Festivalil ainult tüdrukud

Selline festival oli vajalik kas või selleks, et tõsta naiste enesehinnangut – ning hinnangut naistele.

KADRI-ANN SUMERA

Festival „Klaver“ 23. – 27. X Estonia kontserdisaalis, kunstiline juht Age Juurikas.

Selleaastane klaverifestival tuli veidi teistmoodi. Esiteks oli kontserte varasemate aastatega võrreldes vähe – ainult viis, millest Dina Yoffe oma jäi esineja haigestumise tõttu kahjuks ära. Peale nende oli festivali kavasse kaasatud Draamateatri etendus „Solist“. Märkimist väärt on aga sisuline erinevus, mis tekitas nii mõnegi küsimuse ning iroonilise kommentaari: nimelt oli selleaastane festival pühendatud vaid nais­pianistidele, fookusega ka naisheliloojatele läbi ajaloo.

Võib küsida, kas sellist fookust on üldse vaja. Tänapäeva Eestis, kus meil on olnud nii naispresident kui ka -peaminister, Eestis, kus juba meie muusika­kultuuri alguses säras Miina Härma võrdsena võrdsete seas. Ka varem on ju festivalil „Klaver“ alati naisi esinenud. „Naiskirjandus“ või ka „naispianism“ tekitavad esmalt tõrke, nagu oleks tegemist millegi kehvema, vähem väärtuslikumaga, mis paistab silma vaid siis, kui aus konkurents eest ära koristada. Ent kui festival oleks koosnenud Martha Argerichi, Yuja Wangi ja Mitsuko Uchida kontsertidest (kõigi nende kalender oli sel aastal kahjuks liiga täis), oleks eesliide „nais-“ omandanud tähenduse nagu „parim“ või „ületamatu“. Nii et kvaliteedi küsimuse võib ehk kõrvale jätta.

Pigem võib siis küsida, kas just naised toovad muusikasse midagi eriomast. Kas naispianism on midagi erilist, mida esile tõsta mitte võrdsuspoliitika, vaid sisulise omapära pärast?

Nagu Maarja Kangro kontserdile eelnenud vestlusringis välja tõi, olevat uuringud tõestanud, et ilukirjandusliku teksti järgi ei ole võimalik kindlaks teha, kas selle autor on mees või naine. Luule, nii isiklik kui see ka pole, on siiski omal kombel anonüümne, kui just ei käsitleta selgelt sotsiaalseid või spetsiifiliselt soo-omaseid teemasid. Ka muusika on samasugusel kombel, õigupoolest veel rohkemgi, anonüümne. Pigem mängib siin rolli nii tegija kui ka kuulaja haridus, temperament, maitse ja kultuuri­kontekst, mitte sugu. Ja soosisesed variatsioonid on suuremad kui sugudevahelised.

Ühte võib vist küll möönda. Mehed on (mõistagi eranditega) füüsiliselt tugevamad kui naised. Nende suuremad ja raskemad käed võimaldavad klaverist väiksema vaevaga suurt kõla kätte saada ning haarata mugavamalt suuri akorde. Naiselikke füüsilisi eripärasid – väiksem lihasmass, hapramad sõrmed – on üldiselt tõlgendatud miinusmärgiga. Paljud meist on kuulnud, et meie käed on liiga väikesed, et seda või teist teost mängida või et meie forte jääb nõrgaks. Küllap on meist mitmed ka tajunud, et konkursil on šanssi vaid naistel, kes suudavad mängida nagu mehed, ja eks selliseidki ju on. Otseselt soos ei ole tänapäeval kindlasti enam küsimus, küll aga füüsilistes eeldustes.

Aga mis siis, kui pöörata oma eripära hoopis enda kasuks? Mitte üritadagi trügida kättesaamatule mängumaale, vaid leida oma, kasutades hoopis teisi vahendeid ja leides teisi muusikalisi eesmärke? Nii mõnigi kord võivad piirangud sundida leidlikkusele ja panna fantaasia liikuma.

Tänavuse festivali avakontserdi andis Jelena Baškirova – artist, kes on ehk rohkem tuntud kammermuusiku kui solistina, aga just viimastel aastatel on ta välja andnud ka mitu tähelepanu äratanud sooloalbumit. Tegemist on küpse kunstnikuga, kellele on kauge igasugune väline virtuoossus. Esimene pilk kavalehele, mis andis teada, et pianist alustas klaveriõpinguid alles 15aastaselt, ning tõik, et Baškirova tuli lavale noodiga, tekitas alul väikest umbusku. Ent see hajus õige pea Dvořáki „Poeetiliste meeleolude“ sillerdavates käikudes ja hõrkudes läbipaistvates meeleoludes. Kui pärast esimese poole lõpetanud väga peenelt teostatud Mozarti sonaati B-duur tekkis siiski veel mõte, et ehk oleks festivali avang olnud uhkem mõne värske konkursilaureaadiga, kes oleks pildunud tehnika tulevärki ja sellega publiku kuumaks kütnud, siis teises pooles see soov kadus. Äärmiselt kütkestavalt mõjusid Fanny Mendelssohn Henseli palad tsüklist „Aastaring“, mille Baškirova esitas nõtke elegantsi ja sugestiivse tõsidusega. Kui kvaliteetne, originaalne ning haarav muusika! Ja kui valusalt lõikab südamesse, et selline särav anne nagu Fanny Hensel ei saanud ennast oma eluajal õieti teostada! Paljud tema teosed ongi enam kui sajandi püsinud vaid käsikirjana, kuni need esimest korda arhiividest välja toodi. Omal ajal oleks see muusika võinud oma isikupära ja uuenduslikkusega laineid lüüa ning saada tuntumakski kui Felixi oma. Ent naist oli tema looming toona määratud vaid ehtima, mitte talle tõelist kuulsust tooma.

Samavõrra kaasakiskuv oli ka kontserdi lõpetanud c-mollis Mozarti plokk: fantaasia ja sonaat. Baškirova esitusest puudus igasugune efektide taotlus ja pateetika. Need traagilised teosed olid esitatud äärmiselt isikliku, justkui päeviku pihtimusena, kus iga detaili vaadeldi armastuse ja valuga, kus iga imeväike meeleoluvärin sai kuuldavaks ja läks otseteed südamesse. Väikese kaudu mängis Baškirova Mozarti suureks. Kui tahta siiski midagi kritiseerida, siis ehk seda, et imeilus ja hingestatud kaetud piano muutus mõnikord juba tavaliseks. Kõrvade puhastamiseks oleks vahepeal tahtnud ka natuke helisevamat piano’t. Aga see võib olla seotud ka saali omapäraga – olen ennegi märganud, et Estonia kontserdisaali lavalt üksiku klaveri kõla nagu kaob kuhugi, jääb tuhmiks, sealjuures laval olija ei pruugi seda nõnda tajuda. Järgmistel kammerkontsertidel oli klaver tõstetud saali põrandale ning see oli hea otsus: kõla oli kohe selgem ning jõudis paremini publikuni, samuti tekkis meeldiv intiimne õhkkond.

Festivali tuntuim ja ka traditsioonilisim esineja oli Olga Kern, kelle esituses kõlas koos ERSO ja Neeme Järviga Rahmaninovi teine klaverikontsert. Selle teosega saab hästi pianistlikku võimekust mõõta ning võimekusest Kernil juba puudu ei jää. Tugev tahtejõud ja üleolek, otse eksimatu kindlus, erakordne sõrmejõud ja -täpsus kostsid Kerni mängust juba esimestest taktidest. Tegemist on kahtlemata esmaklassilise virtuoosi ja artistiga, kes teeb pilli taga, mida tahab, ei jää kõlajõu mõttes kindlasti alla ühelegi mehele, suudab üles ehitada suuri kaari, ennast igati maksma panna ja publiku üles kütta – püstiseisjate ovatsioonid ei jäänud tulemata. Siiski, kuigi Kerni mäng avaldas muljet, ei jäänud see nõnda meelde, ei puudutanud nii isiklikult kui Baškirova oma. Muidugi ongi raske, kui mitte võimatu, suure sümfooniaorkestri ees detaile püüda ja pisimuutusi imetleda. Kerni suund oli pigem pikale liinile: ta ärgitas peaaegu igas virtuoosses lõigus orkestrit energiliselt edasi, libisedes Rahmaninovi muusikale omasest külluslikust kribu-krabust mängleva kergusega üle ning lisades igasse ossa vaid mõne targalt planeeritud vaikusehetke, mis tõi ümberringi pulbitseva forte veelgi paremini esile. Aga saalis istudes ja seda suure plaani Rahmaninovi kuulates, nii nagu tema muusikat – küll harva nõnda jõulises versioonis – ikka mängitakse, tekkis järsku kange tahtmine kuulata seda hoopis väiksemas koosseisus ja väiksema ambitsiooniga, näiteks kvinteti saatel, et saaks esile tõsta ja teemandiks viimistleda just nimelt selle imelise kribu-krabu, mida see teos ometi otsast otsani täis on. Ehk ootab selline ettevõtmine mõnd söakat naist, kes julgeb oma miinused plussiks teha, kartmata suuruse puuduse tõttu kriitika alla langeda?

Nagu juba kombeks saanud, anti festivalil ka galakontsert, kus esinesid eesti (nais)pianistid. Selle kontserdi kava, mida kureeris festivali kunstiline juht Age Juurikas, oli kokku pandud üksnes naisheliloojate loomingust. Kuna esinesin sel kontserdil ka ise ning kuulsin teisi vaid proovis, on mul raske tagasi­sidet anda, sest vahetu kontserdielamus on alati midagi muud. Toon siiski esile Age Juurika ameeriklanna Amy Beachi sisendusjõulise ballaadi mõjusa ja sügavuti mineva esituse, Sofia Gubaidulina mõttetiheda chaconne’i Sofia Khvichia samavõrra kontsentreeritud, täpses ja hästi üles ehitatud esituses ning kaks klaveriduot: juba ammu koos musitseerinud Tiiu Sisaski ja Maila Laidna, kes Fanny Mendelssohni kaunites karakterpalades kõlasid ühe organismina, ning uue ansambli koosseisus Karolina Aavik ja Kärt Ruubel, kes lõpetasid kontserdi Maria Szymanowska ja Cécile Chaminade’i säravalt virtuoos-salonglike valssidega.

Festivali peaesinejaks kujunes Kirke Karja, kes osales etenduses „Solist“, kus kehastas Kersti Kreismanniga kahe peale üht eesti rahvusvaheliselt tuntumat (nais)pianisti Käbi Lareteid, ja andis ka soolokontserdi. Etendust ei õnnestunud mul kahjuks näha, aga Karja soolo­õhtust sai minu jaoks festivali kõrgpunkt. Karja žanri on raske määratleda: ta on tugeva klassikalise haridusega džässpianist, improvisaator ja helilooja. Oma kontserdi ehitas ta üles, põimides kokku kõik need osised: ta lasi helidel voolata ühest loost teise, džässist (nüüdis)-klassikasse, Kaja Draksleri ja Maria Fausti loomingust Ester Mägi omasse, Steinway kontsertklaverilt pianiino keeltele, sidudes kõik selle üheks etteaimamatuks, veidi irreaalseks ja ometi loogiliseks unenäoks. Kontserdile eelnenud vestlusringis kõlas mõte, et meie ettekujutus autentsest autoritekstist on õigupoolest üsna vildakas, sest omal ajal polnud esitajale mingi probleem näiteks Chopini teostele oktaveid ja kaunistusi lisada, mis tänapäeval on aga tabu. Karja kasutas oma mitte-nii-klassikalist positsiooni ja laskis Mägi „Vana kandle“ viisipõimikule meloodiaid juurde sündida ning olemasolevatel tundmatutes suundades kasvada. Ma ei ole seda teost veel kunagi kuulnud nii autentses ettekandes. Isegi minule, kes ma olen nüüdismuusika kõlamaailmaga harjunud, tulid üllatusena Gregor Kulla teose „Wait, I’m forgetting something“ pianiinokeeltelt magnetiga välja meelitatud fantastilised heliväljad. Läbivalt hämmastas ja vaimustas see stiilide paljusus, mida Karja kasutab mängleva kergusega, tema kõlavärvide rikkus ning suurepärane klaveri valdamine nii vaikses kui valjus, kiires kui aeglases, improvisatsioonis kui ettevalmistatud tekstis, üksikuis meloodiais kui kihilises polürütmias. Meenusid Keith Jarretti ja Brad Mehldau kuulsad klaveriõhtud, aga Karja läks džässi esteetikast ikka kõvasti kaugemale.

Kuidas see feministlik festival siis lõpetuseks kokku võtta? Ei oska öelda, kas naispianism kui äratuntav žanr on olemas. Oma lemmikpianistitaride esitustele mõeldes ja kõvasti spekuleerides võib ehk välja tuua, et naised on oma kõla- ja agoogikamaailmas plastilisemad, sellal kui mehed sirgjoonelisemad ja monumentaalsemad. Naised on poeedid, mehed filosoofid. Ent sellised väited on sügavalt subjektiivsed ega pea ilmselt vastu isegi mu enda faktikontrollile. Ometi arvan, et selline festival oli vajalik kas või selleks, et tõsta naiste enese­hinnangut – ning hinnangut naistele. Igatahes on selge, et eelmiste aegade andekad, kuid meeste varju jäänud naisheliloojad vajavad ajaloost välja tõstmist ja lavale asetamist.