Festival pärast koroonat

Võib-olla õpetas eriolukord meile just seda, et vajame emotsioonide setitamiseks aega, sest üksteise peale kuhjuvad emotsioonid, eriti muusikaelamused, on ju tegelikult väsitavad.

ANETE SAMMLER

Uue muusika ja homsete mõtete festival Tallinn Music Week 27. – 30. VIII Tallinnas.

27. – 30. augustil pealinna vallutanud Tallinn Music Week’i kava pimestas valikutega. Festivali külastajal tekkis tunne, et TMW püüdis justkui popurriina ühendada kõik eriolukorra all kannatanud muusikaüritused: pisikeste 40minutiliste portsukeste kaupa sai möödunud nädalavahetusel ära peetud Viljandi pärimusmuusikafestival, „Jazzkaar“ ja „Positivus“, sekka mõni segment ka kammerkooride festivalist.

Esimene suur küsimus oligi sobiva kava koostamine. Kuigi TMW veebisait annab võimaluse oma kava kokku panna, tekib vajadus mingisuguse maatriksi järele, mis mahutaks piiratud ajaaknasse ära kõik soovitud artistid. Peab lisama, et telefonist veebisaidi kaudu isiklikku kava jälgida on üsnagi tülikas. Väga umbusklikult App Store’i „TMW“ sisse trükkides leidsin rõõmuga, et üritusel on oma rakendus – eelmise aasta kavaga. Pole vist tarvis mainida, et tundsin end kui väike laps, kellelt on just uus ja särav mänguasi ära võetud.

Kuulajana tundus, et artistidele on ajakavast kinni pidamisel antud väga selged juhtnöörid: 40 minutit ja mitte rohkem. Ja jumala eest – ei ühtegi lisalugu! Mõned reedeõhtused kontserdid selle luhta läksidki: kui artist ei hakanud kohe oma kava üles ehitama ja publikut soojendama ning raiskas liialt aega vahetekstidele, jäi ka kontsert leigeks. Olgem ausad, festivalipublik on ju tänamatu. Juba enne kontserdi lõppu hakkavad pooled külastajad jakke selga panema, et järgmise kontserdi alguseks teise linna otsa jõuda. Selleks, et kogu kontserdi ajaks publik paigale naelutada ning lasta kuulajatel teised artistid ära unustada, on tarvis kontserdi ülesehitus ja haripunkt päris hoolega ette valmistada. Ei aita paljalt sellest, et kõige suurem hitt lõppu jätta. Sama tänamatu on festivali vorm, mis ei anna esinejale võimalust oma ausalt väljateenitud tasu – aplausi – kuulama ega nautima jääda ega seda enda sisse jäädvustada, sest juba tuleb pillid kokku panna, et järgmisele, veel kuumemale artistile ruumi teha.

Samamoodi mõjub festival kuulajale. Selleks, et emotsioone talletada, on vaja nende seedimiseks aega võtta. Kiiresti vahelduvad kontserdid tekitavad kuhjumise, mis kasvavad õhtu lõpuks küllastumiseks. Tallinna külmast ööst koju jõudnuna tunnen, et emotsioonid on omavahel niivõrd segunenud, et ei oskagi neid enam järjekorda panna. Mõned artistid suutsid siiski ka sellest virvarrist meelde jääda.

Aus Eesti asi

Mulle oli festivali kõige ehedam leid ansambel Pillikud. Nii minu kui ka teiste kuulajate näole ootamatult suure naeratuse toonud noortele aplodeeris publik veel ka siis, kui bänd naasis kontserdi lõppedes lavale pille kokku panema. Kuulates seda põhjakonnalikus võtmes omanäolist segu ansamblitest Curly Strings ja Estonian Voices, tekkis mu peas mitmeid küsimusi. Esiteks, kui palju eri instrumente mahub ühte ansamblisse? Esmamulje põhjal veidi segadusse ajava nimega koosseisus võis laval näha viiulit, kitarri, basskitarri, trumme, saksofoni ja vilesid. Ilmselt unustasin mõne instrumendi ka ära. Kui lisada veel mesimagusalt ühtesulavate häältega vokalistid, võrdselt panustav trummar, haaravad kitarri- ja puhk­pillisoolod, siis tekkis järgmine küsimus. Kuidas on küll ansamblis rollid nii võrdselt jagatud, et kõik saavad särada? Ja mitu muusikastiili mahub ühte palasse? Pillikute kontserdi ajal suutsin peaaegu leppida õues lädistava ja festivalipublikut laiali ajava vihma­valinguga, sest nüüd on mul midagi, mida talveõhtusse kaasa võtta. Hiljem avastasin rõõmuga, et ansamblil on juba ilmunud debüütplaat nimega „Metsa­unelm“, ent ees ootava pika talve valguses (õigemini pimeduses) loodan, et koosseis toodab ruttu muusikat juurde.

Ausa Eesti asja auhinna võitis minu arvates EiK – Timothée Chalamet’ oleku, kuid jooseptootsiliku konkreetsusega artist, kes võlus publiku enda poolele esimesest laval viibitud hetkest. Ta on artist, kellele tundub eneseväljendamine laval tõesti siirast rõõmu pakkuvat, kes koristab ise kontserdi lõppedes enda järelt laulutekstid ja veepudelid ära ning kelle tekstid on kelmikad ja head – ja samal ajal sündsad, väga viisakad! Mõnusa vaheldusena pole selle räppari catch phrase’id kellegi teise laulust näpatud. EiKi kuulates olin sunnitud mõtlema, et ei tea, mis hetkel artistid sünnivad. Kui juba kümmekond aastat tagasi räägiti, et Ott Lepland on uus Ivo Linna, siis minu meelest sai sel õhtul F-hoones endale mantlipärija Jarek Kasar.

Üllatajaid oli veelgi. Ootamatult võimsate live-arranžeeringutega tabas naelapea pihta Anett ning väga südamlikult mõjusid Mari Kalkuni üksindusest ja ajast inspireeritud palad „Õunaaia albumilt“. Kevadised klaveriga saadetud rahvaviisid mõjusid vihmase atmosfääriga Telliskivi loomelinnaku folgilaval õdusalt ning tekitasid vaprates vihma trotsivates kuulajates igati sooja tunde.

Eesti kooride hingeelu

28. augusti õhtul toimusid Kalju kiriku LED-lampidega ehitud risti valguses segakoori HUIK! ja Tallinna Tehnikaülikooli akadeemilise naiskoori kontserdid, kus esitatut oli mul TMW nimilause „Uue muusika ja homsete mõtete festival“ kontekstis keeruline mõista. Kuidas paigutub kava, milles figureerivad Härma, Ernesaks ja Veevo teosed, uue alla? Ent kui enne kontserti hakkas kõlaritest üürgama tekst „Lugupeetud külastajad, palume teil hoida vahet nii lava ees kui järjekorras …“, siis jõudis minuni tõdemus, et need on küll homsed mõtted. Ja tänased. Ja eilsed. Õhtu päästevestiks osutusid Ivo Lille elektroonilised interlüüdid, mis pakkusid eesti kooriklassikale vaheldust ning andsid kontserdile kontseptuaalsemad raamid. Hingestatud koorilauljaid jälgides mõistsin, et nii nagu tänapäeva maailmas ei tuhmu enam eales väljendid „hoia vahet!“ või „desinfitseeri käsi!“, ei tuhmu ka ühe paadunud eesti koorilaulja armastus Härma, Ernesaksa ega Veevo vastu. Mõningane püüe elektroonikat ja koorimuusikat siduda andis sajandi-, kohati kahe sajandi tagusest muusikast koosnevale kavale siiski veidi värskema ilme. Edaspidi võiks Lille ja kooride koostöö jätkuda veelgi julgemalt ning traditsioonidest vabastavamalt.

Laupäeva õhtul andis Kai kunstikeskuses järgmise eesti koorimuusikast pakatava kontserdi kammerkoor Collegium Musicale. Vahemärkusena avastasin, et Kai on arvestatava akustikaga, sobiva suuruse ja hea asukohaga ruum, mida koorid võiksid kontserte korraldades edaspidigi kaaluda.

Kohati veel noodis liigagi kinni koor sai näidata, et kõlas pole ebatavalise kevade tõttu kaotatud, õige kooritunnetuse tagasi saamisega läheb aga veel aega. Tormise aasta valguses ekspluateeritud „Raua needmine“ kõlas äraolevalt ning imestama pani, et tavaliselt kuni 40 kontserti aastas andva koori lauljad vajavad Tormise „Lõpetuse ja kojumineku“ ajaks ette turvatunnet pakkuvat nooti. Kava muutsid lünklikuks vahetekstid, mis kõlasid festivali külastajaid ignoreerivalt vaid emakeeles, ning ka kavalehel leidus infot vaid eesti keeles. Kaasa ei aidanud Uusbergi „Õhtu ilu“ tormakas tempovalik ega saali vaheseina taga liigvaljult juttu ajavad pudelitega kolistavad joogimüüjad.

Ootamatult kriipsutan aga nüüd maha kõik need ebaõiglaselt kõlavad märkused ning toon välja hoopis midagi tähtsamat: oluline on, et mainitud koorid on kriisist toimivana välja tulnud. Küll on aega veel oma ühine hingamine üles leida. Collegium Musicalel see ajuti ka õnnestus, näiteks tuli kontserdil (mandri)esiettekandele Erkki-Sven Tüüri värske teos „Canticum Canticorum Caritatis“, mis kõlas esimest korda kolm nädalat tagasi Hiiumaal. Nii näidati, et suvehooajal on uue teose omandamisega tööd tehtud, ning soov publikule värsket muusikat pakkuda on igati tänuväärne.

Põgenemine muusika eest

Tundsin seda esmalt laupäeva hommiku­poolikul, kui lootsin Põhjala tehase poole suundudes mõnusalt Karjase Saiast võetud saiakest ja kohvi nautida. Mind tabas seal aga järgmine festival, festival festivalis. TMWga koostöös korraldatav „Koplifest“ oli alanud ning inimesed seisid keset Põhjala tehase sisehoovi tugevalt külg külje kõrvale surutult ringis, et õhku ahmides lindilkõndija Jaan Roose trikitamist jälgida. Mõne aja pärast leidsin end tehase tagant tomatikasvuhoone kõrvalt kivi pealt istumast. Oma käitumise üle naerdes leidsin, et pole midagi eestlaslikumat kui tulla festivalile ja otsida seal nurka omaette olemiseks. See oli esimene märk, et põgenesin festivali eest.

Hiljem Balti jaama taga plaadilaata külastades tundsin, kuidas mind tõmbab hoopis kõrval toimuvale ühe euro raamatulaadale. Mõte võtta sealt esimene ettejuhtuv raamat, maha istuda ja endassesulgunult raamatusse sukelduda tundus vastupandamatu.

See olukord pani mind mõtlema, kas vajamegi pärast koroonat endisel kujul festivale. Olen varem kindlasti nautinud rahvasumma ja festivaliatmosfääri, kuid kas tunduvad suurlinnalikud kaadrid New Yorgist, kus inimesed hordidena tänavatel liiguvad, kunagi veel ahvatlevana? Kas veel üldse kunagi tundub rahvast täis festivalisaal turvaline paik? Võib-olla õpetas eriolukord meile just seda, et vajame emotsioonide setitamiseks aega, sest üksteise peale kuhjuvad emotsioonid, eriti muusikaelamused, on ju tegelikult väsitavad. Toredad, aga siiski väsitavad. Selle üle mõtisklenuna tundus TMW veebilehel ilutsev uudistekst pealkirjaga „Koplifest tuleb TMW tuules veelgi võimsamalt“ isegi natuke irooniline. Püüe rahuldada iga inimese maitset erinäoliste artistide, kirju toiduprogrammi, arvamusfestivalilaadsete jutunurkade ja tiheda konverentsiprogrammiga on tõesti suurepärane. Selles mõtteviisis on aga mõra: inimene ei ole füüsiliselt ega emotsionaalselt võimeline kogu aeg ainult võimsaid kogemusi vastu võtma. Nii tulekski lahti mõtestada, kas festivalil pakutav kirgastab inimesi kultuuriliselt – või äkki hoopis väsitab?

Näeme praegu, kuidas kõikjal püütakse kriisieelset olukorda taastada. Selline tegevus vaatab vastu tõesti igalt poolt, alustades festivalidest, laatadest, kontsertidest ja turismist ning lõpetades kooliaasta avaaktustega, mida korraldatakse süüdimatult suurtele rahva­hulkadele, just nagu poleks vahepeal midagi elumuutvat toimunudki. Samal ajal kasvab nakkuskordaja iga päev. Me kõik teame, et peame õppima koos viirusega elama. Ja see on õige – me peamegi. Aga kas siis ongi mõtet püüda kõike viiruse-eelset taastada? Oleks mõistlik mõelda, kuidas saame üritusi edasi nautida, kartmata oma tervise ja nakatumisohu pärast. Leian, et postkoroonaaegne festival võiks liikuda hoopis sinnapoole, et anda inimestele aega kõike kogetut analüüsida, enda sisse talletada ning samal ajal tunda end tervelt, elamustest kirgastunult ja turvaliselt.