirbi, millega blokeeris päikese, ise seda kiiskava päikese käes veerides. Mõtlesin, kas rannas Sirbi lugemine on kunstivestlustest samm edasi või tagasi.

Laupäevast tooksin esile ennekõike Vongoiva ja festivali peaesineja Vladislav Delay. Vongoiva haaras mind oma seadeldistega – pisikeste puitalusele kinnitatud katseklaasiga sarnanevate tuubidega, mis imiteerisid vee mulksumist. Sellal kui seadeldised tööd teha vihtusid, häälestas muusik oma Hiiu kannelt, millega ta järgnevais teoseis burdoonhelile miniatuurseid harmooniad üles ehitas. Ambient’il kõlav Hiiu kandle improvisatsioon sarnanes lauluga, meloodiajoon oli melanhoolne ja nõtke.

Vladislav Delay lõi glitch’i või ambient glitch’i žanriraamidesse paigutuvat muusikat. Peaesinejale suleti telgi parem külg ning artisti kohale projitseeriti AGFi loodud visuaale, mis moodustasid ülesaste vältel ühes muusikaga efektse terviku. Helitugevust krutiti juurde ning helid hakkasid murduma, ragisema ja šokeerima. Basskõlar lõi südame rütmist välja ning peletas eemale sääsed. Pupillide diameeter pikenes järk-järgult. Säärase muusikaga ei puutu live’is tihti kokku ning see tegi etteastest (ja ka festivalist) kauaks meelde­jääva sündmuse.

Kodus festivali meenutades hirmutab mind mõte, kas „Kukemuru“ jääb ellu. Festival mõjus kui puhkus puhkuses ning selle valgussõõr oli juhitud üksnes muusika olemusele ja ümbrusele. Ei ilutsetud ega valetatud, jäädi üdini ausaks. Oleks võinud ju nuriseda küsitavate dekoratsioonide ja keerulise transpordikorralduse vastu, kuid mida rohkem „Kukemurule“ mõtlen, seda enam soovin sinna naasta.

Kaasa tassitud moeröögatused vajusid telgiseina ja madratsi vahele kortsu ning selga jäid üksnes triiksärk ja ujumispüksid. Paremas käes oli päikese­kreem ja vasakus sigaret.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht