Fleming ja Hvorostovski Metropolitanis

Toomas Kuter

 

 

METROPOLITAN OPERA, Tšaikovski “JEVGENI ONEGIN”: dirigent Paul Nadler, lavastaja Robert Carsen, osades Renée Fleming, Dmitri Hvorostovski, Ramón Vargas, Jelena Zaremba, Svetlana Volkova, Larissa Ševtšenko, Sergei Aleksaškin jt New Yorgis 17. II.

 

Sel hooajal on Tšaikovski ooper “Jevgeni Onegin” maailma ooperimajades olnud eriti populaarne: mullu 1. IX avati “Jevgeni Onegini” uuslavastusega Moskvas Suure teatri 231. hooaeg, 24. XI toodi ooperi uus produktsioon välja Soome Rahvusooperis Helsingis, nüüd 13. ja 17. II esietendus Tšaikovski ja Puškini suurteos New Yorgi Metropolitan Operas.

Kõik need lavastused on omanäolised, panevad “Jevgeni Onegini” suurusest uutmoodi aru saama. Neid omavahel võrrelda ei ole paslik, sest midagi suurt ja head on igaühes ning lõpuks taandub võrdlemine siiski vaid subjektiivse maitse prioriteetidele.

 

 

Ülev ja kaunis

 

Maailma esiooperis, kus ka iga reaetendus on sündmus, on esietendused tõeliselt suured muusikapeod. Eriti, kui laval säravad tähed, nagu vaieldamatult on Renée Fleming, Dmitri Hvorostovski ja Ramón Vargas. Tatjana ja Onegini armastuslugu teavad ilmselt kõik, küll aga võib paari lausega meelde tuletada, millest lugu kõneleb.

Vene aristokraatia veetis oma elu sageli maal, provintsituulte kaitsvas varjus, ning kui sellesse sulnisse vaikellu juhtusid puhuma pealinna tuuled, toimusidki suured muutused. Nõnda kohtusid Larinite mõisas Tatjana Larina ja Jevgeni Onegin, tänu sellele, et Onegini sõber Vladimir Lenski oli armunud Tatjana õesse Olgasse. Tatjana armus pealinnast saabunud mehesse esimesest pilgust, kuid paraku lükkas igavlev aristokraat neiu puhta ja siira armastuse tagasi ning hakkas hoopis Olgaga flirtima. Puhkes tüli sõprade vahel, millele järgnes duell ja Lenski hukkumine Onegini käe läbi.

Meti uues lavastuses oli Tatjana rollis kaasaegsete sopranite üks tippe Renée Fleming, kes sai publiku enda haardesse juba enne, kui jõudis laulma hakata. Flemingi lihtsus, vahetus ning õrnus lõid usutava Tatjana kuju, tema laulus võlusid eriti piano’d ja hingematvalt kaunid ülemise registri noodid. Samuti kantileen, millesarnast kohtab tänapäeva lauljate puhul harva. Just see on too kvaliteet, mis Flemingist Flemingi teeb ning tänu millele peaaegu kõik tema etendused on alati välja müüdud ja seda sugugi mitte ainult Metropolitan Operas. Kui keskregistrit silmas pidades on teisigi häid Tatjanasid (näiteks Soile Isokoski Soome Rahvusooperi “Jevgeni Oneginis”), siis Flemingile ainuomane tämber ja tema lummav oskus piano’ga hiigelsuurt saali vaos hoida on osaks saanud vähestele ja see on sõna otseses mõttes kordumatu.

Samavõrd tugeva elamuse pakkus Dmitri Hvorostovski, Venemaa tähtbariton, keda jumaldatakse New Yorgis samamoodi nagu Renée Flemingit. Hvorostovski oli jõuline, samas üleolevalt aristokraatlik ning oma üleolekut demonstreeriv aadlik, keda miski üllatada ega kaasa elama panna ei suutnud. Heale lavalisele välimusele ning isiklikule võlule lisandus ühtlane, väga kandev ning ülemises registris täiuslik bariton, kes lihtsalt laulis! Lõpuni läbi töötatud fraasid, sundimatus ning pahelisusele omane võlu väljendusid Hvorostovski hääle erinevates värvides.

Enne esietendust oli New Yorgi muusikamaailm Flemingi ja Hvorostovski duetist üles köetud ning pettuda ei tulnud kellelgi. Neist kahest saab ilmselt nüüdisaja parimaid Tatjana-Onegini duette.

Kuulus Mehhiko tenor Ramón Vargas üllatas oma hea vene keelega. Samuti oli tema laulmismaneer kohati väga slaavipärane ja ehe. Võib-olla on meie regiooni inimestele sellise Lenski kuulmine harjumatu, kuid vokaalselt ja muusikaliselt oli tegu tipptasemel lauljaga, mistõttu Lenski püsis ansamblis teiste tähtede – Hvorostovski ja Flemingiga.

Etenduse tugevas koosseisus laulsid veel Jelena Zaremba (Olga) ning Svetlana Volkova (Larina). Vürst Gremini rollis esines vene bass Sergei Aleksaškin.

 

 

Onegini sümboolne ümbersünd

 

Pärast Lenski surma sõidab Onegin välismaale. Laval toimuv omandab ülimalt sümbolistliku varjundi. Tavapärase tantsunumbri asemel ilmub tühjale lavale (kogu lavastus oli ülimalt minimalistlik) paarkümmend teenrit, nad hakkavad Oneginit lahti riietama. Kui Onegin on paljas, pannakse ta uuesti riidesse. Näiliselt on see küllalt tavaline, tänapäeva ooperiteatrites võib vahel kohata ka päris rüütult esinemist. Ent ooperi konteksti arvestades on tegu märkimisväärselt tabava leiuga, mis annab edasi filosoofilise sõnumi: Onegini ümbersünni ning jõudmise uuele emotsionaalsele tasandile. Dekoratsioonides ei muutu miski, vahelduvad vaid värvid, ent ometi on koos Onegini uute riiete, uute kingade ning uue maailmaga saabunud ka tema hinge uus kvaliteet, mille Dmitri Hvorostovski filigraanselt välja joonistab. See väike stseen on üks sügavamaid kogu etenduses.

Mis parata, taas kohtab Onegin Tatjanat, sedakorda vürst Gremini abikaasa rollis, ning uue sisu saanud aristokraat armub lõplikult, ja nagu taolistel puhkudel tavaks – õnnetult.

Aplausid ei taha lõppeda. Duetti Fleming-Hvorostovski ei kohta isegi Metis iga päev ning tundlik ja teadlik, ooperigurmaanidest moodustunud publik oskab neile osaks saanud naudingust täiel määral rõõmu tunda.

Kahjuks ei juhatanud 17. II etendust Valeri Gergijev, tema asemel dirigeeris Paul Nadler. See fakt selgus mõni tund enne etendust – seda juhtub ka maailma parimates teatrites. Gergijev oleks muidugi i-le punkti pannud ning etenduse mõju veelgi suurendanud. Tempode üleminekutes oleks Nadlerilt oodanud rohkem Tšaikovskile omast “hingamisruumi”.

Robert Carseni lavastus on minimalistlik ja lihtne, ei midagi ülearust. Kohati ei toimu laval üldse mitte midagi ning see, mis toimub, peab olema edastatud häälevarjundeid kasutades. Sellega saavad hakkama vaid tipplauljad. Kostüümid ja lavakujundus (Michael Levine) on lihtsad, kuid need mõjuvad ja toimivad tänu valgusele (valguskunstnik Jean Kalman), mille kanda ongi suur osa ooperi alltekstist.

On täiesti mõistetav, miks Metis on selle “Jevgeni Onegini” etendused juba ette välja müüdud. Kõik oleks kui tuttav ja harjumuspärane, kuid need väikesed, samas ülimalt tähtsad nüansid nagu Flemingi piano ja ülemine register, Hvorostovski sarm ning perfektsus, Vargase tämber ja Meti muusikaline atmosfäär moodustavad ainulaadse koosluse nii New Yorgis kui kogu maailmas.