FESTIVALISUVI: Ennekõike peab muusika olema ilus

Tiiu Tosso

David Oistrahhi festival 5. – 23. VII Pärnus      Need sõnad kuuluvad läti heliloojale Artūrs  Maskatsile, kelle teos kõlas David Oistrahhi festivali lõppkontserdil kõrvuti Penderecki ja Tormise teostega. See kaunis mõte iseloomustab kogu tänavust David Oistrahhi festivali. Suvepealinnas Pärnus on muusika kõlanud juba XIX sajandist. David Oistrahhi festivali alguseks võiks lugeda aastat 1970, kui Pärnus toimusid Beethoveni 200. sünniaastapäevale pühendatud muusikapäevad, millest on saanud innustust suviste muusikafestivalide traditsioon Eestis. David Oistrahh, kes oli oma loomingulise suvepuhkuse paigaks valinud Pärnu, kutsus sinna endaga esinema mitmeidki maailmanimega muusikuid. Uue aastatuhande hakul algatas Allar Kaasiku ettevõtmisel taaselustatud David Oistrahhi festival – ta on festivali kunstiline juht aastast 1997 – rahvusvahelisi, sealhulgas Euroopa Liidu kultuuriprojekte. Näiteks teostus tänavu projekt, millega tähistati EL i laienemist Läänemere idakaldale.  Kaasik leiab, et näeme just kultuuri kaudu oma Euroopa juuri paremini ja tunnetame end selle kontinendi täisväärtusliku osana. Seekord oli festivali aukülaline XX sajandi avangardismi suurkuju Krzysztof Penderecki. Nii nagu Penderecki muusika kõneleb elu ilust ja valust, selle kontrastidest ja ühtsusest, jätkab kogu festivalgi samas vaimus parimaid suvemuusika traditsioone.       

Laitmatu ettekanne ja nooruslik entusiasm – nii iseloomustaksin festivali avakontserti „Muusikapärlid”. Balti Noorte Filharmoonia eripära lisaks Läänemere maade muusikute koostööle ongi kaugele paistev vaimustus tehtavast.  Ja tundub, et see vaimustus sai publiku üle võimu. Projektorkestriga kolm hooaega musitseerinud Kristjan Järvi on peadirigendi ja kunstilise juhina kindlasti selle ühistunde ja rõõmu telg ning initsiaator. Orkestris mängivad andekaimad noored muusikud Taanist, Norrast, Rootsist, Soomest, Venemaalt, Eestist, Lätist, Leedust, Poolast ja Saksamaalt. Dirigendi lähenemine eri ajastute eriilmelistele teostele on vaba ja emotsionaalne, samas toob ta  helilooja sõnumi detailideni esile. Avateosena kõlanud Sibeliuse üks tippteoseid, tema Seitsmes sümfoonia C-duur veenis oma dramaturgia ja ühtlaste kõlaliinidega. Seda sügavat ja muusikaliselt nõudlikku teost juhatas Järvi partituuri kasutamata. Heino Elleri Prelüüd g-moll tšellole ja orkestrile oli väärikas jätk eelnevale. Ka see on esitajaile nõudlik teos just polüfooniliste liinide tõttu. Seekord oli ettekande põhirõhk soolopartiil, mille Jan Vogler  väga meisterlikult ja peenetundeliselt kuuldavale tõi. Orkestrilt oleks oodanud reljeefsemat ehk ellerlikumat kõlapilti, on ju Eller oma orkestriteostes eelkõige detailimeister.   

Aura, mida tunnetas rohkearvuline kuulajaskond 11. juulil Eliisabeti kirikus koorikontserdil „Sajandite kaja”, oli ühtaegu puhastav ja õnnetunnet tekitav. Kontserdi raamisid Johann Sebastian Bachi võrratud koorikantaadid „Komm, Jesu, komm” ja „Singet dem Herrn ein neues Lied”. Nende teoste ja kogu kontserdi elamust pakkuvateks jõududeks olid segakoor Latvija ja dirigent Tõnu Kaljuste. Bachi raamistusse  jäid Arvo Pärdi, Tõnu Kõrvitsa, Veljo Tormise, Galina Grigorjeva ning Krzysztof Penderecki teosed.   

Värskendavalt mõjusid Allar Kaasiku tšellosoolod  Kõrvitsa ja Tormise teostes. Vähe on tšellokontserte, kus solisti saadab koor. „Seitsme linnu seitse und” andis tunde, et kuuleme hingelindude laulu, kes võtavad vahel nähtava kuju. Kõrvitsa Allar Kaasikule pühendatud kontsert tšellole ja segakoorile „Seitsme linnu seitse und” seitsmes osas sai esiettekande mullusel Oistrahhi festivalil, nüüd kõlas helilooja ja solisti koostöös valminud uus, täiustatud ja veidi lühendatud versioon. Kaasik: „Neljaosalist  versiooni oleme esitanud juba aastal 2009 Stockholmis ning 2010 Riias ja Helsingis. Eestis on aga tegemist esiettekandega.” Veljo Tormis aga räägib: „Üllatuslikult on lisandunud minu teoste nimekirja uus oopus ja „süüdlaseks” on osutunud Allar Kaasik! See on pala soolotšellole ja segakoorile „Pilv üle kuu”, mille on kujundanud minu teose „Sinikka laul” järgi Allar Kaasik. Tegelikult olin talle ka ise konsultandiks. Seade on tehtud professionaalselt  ning Allari poolt lisatud ka traditsioonikohane soolokadents. Ta on seadnud „Pilv üle kuu” ka tšellole ja keelpilliorkestrile, mille esiettekanne on festivali lõppkontserdil.” Selles, et Kaasik suutis säilitada ja isegi võimendada helilooja ideed, aitas teda kiriku väga hea akustika ja ka tema XIX sajandi meistri Derazey tšello. Sisukas kontsert oli oma nimetust väärt. 

Ooperimuusika veidi kergemas võtmes kõlas festivalil 14. juulil, esitajaks rootsi sopranite trio Divine. Gabriella Lambert-Olsson, Caroline Gentele ja Katarina Böhm on silmapaistva karjääriga ooperilauljad, kelle hõivatusest hoolimata teostati kauane soov laulda  ooperimuusika parimaid palu ilma traditsiooniliste piiranguteta. Nende unikaalsed hääled ning produtsendi ja arranžeerija Anders Neglini tulemuslik töö tagasid edu ka trio esimesel Eesti-külastusel Pärnus. Beethoveni loomingut pakkus festival 17. juulil, segakoori Latvija ja festivaliorkestri kavas kantaat „Meeresstille und glückliche Fahrt” („Merevaikus ja õnnelik sõit”) ja Üheksas sümfoonia. Tõnu Kaljuste kontseptsioon  erines mõlemas teoses mõnevõrra harjumuspärasest. Tänu tema tõlgenduse laulvusele ja värviküllusele detailides mõjusidki nii kantaat kui sümfoonia imeliselt rõõmustavalt. Eriti hingestatud elamuse pakkus Üheksanda sümfoonia III osa, kus on suur roll puupillisoolodel. Siin oli dirigent valinud tavalisest pisut kiirema tempo, et tuua muusika igatsuslik iseloom esile huvitava õhulisusega. Solistide ansambel sümfoonia finaalis kõlas ühtlaselt,  kuigi see koosnes eri suunitluse ja päritoluga lauljatest. Sakslane Dominik Wörner (bassbariton) on kirikumuusik, muusikateadlane ning klavessiini- ja orelimängija, aga ka hinnatud oratooriumilaulja nii kodu- kui välismaal. Tämbrilt ja häälekoolilt küll temast pisut erinev eesti tenor Oliver Kuusik sobis siiski esitustervikusse. Kahe naissolisti, rootsi soprani Hannah Holgerssoni ja eesti metsosoprani Annely Peebo hääled sobisid omavahel ideaalselt,  säilitades seejuures oma isikupära ja värvikuse. Päev varem esitati sama kava Tallinnas Noblessneri valukojas – põneva akustikaga hoone on restaureerimisel ja leiab kindlasti tunnustust suurvormide esituspaigana. Oistrahhi festival kulmineerus 23. juulil tõeliselt hõrgutavaid elamusi pakkunud lõppkontserdiga „Krzysztof Penderecki – jäljed Läänemere kaldal”. Pendercki on tõenäoliselt oma ajastu kõige auhinnatum helilooja, ka Eesti  muusika- ja teatriakadeemia audoktor, kaheldamatult on ta olnud ka XX sajandi teise poole eesti heliloomingu üks mõjutajaid.   

Avateost „Adagietto inglissarvele ja keelpilliorkestrile” juhatas helilooja ise, nagu ka kontserdil viimasena kõlanud „Agnus Dei’d” oma  „Poola reekviemist”. Oboe ja inglissarve solist Pēteris Endzelis, Läti Rahvusooperi orkestri oboerühma kontsertmeister, võlus hingestatud tooniga – kõrgtasemega oboemängijaid on ju Eestis harva kuulda. Liepāja Sümfooniaorkestri keelpillikoosseisu ja Tõnu Kaljuste koostöö oli perfektne. Ka läti löökpillimängijad näitasid head taset Penderecki 1958. aastal loodud „Taaveti lauludes”, rääkimata segakoorist Latvija. Penderecki soolotšellole  loodud „Capriccio per Siegfid Palm” Allar Kaasiku esituses oli kuulama- ja mõtlemapanev teos. Festivali lõppkontserdil kõlanud läti helilooja Artūrs Maskatsi „Lacrimosa” koorile, orelile ja keelpillidele (solist Ines Maidre) on pühendatud 1994. aastal uppunud reisilaevale Estonia, seostudes küll karmilt, kuid kaunilt, festivali põhiteemaga. Maskatsi helikeeles kostab lähedust Penderecki, aga ka Pärdi, Vasksi ja Kantšeli helimaailmaga. 

Seekordne Oistrahhi festival tõestas, et muusikalised jäljed Läänemere kaldail on püsiväärtusega.