Festivalinormaalsuse tagasitulek

Intsikurmus sai taas kuulata tuntud headuses esinejaid, tutvuda uuemate muusikasuundadega ja nautida metsapargi unikaalset atmosfääri.

EDMUND HÕBE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Intsikurmu festival 5. ja 6. VIII Põlvas.

See suvi on olnud esimene tõsisem festivalisuvi pärast 2019. aastat. Ka Intsikurmu festival, mis 2020. aastal toimus telefestivalina, jäi eelmisel aastal Covid-19 nakatumiskordaja tõusu tõttu korraldamata. Kogu maailmas ei ole festivalide tagasitulek aga olnud nii suur naasmine normaalsusesse, kui esiotsa oodati. Ka suurtel festivalidel nagu „Primavera“ on olnud probleeme ülerahvastatuse, pikkade järjekordade, halva veevarustuse ja personali nappusega. Billboardi vanemtoimetaja Eric Renner Brown on kinnitanud, et osalejad on „kollektiivselt praktikast väljas“.1 Rääkimata sellest, et teatud mõttes eeldab normaalsusesse naasmine vana normaalsusega uuesti ära harjumist.

Eesti kultuuriruum on väiksemate mastaapidega ja võrreldes lääneriikidega ei ole me olnud nii lukus, seega sujus Intsikurmus korralduslik pool üsna kenasti. Väikese segaduse tõi laupäeva keskpäevane vihmasadu, mille tõttu nihkus teise festivalipäeva alguses enamiku esinejate ülesastumise kellaaeg (välja arvatud pealava kolm esinejat). Kui varasematel aastatel olid esinejad jaotatud metsapargi laululava ehk pealava ja sellest vastassuunas asuva Oru lava vahel, siis tänavu tutvustati lisaks pilootprojektina alternatiivlava. Sinna pääses laulu­lavani viivalt teelt vasakule põigates ja allamäge minnes: madala veetasemega tiigi taha oli paigutatud mitte üks, vaid suisa neli presendiga kaetud tellinguid meenutavat platvormi. See, kui palju neist käiku läks, sõltus lavale minejate arvust ning ühtlasi tekkis distantsiefekt, sest tiik eraldas publiku ja esinejad. Alternatiivlava mõjus oma seadistuse ja programmiga nagu mõni 10–15 aasta tagune põlve otsas korraldatud väiksem festival ning niigi mitmekihiline atmosfäärifestival saavutas seeläbi mõnetise „festival festivali sees“ efekti.

Alternatiiv vs. peavool

Samal ajal kui pealava ja Oru lava artistid jagunesid peavoolu ja alternatiivi skaalal seinast seina, õigustas alternatiivlava oma nime. Alternatiiv ei tähendanud aga tingimata rohkem eksperimentaalsust. Nii mõjus laupäeval esinenud ants1 just sedasorti Ülase 12 skeene punk­bändina, kes on äsja hakanud tegema katselisi kõrvalepõikeid postpungi või postroki areaalidele. Grupeeringu kontsert õnnestus pigem häppeningi tasandil: nad esinesid kui pulmabänd lesbipaarile, kellele sai õnne soovida, ning laual pakuti ka šampanjat ja rosoljet. Sarnast suhtumist, küll veidi musikaalsemalt, väljendas ka tänavatark džässroki viisik Kõnts, kes esitas kõige krestomaatilisemaid rokiriffe, justnagu oleks need ülivildakalt arranžeerinud Ornette Coleman oma free-funk’ilikul tipp-perioodil. Niisama agaralt lammutasid nad tavaarusaamu publikuga suhtlemisest ning ajasid palade vahele seosetut juttu mitmekesi korraga, saksofonist jooksis isegi tiiki ujuma.

Peaaegu kolm aastakümmet tegutsenud Jaga Jazzist on endiselt tasemel ja pakkus kuulajaskonnale tugeva pooleteisetunnise instrumentaalmuusika kava.

Edmund Hõbe

Üldjuhul aga on muusikud praegustes alternatiivbändides või siis kooslustes, mis hägustavad piire alternatiivsuse ja peavoolu vahel, koolitatumad kui näiteks Schillingi festivali aegsed tegijad. Minimal Windi puhul torkabki kõrva, et alternatiivrokk on lihtsalt taandatud esteetikaks, mida saab õppida Otsa-koolis. Samas on bändidel nagu Neon Fir ja Alfa Collective piisavalt substantsi, et mõjuda intelligentse ja maitseka kombona.

On märgiline, et Intsikurmu festivali esimesel päeval esinesid Vaiko Eplik ja Eliit, Ewert Sundja ning Jaga Jazzist, teisel päeval aga Efterklang. Kõik nad tõusid esile juba enne Intsikurmu festivali sündi ja mõjusid nüüd veidi nostalgiliselt. Neile, kes peavad viieteist aasta tagust perioodi kuldajaks tänu Eplikule ja Jaga Jazzistile, võis tulla pettumusena võrreldava talendi puudus. Kus on uus Eplik? Kes kannaks tänapäeval edasi Jaga Jazzisti progressiivse eklektitsismi ja mitmekesise orkestraalse instrumenteerimise tõrvikut? Jaga Jazzist on tegutsenud juba peaaegu kolm aastakümmet ja hea on seegi, et nad on endiselt tasemel ja suudavad pakkuda tugevat pooleteisetunnist instrumentaalmuusika kava.

Tahes tahtmata on muusikamaastik siin ja mujalgi muutunud. Isegi Efter­klang paistab olevat kohanenud kaasaegsemate süntpopi hoovustega, tehes seda oma varasema orkestraalsuse arvelt. Siiski on nad säilitanud oma sooja ja helge kontakti publikuga. Efterklang oli üks bändidest, kes tasakaalustas hästi muusika nõudlikule maitsele ja publikut kaasahaarava lavaloleku. Kitarri- ja alternatiivmuusika eri traditsioone alates biitlitest kuni R.E.M.-i ja Animal Collective’ini sünteesiv Django Django Inglismaalt oli oma energeetilise esinemisega teine selline ansambel.

Vähemuste nähtavus

Tõsi on, et uut Eplikku ehk oodata ei tasu, kuid samas ei kujutaks ette Yasmynit viisteist aastat tagasi Eesti muusikamaastikul. Indie-ringkonnad on R&B viimase kümnendi jooksul rohkem omaks võtnud, enam ei ole selle kuulamine snoobide seas tabuteema, vaid saanud heakskiidu ka selliselt indie-gurult nagu Thurston Moore, kelle sõnul on rokkmuusika asemel levimuusika peavoolus eksperimentaalseks saanud just R&B.2 Yasmyn ei vaja kindlasti mingit välist tunnustust indie-gurudelt: ta on piisavalt enesekindel ja uhke, mida kinnitavad laulud nagu „Self Love“ ja kontserdi jooksul esitatud viited mustanahaliste muusika traditsioonidele. Ka oma perekondlikele juurtele oli tal varuks austusavaldus, nimelt esitas lauljatar oma isa Joel de Luna repertuaarist laulu „Opera on Fire“.

Yasmyn on tasemel mitte ainult oma stiili standardite järgi, vaid ta on ka piisavalt andekas, et ületada stiilimääratlused ja lahterduda lihtsalt nõudlikule maitsele sobiva muusika alla.

Eestis kasvanud mustanahalised esinejad pole ainus vähemus, kelle suurem nähtavus võiks siinset kultuurimaastikku rikastada. LGBTQ+ kogukonna edusammud on samavõrd aktuaalsed. Tõsi, siin näitas paremini suunda „Sõru saund“, kus lavale astusid kogukonda kuuluvad esinejad, nagu võib lugeda ka Gregor Kulla arvustusest3. Intsikurmu esimese päeva lõpetas aga drag-show, mille olid kohale toonud Sveta Baari drag-artistid, kaasa arvatud Eesti üks tuntumaid, Helgi Saldo. Tema lähenemine soolisusele on performatiivselt üdini mittebinaarne, mille kohta on Müürilehes öelnud ka Aet Kuusik, et ta pole ei „maskuliinsustest nõretav kuningas … [ega] ülinaiselik queen, nii kukubki ta oma soovaba olendlikkusega kohustuslikust binaarsusest läbi, ja see ongi eesmärk“.4

Drag-show’d on Eestis aastaid toimunud klubides nagu Sveta Baar ja Genialistide Klubi peosarjadena: „BÄM“, „Vikerruum“ ja „Queer Planet“. Küll aga mõjus „BÄMi“ toomine muusikafestivalile värskelt ning leidis publiku sooja vastuvõtu. Edaspidi võiks festivali kavasse tuua ka LGBTQ+ kogukonna muusikuid. Või juhul, kui on soov drag-pidu uuesti korraldada, siis võiks kaasata ka drag king’e, sest see ei pea olema ainult naiseks riietuvate meeste pärusmaa.

Kokkuvõttes võib festivali lugeda kordaläinuks. Publikul õnnestus naasta sedasorti festivalinormaalsusesse, mida Intsikurmu eelmisel kümnendil üsna hästi pakkus. Kuigi kultuurimaastiku hetketrendid, mida festivali selleaastane kava ka peegeldas, võivad näida ambivalentsed, suudeti seekord heas mõttes pakkuda igaühele oma. Kuulata sai tuntud headuses esinejaid, tutvuda uuemate muusikasuundadega või lihtsalt nautida metsapargi unikaalset atmosfääri.

1 Zach Schonfeld, Why Are Music Festivals So Chaotic This Year? – Stereogum 3. VIII. https://www.stereogum.com/2194981/music-festivals-2022-crowds-chaos/columns/sounding-board/

2 Kory Grow, Thurston Moore on Beatific new LP, Solange, Life After Sonic Youth. – Rolling Stone 3. V 2017. https://www.rollingstone.com/music/music-features/thurston-moore-on-beatific-new-lp-solange-life-after-sonic-youth-192552/

3 Gregor Kulla, Kui saar on mandrist ärksam. – Sirp 5. VIII. https://sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusika/kui-saar-on-mandrist-arksam/

4 Aet Kuusik, Puust ja punaseks: queering. – Müürileht 13. VII. https://www.muurileht.ee/puust-ja-punaseks-queering/

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht