Gershwini muusikal ? leebelt hull

Heili Vaus-Tamm

Hanna-Liina Võsa ja Bert Pringi sünkroonliikumises. kristjan lepp George Gershwini muusikal ?Hull sinu järele?. Lavastaja Andrus Vaarik, dirigent Erki Pehk, XXI Sajandi Orkester, kunstnik Reili Evart. Osades Hanna-Liina Võsa, Bert Pringi, Kaire Vilgats, Jaan Rekkor, Sepo Seeman, Kadri Adamson, Anne Paluver, Anu Saagim jt. 14. XI Tallinna Linnahallis.

Muusikalis ?Hull sinu järele? (?Crazy for You?) on ühe muusikali jaoks küll vähe hullust, aga piisavalt tasakaalukat stiilitunnet. Austust tekitab tulemus ? puhas 1920.-30. aastate Ameerika. Tahaks muusikalikarbile lüüa templi nagu mahlapakile, et 100% pure. Ja kuna tegemist on väärtmuusikaga, XX sajandi ühe omanäolisema suurkuju Gershwini loominguga, on selline respekt ka põhjendatud. Gershwini-austuse prisma kaudu peabki antud tulemusele lähenema, muidu hakkab ajuti igav.

Samas on muusikateatri kergemad ?anrid operett ja muusikal alati avatud ühiskonnanähtustele ja neid saab nauditavalt kohandada tänapäevaga, mis elavdaks nende lihtsameelset ning väheütlevat sü?eed vähemalt teksti tasemel. Sellega võitis hiljuti teine Linnahallis etendunud Ameerika-aineline (olustik aastakümneid hilisem) muusikal ? tantsude ja slängi peale üles ehitatud ?Grease?.

 

Hanna-Liina, meie esimene muusikalistaar

Selles muusikalis on keskmes orkester (õnneks väärikalt laval) ja lauljad. Ja nad tõepoolest laulavad. Kui siiani häiris mõnes muusikalis (teatud mööndustega nagu Jassi Zahharov, Koit Toome, Ele Millistfer) see, et ühed laulsid ja teised mängisid, siis Hanna-Liina Võsa ning Kaire Vilgats on tõelised muusikalitähed.

Hanna-Liina meie lavale toomine on ka selle muusikaliproduktsiooni suurim teene Eesti publiku ees. Hanna-Liina väikeses kogus on lava täitvat intensiivsust, sarmikat karakterit, professionaalset tantsuliikumist. Ja mis kõige tähtsam: ta laulab, ta hääl kannab! Ta ei pea fraasilõppude pikki noote välja punnitama (et üldse mingit kandvust anda), nagu tihtipeale teevad teisejärgulised muusikalilauljad ja laulma pandud draamanäitlejad olukorra päästmiseks. Üllatuslikult oli ta vokaal kõige täiuslikum volüümikas kabareestiilis lauldud Zangleri võlumise stseenis. Hääle tume, madala registri sensuaalne vibrato lausa hämmastas. Heledama tämbriga õhulisemas stiilis oli rohkem ebaühtlust. I vaatuse lõpu soolo stepptants ja üle saali kandunud, vapustava hingamisega pikad noodid tõstsid ta aga vaieldamatuks staariks.

Kaire Vilgats jõuab end tõestada ka neis rämedavõitu kõrvalrollides, mida talle jagub, kuigi ta kannaks välja ka mõne tõsiseltvõetavama osa.

Sü?ee poolest on tegemist kõige lahjema looga, mida meie muusikalilavad näinud. Kuskil vaesunud kullakaevurite linnakeses on nostalgitseva omaniku teater pankrotti läinud. New Yorgist sõidab seda pangale üle võtma muusikali?anris kõlbmatuks tunnistatud rikas perepoeg. Kohapeal leiab endale aga nii armastuse (teatriomaniku tütar) kui teatri, väikeste pingutuste järel saavad asjad korda ja kõik on õnnelikud.

 

Vaarik lavastas pantomiimdueti

Sellist lihtsakoelist sü?eed köitvalt publikuni tuua on tänapäeval vist üle jõu käiv ülesanne. Kui, siis esimest vaatust lühendades, sest teises oli Andrus Vaariku draamanäitleja andel juba midagi lavastada ja seda ta on ka teinud. Võimekat draamalavastaja kätt oli tunda kahe Zangleri, tõelise ja isehakanu (Sepo Seemani ja Bert Pringi) sõnadeta stseenis. Nende teineteise avastamise ja imestamise sünkroonliikumises (pettumusest purju joodud mõistuse tõttu tundub mõlemale, et tegemist on peegelpildiga) oli ainiti vaatama panevat näitleja- ja lavastajameisterlikkust. Mõnus lisadetail oli ka valge kepiga almust paluv pime, kes ?töö lõppedes? kepi elegantselt kaenla alla torkab ja härrasmehelikul sammul lahkub. Umbes minutine, mitte midagi enneolematut näitav stseen, aga välja mängitud sellise professionaalsusega, et naerutab publikut ja jääb meelde rohkem kui lavatäis lahjat rabelemist.

Suhteliselt nõrgaks jäi koreograafia (Juhani W. Rytkölä). Tantsud olid stiilselt väljapeetud, võib-olla ei saagi neist rohkem tahta, aga kaklus-stseenid olid küll pärit nagu aegluubis harjutusperioodist. Oli küll kullakaevurite kohta piisavalt jõhkrust, kuid vähe füüsilist osavust (välja arvatud vesternides kohustuslik kõhuli üle laua sõit) ja mängulusti. Tekkis tunne, mida ei tohiks tekkida: nimelt, et uimased põhjamaalased mängivad (teoreetiliselt) kuumaverelisi lõunamaalasi. Ajakirjaniku Kadri Adamsoni Partricias oli jällegi meeldejäävalt stiilset liikumist, kuigi ? miks ta pidevalt nii eksalteeritud meeleolus pidi olema, et pea ühestki sõnast aru ei saanud, mida ta hüüdis?

See-eest Aleksander Iva?kevit?i (stepptants) töö oli perfektne: kogu trupp steppis tasemel ja solistid ajuti lausa võrratult. Stepile olid üles ehitatud nii mõnedki meeldejäävad momendid nagu Jaan Rekkori rämeda kullakaevurist saluunipidaja vaikselt võidukas soolostepp, purjakil mehe pehme stepp jne.

Kui kavalehelt võib lugeda, et ajalukku läks esietenduse orkestrikoosseis Benny Goodmann, Glenn Miller jt, siis sama võib Eesti puhul öelda ka dirigent Erki Pehki ja XXI Sajandi Orkestri kohta. Eriti head olid puhkpillid ja vestern-klaver. Tavalise muusikali jaoks hädavajaliku ansamblikoosseisu asemel 42-liikmeline kollektiiv ? pool sümfooniaorkestrit, millest 20 puhkpillid. Ja võimas tulemus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht