Haapsalus helisesid keelpillid
Pärnut nimetatakse viiuldajate linnaks ja õigusega. Samas on pisut tähelepanuta jäänud, et sinnapoole pürgib veel üks kuulus ja ilus Eesti väikelinn nimega Haapsalu. Juba 14 aastat järjest on seal igal suvel peetud festivali “Viiulimängud”, mis hõlmab kõiki keelpille, alates viiulist ja lõpetades kontrabassiga. Seal on antud palju kontserte, aga mitte ainult. Kogu selle aja jooksul on selle ettevõtmise olulise osana läbi viidud viiuldajate kursusi, kus on õpetatud noori, ka päris väikesi lapsi – neid on olnud igal kursusel 50 kuni 100. Aeg-ajalt on sinna osalema pääsemiseks tehtud ka valik, kuna kõik soovijad ei mahu alati ära, õpetajaiks peaaegu kõik kodus või väljas töötavad eesti parimad keelpillimängijad. Lisaks veel seesugused Õpetajad nagu Tatjana Liberova või Aleksander Fischer. Loomulikult peegeldub kursustel tehtav töö ka kontsertide kavades.
Eraldi tuleb märkida, et kogu selle aja jooksul on 60 noort, ka väga noort inimest saanud võimaluse mängida orkestriga. Ikka originaalrepertuaari, mitme prooviga hästi ette valmistatult ja sellest võimalusest täit rõõmu tundes. Noorte tegemiste ja sebimiste kõrval antud igaõhtustel kontsertidel on “Viiulimängudele” ilmet ja kursuslastele otsest kokkupuudet võimaldanud külalised. Kes seal kõik esinenud on, sellest annab pildi väike nimede loetelu: lauljatest Barbro Marklund (Norra), Juhan Tralla (Eesti), Iwa Sörenson (Rootsi), Slactto Keelpillitrio (Taani) ja Daniel Raiskin (Holland). Kahel aastal on seal esinenud Sergei Stadler (Venemaa). Nicolas Chumachenco (Saksamaa), Miroslav Roussin (Prantsusmaa), Jossif Feigelsohn (USA), Aleksandr Kantorov (Venemaa), Vitali Imereli (Gruusia), Roland Benz (Austria) ja Sakari Tepponen (Soome-Holland).
Vaadates kõiki festivali kavasid, hakkab silma üks selgesti eristuv liin, mida võiks nimetada elitaarseks. Seda sõna kardetakse, aga see on hädavajalik – viib mõtet edasi. Elitaarsus pole kergelt saavutatav, “seinast seina” kavad või selle nimel vigurdamine ei anna tulemust. Nimelt oli festivali algaastail ikka kavas üks kontsert sooloteostega keelpillidele, kus kõlas Bachi, Ysaÿe, Hindemithi, Tubina, Prokofjevi, Kodaly, Ligeti jpt looming. Kui soolorepertuaar otsa sai, tuli hakata vaatama kaugemalt, esituskoosseisud kasvasid kangemaks – tulid duod, triod, kvartetid ja kvintetid. Sekstettidest on kõlanud Schönbergi “Kirgastunud öö”, Tšaikovski “Mälestusi Firenzest”, Hillar Kareva Sekstett, mis pühendatud Herbert Laanele. Oktettidest Enescu, Mendelsohni, Svendseni teosed ning Villa-Lobosi “Bachianas Brasileiras” kaheksale soolotšellole, solistiks Aile Asszonyi. Nende helitööde hulgas on mitmeid, mille elavat esitust erinevail põhjusil nagu sisuline nõudlikkus, tehniline raskusaste või miks mitte ka teose pikkus võib kuulda haruharva. Sest üldteada on korraldajate soovimatus kasutada suuri koosseise, kui väiksemaga saab kontsert samuti peetud.
Nii on lood ka Schuberti Kvintetiga C-duur op. 164 kahele viiulile, vioolale ja kahele tšellole. Seekord (27. VII) aga mängiti, ja esinejateks olid Arvo Leibur, Elar Kuiv, Kristina Olev ning Teet ja Marius Järvi. Tegemist on küll kammermuusikaga, aga mõõdet ja maastaapi on nagu mõnel sümfoonial. Kui kõlab Schubert, on seal alati midagi, mida mujal ei ole. Ettekanne kestis tund aega, võrdluseks – Šostakovitši VIII sümfoonia peab autori nõudel kestma täpselt tunni. Ei tea, kas Schubert vaatas ka kella, eks oli see ju tema üks viimaseid teoseid. Nüüd loo kestvusest: I osa Allegro ma non troppo pikkuseks on 28 minutit, II Adagio 16, III Scherzo Presto 7 ja IV Allegro 9 minutit.
Hea oli kuulda, et kõikidel kvinteti liikmetel on, ilmselt siis olude kiuste, väga head instrumendid neile omase “kalli pilli tämbriga”. Arvo Leibur, Elar Kuiv ja Teet Järvi töötavad mitmel pool sümfooniaorkestrite kontsertmeistrina või orkestri solistina. See kooslus andis ettekandele tugeva impulsi ja omavaheline muusikaline kontakt, kõige loomulikum muidugi Marius ja Teet Järvi vahel, on kõigil välja töötatud aja jooksul ja töö käigus Haapsalus eelnimetatud teoste ettevalmistamisel. Kvinteti partituuri suhtuti kui tervikusse, seal ei ole tähtsat või vähem tähtsat, ei ole meloodiat ja saadet. Kvintetis leiab kohti, kus viiulid kaunistavad nagu improviseerides paari asunud vioolat ja tšellosid. Kuuleme pizzicato’sid, mis oma rütmiga tähelepanu tõmmates tegelikult juhivad meloodiaid, samas nende ilu esile tõstes.
III osa Scherzo (tõlkes ‘nali’) kohta võib öelda, et nalju on erinevaid, tasub jälgida, kuhu nad Schubertil välja viivad. Kvinteti viimases osas kasutab Schubert stilisatsiooni, võtet, mida saab määratleda terminiga alla Hungarica. Kindlasti saab selletaolise teose ettekande järel midagi nõuda, öelda või arvata: võib-olla saaksid mängijad mõnda intonatsiooni kohendada, aga ettekanne oli mõjuv. Tekkis muusikaline atmosfäär, millega on üks imelik lugu – see kas tekib või ei teki.
Uuemõisa korda tehtud ilus, pidulik saal oli rahvast täis. Kuulajate hulgas oli ka Haapsalu linnapea ja publiku reaktsiooni järgi näis, et kontserdilt saadi rohkem kui esialgu arvata osati.
XIV “Viiulimängude” lõppkontsert anti Haapsalu lossikirikus. Esines festivaliorkester, solistideks säravad andekad noored: Anna-Liisa Bezrodny Haydni Viiulikontserdiga C-duur ja Peeter Altpere Haydni Tšellokontserdiga D-duur. Kõlas ka Ester Mäe “Vesper” keelpilliorkestrile. “Viiulimängude” festivaliorkestrit juhatas Tõnu Reimann, kes on olnud selle ettevõtmise kunstiline juht algusest peale. Üks osa suvisest Haapsalust on siis niisugune.