Hästi ajastatud ja korda läinud

Virve Normet

Klaverifestival „Eesti klaver ja Euroopa” 11. – 27. XI Festival pühendati klaveriehituse 300., Ferenc Liszti 200. ja Eesti kontsertklaveri 60. aastapäevale. Selle korraldasid Eesti Rahvuslik Klaverimuuseum koostöös II Tallinna rahvusvahelise pianistide konkursiga ja programmiga „Tallinn – Euroopa Kultuuripealinn 2011”, kunstiliseks juhiks Klaverimuuseumi juhatuse esimees Alo Põldmäe. Kui vaadelda seda klaveritele pühendatud aega ja sisu laiemalt, siis pianistide konkurss algas juba 8. novembril ja kestis auhindade üleandmiseni 17. õhtul ning galakontserdini päev hiljem. Kahel päeval, 11. ja 12. novembril aga pidas Eesti muusika- ja teatriakadeemias oma aastakoosoleku Euroopa riikide klaverimeistrite ühingu Europiano juhatus – 35 inimest 8 riigist. 2006. aastal sai Europiano liikmeks ka Eesti Klaverimeistrite Koja, mida on aastaid juhtinud Heiki Parts, kes on teatepulga nüüd andnud Mait Meibaumile. Eesti ühingusse kuulub praegu 16 meistrit-häälestajat. (vt ka www. estpiano.com).

Europiano iga-aastane kokkutulek on sisuliselt töökoosolek. Seekordne siin oli aga erakordne ja Eesti jaoks lausa ajalooline: 11 meie meistrite koja liiget sooritas rahvusvahelise komisjoni ees kutseeksami. See oli väga raske ja põhjalik eksam, kestis kahele päevale jagatuna umbes kümme tundi, hõlmates nii teoreetilisi eriteadmisi kui rohkeid praktilisi oskusi ja lausa võimeid, et häälestada kõrva, mitte elektroonika järgi. Kõik 11 sooritasid eksami edukalt (vt ka lk 9). Kolleegide siin viibimine oli meeldivalt ajastatud. Nad said tutvuda klaverinäitusega, neile tutvustati põhjalikult meie klaveriehituse ajalugu, Ernst Hiisi põhjapanevat tegevust ja Estonia klaverivabrikut (muide, üks väheseid Põhja-Euroopa järjepidevalt tegutsevaid klaverivabrikuid!).

Festivali koostöö pianistide konkursi toimkonnaga võimaldas suurejoonelisel galakontserdil näituseruumis kuulda-näha ka konkursi võitjaid, II preemia pälvinud Aleksandra Mazurkevitšit ja Holger Marjamaad ning esikoha välja mänginud Kristi Kaptenit. Kogu selle muusikatiheda aja materiaalseks ja ideoloogiliseks fooniks oli Viru keskuse aatriumis (loomisstaadiumis) klaverimuuseumi esinduslik näitus Eesti meistrite valmistatud klaveritest. (Näitus on Viru keskuses vaadata 27. novembrini.)

Eesti klaverimeistrite lugu on 232 aastat vana, s.o palju pikem, kui kontsertklaveri 60 aastat. Näitusel eksponeeriti 32 pilli, millest vanim on Wiedemanni tahvelklaver 1831. aasta dateeringuga. Kuid vanim seni teada pill, mis valminud Christian Ludwig Ammende käe all, pärineb 1795. aastast. (Selle kindlustamine näitusele toomiseks osutus liiga kulukaks ning omanik ja muuseumirahvas ei võtnud nii suurt riski.) Alo Põldmäe, kelle huviobjektiks on juba aastaid olnud Eesti klaverimeistrite töö, tõdeb, et iga aasta ja ettevõtmisega tuleb päevavalgele üha uusi ja uusi haruldusi minevikust: Eestist pärit meistrite pille, meie kultuuritegelastele kuulunud pille, tellitud ja asutustele kuulunud pille jne. Näitusel on näiteks Heimar Ilvesele ja Arne Oidile kuulunud pillid, on Ihse ja Rathke firmamärkidega pille, on Estonia klaverivabriku pille …

Klaverimeistrite Salingi, Tombachi, Schnere, Beckeri, Hiisi ja Rathke nimi on meie kultuurilugu. Hästi kujundatud sildid näituseklaverite juures annavad teada iga pilli vanuse, tema meistri, ajaloolise ja praeguse omaniku ja vastutaja. Igal pillil on oma elukäik ja lugu, sageli vägagi põnev, puudutab mitmeid ajajärke ja inimesi. Klaverimuuseum, ainulaadne maailmas – väidab Alo Põldmäe – saab tulevikus kohaks, kus saame ühe unikaalse tahu oma kultuurist „ühe katuse alla”, aga ka võimaluse seda infot uurida, paljundada ja levitada. Avaneb võimalus tõsta huvi niihästi meie oma kultuurimineviku vastu, mis on palju pikem ja mitmetahulisem, kui ettegi kujutada oskame, kui ka pillide kuninga klaveri vastu. See on ka äsjase näituse üks põhieesmärke: teadvustada meie kultuuri ühe haruldase lõigu auväärset ajalugu, mis jätkub elujõuliselt Estonia klaverivabriku traditsioonides ja töödes.

Praegune näitus kui kaubanduskeskuses eksponeeritav süvakultuur on samuti omamoodi haruldane nähtus. Igal päeval käib siit läbi, vaatab ja näeb pille 10 000–15 000 inimest. Mitte ainult näeb ja uudistab, vaid ka kuuleb, sest peaaegu pidevalt mängib keegi ja improviseeritud kontserti kuulama peatub kümneid möödujaid. Nii kõikidel näitusepäevadel. Põldmäe loodab, et see näitus aitab nii mõneski peres „avastada” oma vanaisade pärandatud pilli ja teatada sellest muuseumile. Nii on üles leitud mitmedki muuseumile seni deponeeritud 70 pillist.

Klaverifestivali programmis oli kolm täismõõdulist kontserti: avaüritusena „Pianoshow jazz- ja pop-pianistidega” n-ö kergemas žanris, pühapäevane kontsert „Eesti lastemuusika Eesti klaveritel”, mängijateks muusikakoolide õpilased, festivali lõpetas galakontsert meie parimate pianistidega.

17. novembril oli kavas ka sümpoosion „Klaver – 300 aastat, sellest Eestis 232”. Seitse ettekannet puudutasid Eesti klaveriehitust, mänguharrastust, õpetust ja erialast kirjandust. Näituse ja muuseumi eksponaatidest, klaveriehitajatest, -vabrikutest ja -meistritest, seostest Peterburi ja Lääne-Euroopaga andis faktirohke ülevaate Alo Põldmäe. (Mõtlema pani teave, et 1930. aastail oli Tallinnas 4, Tartus 5 ja Kuressaares 1 klaveritöökoda, ning äsja avastatuna vist Narvas veel üks! Neile pillidele pidi ju olema ostjaid ja tarbijaid.)

„Klaver eesti kodus” oli Urve Lippuse teema, mis lõi värvika olupildi sajanditagustest elutingimustest ja musitseerimisvajadusest ning klaveri rollist ja selle muutumisest ajas ja ruumis. Leelo Kõlari ettekanne „Klaver kui keskne muusikaõpetuse instrument Eestis” rääkiski õpetamisest ja õppeasutuste arenemisest, aga ka pedagoogilisest kirjandusest, nootidest ja noodikirjastustest eri aegadel ja riigikorra all. Värvikatest klaveripedagoogidest oli kaks ettekannet: „Legendaarne Karl Sillakivi –100” on Ene Metsjärve uurimisteema ning Bruno Lukk ja tema seos Euroopa pianismi traditsioonidega, tema mõju meie pianistide mitmele põlvkonnale oli Lembit Orgse ettekande sisu.

Kui taas pillidest rääkida, siis kõrgub paljude meistrite kohal kaks nime: klaverihiiud Robert Rathke ja Ernst Hiis (firmanime järgi ka Ihse). Muusikamuuseumi rohketele materjalidele tuginedes kirjeldas Hiisi kui värvikat isiksust Risto Lehiste. Hiis on ju sisuliselt meie klaverivabriku isa, paljude mudelite looja ja paljude pillide ehitaja. Tema õpisidemed viitavad seotusele nii Bechsteini kui Steinway vabrikuga, tema enda esimene töökoda oli aga aastal 1903 Peterburis. Väärib imetlust, et ta suutis oma Eesti klaveritöökoja ka „nõukogude võimu viljastavates tingimustes” sõjajärgsetel aastatel taas üles ehitada ja mööblivabriku kaadrist klaveriehitajad koolitada. See mees on ausammast väärt.

Sümpoosioni värvikamaid hetki oli Kristel Pappeli meenutusreis „Kauged ja kohalikud virtuoosid Tallinnas ja Tartus XIX sajandil”, muidugi Ferenc Liszti ja Clara Schumanni (reisis koos Robert Schumanniga) esinemistele tuginedes. Kõikide ettekannete muljetavaldav põhjalikkus ja faktirohkus tekitas soovi neid materjale veel korduvalt lugeda. Seepärast oli kurb tõdeda, et klaveripedagoogid, keda Tallinna muusikaõppeasutuste peale ohtrasti, ei saanud korraldada oma tööpäeva nii, et ettekandeid õpilastega kuulama tulla. See oli ju äärmiselt erialaline sümpoosion!

Suur tänu ka Viru keskuse juhtkonnale suurepärase mõtte eest tuua süvakultuur ja muusika kaubanduse ja äriargipäeva keskmesse. Rahva huvi oli väga suur, galakontserti ootav publik hõivas toolid juba tund varem, kuulajaid kogunes silma järgi vähemalt 700–800. Ja kontsertki oli omamoodi triumf. Alustas nooruke Andre Hinn Oidi klaveril, tema järel reas kaunite paladega meie parimad pianistid-virtuoosid Ralf Taal, Marko Martin, Tanel Joamets, Rein Rannap, Lauri Väinmaa, Age Juurikas ja Peep Lassmann. Elevust tõstis äsja lõppenud rahvusvahelise pianistide konkursi kolme võitja Holger Marjamaa, Aleksandra Mazurkevitši ja Kristi Kapteni esinemine.

Festivali lõpetas marulise vastuvõtu pälvinud klaveriorkester, s.o kaheksa pianisti neljal klaveril. Kavas oli kaks spetsiaalselt neile loodud helitööd: Jaan Räätsa Kontsert kaheksale pianistile neljal klaveril ja Urmas Sisaski sümfoonia „Universumi hääled”. Kõrge aatrium täitus lummavalt neist kaunitest, leidlikest ja võimsatest helidest.

Alo Põldmäe ja tema töörühm on korraldanud hästi ajastatud, läbi mõeldud ja korda läinud festivali. Peategelane klaver sai end tõesti mitmekülgselt eksponeerida. Soovime koos muuseumirahvaga, et ka toetajate read kasvaksid paarikümnelt paarisajale ja metseenlus leiaks Eestimaal oma väärika koha. Klaverimuuseum on tões ja vaimus rahvuslik ja ühtlasi Euroopas/maailmas ainulaadne.