Genialistide Klubi – utoopiline reaalsus

Tartus tegutsev subkultuurimaja on saanud kümneaastaseks.

BERK VAHER

Genialistide Klubi renoveerimistalgud 2008. aastal.

Merilyn Merisalu

Kaua juurdlesin, kuidas kirjutada seda juttu võimalikult vähese paatosega. Omajagu pusisin, aga pidin ikkagi alla andma – liiga palju kalleid mälestusi, liiga tihe side ruumiga, mis mõnele kaugemale või värskemale pilgule võib tunduda lihtsalt ühe boheemlasliku ja isegi mõnevõrra laokil peopaigana, milliseid ikka on tulnud, olnud ja läinud. Mis siis ikka, sünnipäevakõnes on paatos ju lubatud, ehk isegi eeldatud …

Jah, klubi avapidu toimus kümme aastat tagasi, toona Lutsu tänava nurgamajas. Ja ometi on Genklubi aegruum märksa avaram: kus või millal oli üldse päris algus? Pidusid-etendusi toimus seal majas juba ennegi, juba Teatri­labori lõpu alguse aegadel. See oli saanud osaks neist elevaist sajandihaku otsinguist, milles Tartu ihkas vabaneda oma väiksusest, jahtis isegi Euroopa kultuuri­pealinna tiitlit ning linnaametnike ja „kunstikarvaste“ tahtel oli mõnda aega üks suund. Sündis ridamisi uusi festivale („Draama“, „Eclectica“, „Prima vista“, „Kunstikuu“ …) ja kõiksugu pööraseid aktsioone. Sugenes mingi utoopiline elevus ja melu, mis on kandnud klubi tänase päevani ning ju kannab veel kaua.

Või oli see algus juba Genialistides kui ansamblis, mille hübriidsed ja tõsikerged lustmeloodiad juba eelneva kümnendi lõpul tudengipralledelt massimeediasse ja firmapidudele paiskusid? Sellise crossover’i võimalikkus ja menu pani ju klubipidamisele ainelise aluse, ehkki oli seegi lõpu algus – bändi lõpu algus. Või siiski ümbersünd – ühe meelsuse kujumuutus, killustumine paljudesse bändidesse, kontsertidesse ja etenduslikesse avantüüridesse?

Või oli see algus ennegi veel, varajastel 1990ndatel ülikooli vabameelsust nautinute segunemises, hulljulguses ja idanevas ettevõtlikkuses – ajapikku ka trotsis akadeemilise kapseldumise, pragmatismi ja edukultuse vastu? Sest sealt tulid nood klubi algusaegade melulised, külalised, isekorraldajad; tuli see, mis läbi aegade enim meeles, üksikuist sündmustest üle – kui palju neid, kellega kõnelda, naerda, unistada, midagi isegi teostada … Ikka ja jälle, Lutsus ja Magasinis, on see peokorraldajaid häirinudki – tõsiselt ju õhtu kava nimel vaeva nähtud, aga tulijad ikka lobisevad õues või suitsuruumis … Lihtsalt nii suur on olnud vajadus „oma inimestega“ olla, leida uusi sarnaseid, uusi erinejaid. Selle melu mõju on kandunud kogu kvartalisse ja kaugele väljapoole. „Gennis“ on tegutsenud või lausa sealt hoo sisse saanud Tartu Üliõpilasteater, Tartu Uus Teater, Must Kast ja veel mitmed trupid; Elektriteater, Müürileht, Tartu Kultuuritehas, Müürilille täikad; linnafestival „UIT“ ja Uus Õu; nüüd äsja ka vinüülipoed Psühhoteek ja Gramophonetree. Kõigest sellest on vähemalt raamatu jagu lugusid. Genialistide Klubi on olnud too tõeline üliõpilasmaja, värav linna kultuuriruumi, haakuvate ja põimuvate subkultuuride võrgustikku, oma loominguliste unistuste teostamisse – ja see on ülikooli kui institutsiooni tragöödia, et ta pole osanud seda hinnata või toetada.

Berk Vaheri vinüülidisko vanas Genialistide Klubis.

Lauri Kulpsoo

Heitlikud on olnud ka Genklubi ja linnavalitsuse suhted. Kohalike poliitikute ja ametnike seas on leidunud nii neid, kes klubi väärtust tunnustavad, kui ka neid, kes nina kirtsutavad, et pole ikka piisavalt respektaabel ja presentaabel. On neidki, kes selles kontsentreeritud vabameelsuses ohtu tajuvad. Kui 2008. aasta hakul Lutsu tänava majja Mänguasjamuuseumi Teatri Kodu hakati planeerima, ei mõeldud linna­valitsuses suurt sellele, mis Genklubist edasi saab. Klubipidajad ise olid juba valmis käega lööma ja edasi liikuma, ent paarkümmend kultuuritegelast üle Eesti algatasid petitsiooni ja kiiresti sai paarikümnest allkirjast paar tuhat – toetussõnumeid tuli väljastpoolt Eestitki. Ei hiljem ega varem ole ühegi kadumisohus klubi toeks nii massiivset survet avaldatud ja see toimiski: Genklubi sai Magasini tänavale uued ruumid. Ning klubi sündmustel, õues ja suitsuruumis hängijate seltskond sai ühtäkki teadlikuks oma ühise lõbu ja kiindumuse väest ja potentsiaalist – oma võimest ja õigusest linnaelu mõjutada ning enda identiteete avalikus ruumis kehtestada. Aasta hiljem, kui naabruse korteriühistud lausa kohtu kaudu klubi sulgemist taotlesid (mitte ainult mürast, vaid ka maailmavaatest häirituna – üks klubi vastu võitlejaid oli tuntud neonats), asus linn juba klubi poolele.

See ja eelarvelised toetussummad pole klubi siiski taltsaks ja alandlikuks muutnud. Genklubi on ikka olnud üks avalike debattide keskusi, selle kümnendi algul ka stagnatsioonile ja võimukorporatismile vastuhakkamise kolle: kui toimusid aktsioonid Tartu Anna Haava skvoti toetuseks, võttis hoogu liikumine „Aitab valelikust poliitikast“ ning käis koos valimisliidu Vabakund aktiivrühm. Kui see trotslik hoog ka tänaseks raugenud on, ei kao lootus, et see võib veel korduda. Kui ka algusaegade Genklubi kogukond aeg-ajalt klubist eemale triivib või seal harvem käib, võib see ometi ikka-jälle mobiliseeruda. Mõne aasta eest Tartu esimesel kaasava eelarve hääletusel aitas näiteks intensiivne vabatahtlik võrkturundus Genklubi kvartalile uue tehnika hankimise lausa viimastel hääletushetkedel võidule.

Mõistagi pole need aastad olnud mingi ühtlane edulugu, õnnis hipilik idüll või eepiline võidult võidule sööstmine. Genklubi tõrksus loomemajandusliku klantsituse ja efektiivsuse suhtes on aeg-ajalt põhjustanud ka tehnilist lohakust, nurjunud pidusid ja kurtmisi klubi allakäigu suhtes. (Ja need vetsud, need vetsud …) Aga ometi – kui palju on vahepeal olnud puhtamaid, professionaalsemaid, ladusamalt toimivaid klubisid, mis paari aasta pärast uksed sulgevad, ilma et toetuskampaaniaid algatataks? Miski hoiab Tartus Genklubi ja teatavat sellega seostatud tartulikkust Eesti kultuuriruumis elus ja võlub ikka-jälle väljast tulijaidki – ikka see meeltheitmatu, tagasilöökidest toibuv, oma inimesi ja keskkonda puudustegi kiuste sügavalt armastav utopism. Ärgu see kunagi kadugu.