Festival “Orient”

Peeter V?

2. – 8. maini Tallinnas, Viljandis, Kuressaares ja Riias  

Tuva ansambel Huun-Huur-Tu.

Ida on in. Publikuhuvi ja trendi silmas pidades kutsuvad jazzi-, vanamuusika- ja isegi õllepidustused oma programmidesse üha sagedamini Aasia päritolu artiste. Ja seda mitte üksnes Eestis. Tihti on pakutava hulgas läänepäraseid nimetusi kandvad hübriidnähtused nagu world music, cross culture ja muu selline kraam. Püüdes säilitada kindlat kohta Balti regiooni kontserdimaastikul, on “Oriendil” üritatud järgida 15 aasta jooksul välja kujunenud autentset suunda. Muidugi teatud reservatsioonidega, sest julgen väita, et tegelikult absoluutset autentset esitust ei eksisteerigi – aegade jooksul pole ükski rahvas elanud täielikus isolatsioonis, kõik on naabrite kultuurist suuremal või vähemal määral mõjustatud.

Peatselt algavale festivalile saabub esinejaid Armeeniast, Aserbaidžaanist, Kashmirist/Indiast, Bhutanist, Tuvast, Kambodžast, Koreast. Veelgi enam – mai algus Tallinnas on kujunemas “Ida nädalaks”, sest lisaks kontsertidele pakuvad Klassikaraadio ja ETV koostöös “Oriendiga” vastavateemalisi saateid, Budismi Instituudis ja Tallinna ülikoolis peavad budismi kohta loenguid külalislektorid, rahvusraamatukogus leiavad aset teemakohane raamatuesitlus ja fotonäituse avamine… Siinkohal peatun lühidalt “Oriendi” avakontserdi esinejatel.

Esiteks ansambel Seodo Sori Lõuna-Koreast. Nad viljelevad hävimisohus laulutraditsiooni, mis pärineb praeguse Põhja-Korea territooriumile jääva kunagise Koguryo kuningriigi Seodo regioonist. Kuna need laulud ei sobi kokku Põhja-Korea totalitaarse-kommunistliku režiimi ideoloogiaga, siis on see muusikaliik põhjas keelatud ning säilib vaid tänu vähestele Lõunas tegutsevatele entusiastidele.

Teiseks Damaralandi folkansambel Namiibiast. Aafrika muusika ei kuulu ju üldiselt “Oriendi” huvisfääri, Damaralandi ansambli osavõtt festivalist on pigem erand, mille valisime, kuna tegemist on mitmeski mõttes erandliku nähtusega. Ansambli repertuaari moodustavad komplitseeritud faktuuriga rahvalaulud, mis pole seatud “kohaliku Veljo Tormise” poolt – nelja- või enamahäälsed vokaalseaded tulevad lauljatel iseenesest, küllap emapiimaga kaasa antuna. Ülim musikaalsus on bušmanitega suguluses damaralastele üldomane. Kui liikuda ülihõredalt asustatud Aafrika edelaosas poolsada kilomeetrit edasi mõnda teise külla, võime leida järgmise ansambli, mis jääb taseme poolest meie valikust vaid karvavõrra maha. Lisaks, ansambel laulab enamasti damara keeles, mis meie kõrvale kõlab väga eriliselt. Nimelt sisaldab nende kõne viit omapärast keele ja suulae abil tekitatavat plõksuvat imihäälikut, mis lauldes jätavad mulje, nagu oleks muusikale lisatud varjatud löökpill. Vähem eksootilised pole esitamisele tulevate laulude pealkirjad (“Kaise !nuse ha”, Satsa ta ti /ami”, “Ek koop ‘n tikiese bier”, “Sa /ami !a Sau te”, “Namibia #ou !a”), milles tavatud märgid tähistavad eelnimetatud imihäälikuid. Kohtumiseni “Oriendil”!

vaata ka www.erpmusic.com/Orient2007