Georg Ots surematuse teel

Peter Pedak

Möödunud nädalatel elasid Eesti muusikateater ja selle publik Georg Otsa meenutamise tähe all. Rahvusooperi uus peadirektor Aivar Mäe ei jäta kasutamata ühtki võimalust oma „tööstusharu” avalikkuses propageerida ja see on ainult rõõmustav. Pidustused kulmineerusid 21. ja 22. märtsil Estonia teatrisaalis galakontserdiga. Taas on unustamatut baritoni imetletud, ülistatud ja kurvastatud tema varase lahkumise pärast. Kiidusõnadele ei olegi  midagi lisada. Võib aga küsida, mida pakub Georg Otsa laul meile praegu. Kas see mõjub ka inimestele, kes pole teda kunagi esinemas näinud? Kuidas jäädvustada tema mälestust?

Laulja sünniaastapäevaks andsid Rahvusooper ja ERR välja DVD „Georg Ots – Estonia legend”, põhiinitsiaatoriteks Arne Mikk, Eeva Potter ja Jüri Kruus. Plaadil saab kuulda-näha ooperi-, opereti- ja muusikalikatkendeid, sekka ka üht romanssi. Estraadilaulud on teadlikult  välja jäetud – nii on midagi tallel ka tuleviku jaoks, sest turundusteooria kohaselt oleks ju narr kõik trumbid korraga välja käia. Uuel DVD-l võimaldavad Georg Otsa fenomeni kõige ehedamalt tajuda kolm avaliku esinemise salvestist, mis on tehtud Moskva Ametiühingute Maja sammassaalis 1972. aastal: Kálmáni operetihitid – mr X-i laul „Tsirkusprintsessist” ja Pali Ráczi laul „Mustlasprimašist” – ning vana vene romanss „Mul meenub valss”. Sündinuna  kuus aastat pärast Otsa surma võin kinnitada, et need esitused naelutavad pilgu ekraanile ja mõjuvad ka inimesele, kes pole legendaarset lauljat elusuuruses kunagi näinud. Minu arvates on kõige kokkuvõtvam sõna selle nähtuse kohta – hüpnoos. Seevastu nn iluvõtted, kus hääl ja pilt on salvestatud eraldi, ei anna paraku edasi suure kunstniku karismat. See ei kehti ainult Otsa, vaid kõigi tolle aja lauljate kohta nii Eestis kui ka välismaal.

Nägin  hiljaaegu DVDd Renata Tebaldi, Nicolai Gedda, Birgit Nilssoni ja teiste XX sajandi keskpaiga suurte staaride salvestistega, mis on valmistatud telesaate jaoks – lauljad liigutavad vaid suud –, ning pidin nentima, et need mõjuvad ebaloomulikuna. Kui kogu vaimustuse juures veel veidi norida, siis soovitaksin edaspidi nii plaadiümbristel kui ka kavalehtedel kirjutada venekeelsete aariate pealkirjad ladina tähtede asemel  kirillitsas. Tasub meenutada Toomas Hiio artiklit „Nõukogude aeg, sovetiaeg või hoopis külma sõja ajajärk?” 21. jaanuari Sirbis: kui ikka inimene vene keelt ei oska, ei saa ta sellest aru ka siis, kui see on kirjutatud „nemetskimi bukvami”. Hiljaaegu (27. veebruaril) algatas Postimees diskussiooni teemal „Kus on uued Georg Otsad ja Margarita Voitesed?” ehk miks ei ole enam nimesid, kelle peale rahvas pikemalt  mõtlemata sammud teatrisse seaks? Tõsi, aeg on muutunud ja lõbustuste turg määratult laienenud, aga maailmast ei ole ooperistaarid kadunud. Vastupidi – uus tehnika võimaldab neil jõuda veel suurema hulga inimesteni. Eesti muusikateatri olukord nii õnnelik ei ole. Põhjusi on mõistagi palju, kuid järelemõtlemiseks tahan vaid juhtida tähelepanu ühele Postimehe netikommentaarile, kus Wolandi nime all esinev isik märgib järgmist: „… mitte alati ei  soosita neid, kes kas või minimaalse soosingu … paistel võiksid „taeva maa peale tuua” (tont teab, miks – võib-olla lihtsalt nende olemus ei meeldi alati teatud inimestele ja nad ei näita üles ehk piisavalt valmisolekut toetuse eest tasuda mingil muul moel kui oma tipputõusmisega) [—]. Surelike poolehoid või antipaatia on alati põhjustatud üsna primitiivsetest instinktidest ja subjektiivsetest asjaoludest. Kui tahate oma tänased Otsad ja Voitesed kätte  saada, peate kõigepealt õppima neid mitte juba eos (aga Voitese puhul ka mitte tagantjärele) mutta tampimast”.

Nüüd aga Otsa mälestuskontserdist. Esimest osa iseloomustas veidi loid ja ükskõikne õhkkond, teine pool oli märksa elavam: artistid istusid laval kohvikulaudades ja tähistasid šampanjaklaase tõstes oma kuulsa eelkäija sünnipäeva. Näib, et kindlaid ülesandeid ei olnud lavastaja jõudnud jagada, nii et igaüks  improviseeris, kuidas oskas – oli toredaid ja maitsekaid leide, ent kahjuks esines ka ülepakkumist. Kui rääkida lauljatest, siis Georg Otsa imiteerida ei maksa kellelgi, aga samadele ideaalidele – sõna ja muusika ühendamine, lavaline sarm ja sugestiivsus – suutis enim vastata Jassi Zahharov, kelle lauldud duett „Rigoletto” II vaatusest (koos Angelika Mikuga) sütitas publiku. Väga hea diktsiooniga köitis Rauno Elp proloogis Leoncavallo ooperist „Pajatsid”. 

Külalissolistid Venemaalt, Soomest ja Lätist niivõrd ei paelunud. Kui Otsa kvaliteedimärk oli eri keelte meloodia tunnetamine, siis küllaltki häirisid Sergei Leiferkuse tugev vene aktsent Jago monoloogis Verdi „Othellost” ja Gabriel Suovaneni soomepärane vene keel Tšaikovski „Jevgeni Oneginis” (vaatamata meeldivale tämbrile). Naissolistidest jättis sügavaima mulje Janne Ševtšenko, kes jäi ehk vokaali poolest alla Heli Veskusele, aga tema  lavaline olek – sarm ja hea maitse – võluvad samamoodi nagu Georg Otsa puhul. Au tuleb anda Eri Klasile, keda pärast rasket õnnetust taas dirigendipuldis nägime (vaheldumisi Jüri Alperteniga). Aeg on majanduslikult keeruline, kuid ikka pani imestama, et kontserdile ei olnud kutsutud Otsa lavapartnereid – sellele viitas 22. märtsi Eesti Päevalehes ka Urve Tauts. Võib ju mõelda, et see pole oluline, ent vanade staaride  viibimine kuulajate seas lisab alati õhtule pidulikkust ja seda ka publiku jaoks. Siiani on selle tõttu meeles „Estonia 100” galakontserdi eriline atmosfäär. Loodan, et rahvusooper tähistab uhkelt ka Georg Otsa 100. sünniaastapäeva, isegi kui seal ei tööta siis enam suurt lauljat isiklikult mäletavaid entusiaste. Loomingulisi, lennukaid ja ootamatuid ideid selleks!