Haiguste ravi. Väeülekanne kontrollitud.

Kõik algab mõtlemisest ja teadvusseisundite muutmisest ning siin võib nähtavasti olla oma osa mängida nii muusikal kui ka budismil.

KAUR GARŠNEK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Peeter Vähi ja Sven Grünbergi autoriõhtu „Thee, O Cosmic Healer“ sarjas „Heli ja keel“ 21. II Hopneri majas. Muusikud Iris Oja (vokaal), Harry Traksmann (viiul), Olga Voronova (viiul), Laur Eensalu (vioola), Leho Karin (tšello), Hele-Riin Uib (löökpillid), Taavi Kerikmäe (süntesaatorid ja elektroonika), Peeter Vähi (süntesaator), Diana Liiv (Tai gong), Doris Kareva (lugeja). Vestlusringis osalesid Sven Grünberg, Peeter Vähi, Märt Läänemets ja Doris Kareva.

Napilt mõni päev enne Vene-Ukraina laussõja puhkemist toimus Hopneri majas järjekordne sarja „Heli ja keel“ kuuluv kontserdiõhtu. Sellega püüti luua natuke positiivset energiat vastu­kaaluks meie peade kohal laiuvale tumedale pilvele, mis toitub sõjakonfliktidest, kreeka tähestikku populariseerivatest viirusetüvedest, infovälja fragmenteerumisest, energiakriisist, keskkonnaprobleemidest ja millest kõigest veel. Sari, kus otsitakse heli- ja sõnakunsti kokkupuuteid, kestab juba kümnendat hooaega. Fookuspunkte on sel olnud läbi aegade erisuguseid – praeguseks on jõutud pühakirjade, religioonide ja maailmavaadete tutvustamiseni. Kõnealusel üritusel olid kõrvuti asetatud kaks budistlikku heliloojat Peeter Vähi ja Sven Grünberg, ning õhtu pealkiri „Thee, O Cosmic Healer“ ehk „Halasta, Taevane Tervendaja“ viitas sama pealkirjaga Vähi uudisteosele, mis on pühendatud mahajaana-budistlikus panteonis troonivale ravi-budale ehk Bhaiṣajyagurule. Peale selle tulid esiettekandele Grünbergi teoste „Vaatleja“ (2014/2022) ja „Teine vaatleja“ (2015/2022) uusversioonid, õhtu lõpetuseks sai aga kuulata Vähi varasemat teost „Vihmategija“ (2010) ja Grünbergi muusikat filmile „Hukkunud Alpinisti hotell“ (1979).

Kõik algas metronoomi tiksumisega, millega juhatati sisse Grünbergi teos „Vaatleja“. Turgatas pähe, et paljudes budistlikes juhistes eelnebki vaatlevale ehk vipassanā mõtlusharjutusele keskenduv ehk śamatha mõtlusharjutus, mis aitab meele kõigepealt maha rahustada, et siis suunata see rahunenud meel kogemuse vaatlemisele. Pärast lühikest keskendumishetke avanes teos pehmete gongilöökidega, mis jäid hüpnootiliselt kordudes meetrumit markeerima ja tähelepanu toetama kuni teose lõpuni välja. Nendele lisandusid pentatoonilises (h-d-e-f-a) helilaadis kordus­motiivid ja variatsioonid vibrafonil ning kogu asi hakkas vägagi meenutama gamelani­ansamblit. Keelpillid markeerisid spiccato– ja staccato-tehnikas hõredaid struktuure, mis madalamates registrites sulandusid meeldival kombel gongi tämbriga. Sealsamas joonistati aga pideva poognatehnikaga välja õhulisi meloodiakatkendeid, mis mõjusid justkui üksikute kiudpilvede või siis langevate kirsiõite kimpudena. Ilus, unelev, kuid siiski ka mingil viisil jõuline lugu, mis tekitas meelenukruse kõige mööduvuse pärast (jp mono no aware), siis aga lõppes noaga lõigatult nagu unenägu.

Grünbergi „Teine vaatleja“ on hoopis teine tera, helilaadilt minoorsem ja emotsioonilt raskepärasem. Metronoomi asemel meenutasid siin aja paratamatut möödumist keelpillide staccato-tiksumised, mis aga olid jäetud ilma gongi ja vibrafoni tugistruktuuridest, nii et liikumine kulges siin märtri viimse teekonnana kuhugi kaugesse mäetippu, mille tagant kostis aeg-ajalt suure trummi abil esile manatud kõuemürinat. Liigesed hellad, varbad verised, vaim vaevatud. Peamine meloodialiin oli siin Iris Oja vokaali käes, mis andis teosele ka märksa isiklikuma ja valulisema ilme, olgugi et teosel puudub sõnaline osa. Miskipärast tundus mulle, et see lugu vajanuks suuremat ruumi, kus see tiksuvate sammude rada oleks saanud kõlada pikemalt.

Kui Sven Grünberg on oma teostes kasutanud Linnart Mälli tõlkeid, siis Peeter Vähi (fotol) on mitmes teoses kasutanud originaaltekste, kusjuures tal on pühade tekstide kasutamiseks olnud alati kasutusluba ja väeülekanne kõrgemalt budistlikult vaimulikult.

Taavi Muide

Nende kahe uusversiooni vahel sai aga kuulda kontserdiõhtu nimilugu ehk Vähi uudisteost „Thee, O Cosmic Healer“. Võrreldes mainitud Grünbergi teostega mõjus see silmapaistvalt polüstilistiliselt ning jaotus kolme eri karakteriga stseenidesse. Suhteliselt avastseeni alguses kostis keelpillidel üks pikselöögi motiiv, mis kordus hiljemgi – sujuv glissando oli asetatud kohakuti lineaarse helireaga ning mõte läks automaatselt Pärdi „Tabula rasa“ alguse viiulikriiske peale (mingi seos tekkis ka Pendereckiga). Sellest tulenevalt tajusin järgnevaid aeglasi saatuslikke keelpillitõmbeid hoopis teises mõttes orientaalses ehk idakiriku kontekstis, olgugi et kõnealune pikselöök võinuks sümboolselt viidata näiteks budistlikule teemantvälgu sümbolile (vajra). (Hiljem osutas Igor Garšnek küsimusteringis, et toda aeglast saatuslikku keelpillimotiivi võiks ka võtta kui transponeeritud versiooni Šostakovitši tunnusmotiivist d-es-c-h.) Teose teine stseen lõi terava kontrastimomendi ja kujutas endast aktiivse rütmikaga rõõmsapoolset tantsulist kulgemist, mis oma konkreetse bassiliini, lihtsa harmoonia ja selge rütmifaktuuriga mõjus isegi popmuusikalikult, meenutades oma kepsaka traaviga mõningate festivali „Orient“ väisanud Tõva ansamblite loomingut. Kolmas stseen oli rahulik ja helgepoolne, kuid haakus siiski esimesega, kuivõrd oli ehitatud pikkadel aeglastel nootidel tõusvale heliastmestikule. Miskipärast ei jätnud Pärdi paralleel ka siin mind rahule ning vaimukõrva kerkisid „Peegel peeglis“ ja tagurpidi pööratud (ehk ülespoole kulgev) „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“. Nõnda need kolm karakterit seal siis pöörleva dharma-rattana vaheldusid. Mõned siduvad elemendid olid siiski veel ning stseene aitas tervikuks siduda Iris Oja vokaal, mis sedapuhku esitas sanskritikeelset ravi-buda mantrat – kord traditsioonilisemas retsiteerivas stiilis, kord meloodilisemal kujul. Pean aga tunnistama, et kuigi seoseid tekkis, jäid need pildid minu meelest siiski eraldi.

Hoopis ühtsemana mõjus kontserdi teises pooles Vähi varasem teos „Vihma­tegija“, mille esitasid Vähi ise süntesaatoril ning Hele-Riin Uib löökpillidel. Akustilistest instrumentidest tulid kasutusele Tiibeti kellad ehk tingsha’d, torujas vihmapill, üks teravama kõlaga gong ning sillerdav vibrafon. Viimasele sekundeeris süntesaator harfi ning oboed (või fagotti) meenutavate retrokõlaliste tämbritega, vahepeal kõlasid fonogrammilt ka Tiibeti rituaalsed pasunad. Kulgemine oli üsna vaba ja näis sisaldavat juhuslikkuse elementi, toimus mäng kõlapilvede ja -kihtidega. Süntesaatoritämbrite valiku tõttu hakkas see kõik küll alguses minu arvates new age’i kategooriasse libisema, kuid kõlamassiivide tihenedes see mulje hajus ning kuuldu hakkas meenutama mõnda budistlikku rituaali või midagi muud orgaanilist, teisisõnu, teos osutus oma vabas mängulisuses täiesti nauditavaks. Veel ühe paralleelina tuli siin pähe Grünbergi „Hingus“. Seos oli mõistagi kerge tulema ka seetõttu, et kontserdi lõppakordina sai kuulata muusikat filmist „Hukkunud Alpinisti hotell“. Seda esitas Taavi Kerikmäe süntesaatoril ja fonogrammidel, põimides oma­vahel katkendeid algusstseenist, laviini­stseenist ja unenäostseenist ning lõpeta­des viitega Grünbergi loole „Valgus­õis“ (see ongi plaadilt „Hingus“). See kõik kõlas väga hästi kokku, nagu oligi arvata.

See ei olnud muidugi veel kõik. Kontserdi sõnalise osa aitasid sisustada Doris Kareva tekstid ja tõlked – paiguti arvasin ära tundvat sõbralikkusesuutra (mettā sutta) katkendeid, võib-olla ka midagi „Dhammapadast“. Vestlusringis anti lühiülevaade budismi põhitõdedest nagu neli õilsat tõde ja 3 + 2 peamist meeleplekki ning püüti viimaste abil diagnoosida tänapäevast, nii otseses kui ka kaudses mõttes haiget ühiskonda. Märt Läänemets viitas näiteks budismiõpetlasele David Loyle, kelle hinnangul peamised budistlikud meeleplekid iha, viha ja nõmedus on lääne ühiskonnas kanda kinnitanud suuri kasumeid teeni­vates valdkondades – pornotööstuses, sõjatööstuses ja massimeedias. Võimalik pääsetee sai aga kõige selgema väljenduse Kareva sõnades: mõttele järgneb sõna, sõnale tegu, teole harjumus, harjumusele loomus ning loomus määrab meie saatuse. Seega algab kõik ikkagi mõtlemisest ja teadvusseisundite muutmisest ning siin võib nähtavasti olla oma osa nii muusikal kui ka budismil.

Omaette küsimus oli muidugi ka see, et kuidas üldse suhestab budistlik helilooja omavahel budismi ja muusikat – kumb kumba ikkagi raamistab? Vastuseid ja lähenemisnurki leidus erisuguseid. Läänemets tõi välja, et algses paali kaanonis nähti „tantsimist ja pilli­mängu“ meeleliste takistustena, mis kisuvad tagasi sansaarasse, nii et selles mõttes võiks budistlik helilooja olla üks õige kummaline loom. Kõik asjaosalised pakkusid siis välja „eesmärk pühendab abinõu“ stiilis selgitusi, kuid neid eneseõigustusi kuulates turgatas mulle pähe, et budismis on selle jaoks lausa eraldi termin – upāyakauśalya ehk „vahendite valdamine“, mille järgi võib vastavalt õpilase arenguastmele kasutada ka tavamõistes ebakõlbelisi või ebatäiuslikke vahendeid, kui vaid siht on õige. Nii et budistlikud heliloojad võivad minu meelest küll rahulikult hingata.

Üks arutluspunkt oli veel budistlike tekstide kasutamine. Kuidas seda teha? Kas seda teha? Millal on muusika piisavalt hea, et püha teksti mitte ära rikkuda? Kui Sven Grünberg on näiteks kasutanud Linnart Mälli tõlkeid ja sellega vastutust teatud määral hajutanud, siis Peeter Vähi on mitmes teoses kasutanud originaaltekste. Selle kohta kommenteeris aga Vähi, et tal on pühade tekstide kasutamiseks olnud alati kasutusluba ja väeülekanne kõrgemalt budistlikult vaimulikult. Oletan, et Eestis on seesugust võimalik saada kohaliku Drikung Kagyu Ratna Shri keskuse vaimuliku Lama Drupon Sangye Rinpoche käest, kellele Vähi uudisteos oli muide pühendatud ja kes seda seal Hopneri majas esireas tähelepanelikult ka kuulas. Küll aga koorus siit järgmine üldine küsimus: kuidas ilmalik kontserdipublik selle väe ilma vastava pühitsuseta kätte saab? Otsest vastust küll ei tulnud, küll aga jäi korraks kõlama väide, et isegi tänapäeva meditsiini ravimid ei toimi, kui nendesse ei usuta – mis muidugi vastandub otseselt topeltpimekatsete ja ka loomkatsete metoodikale …

Kuid see selleks. Budismi põhjendamiseks ei pea üldse pöörduma maagilise mõtlemise poole, sest budistlike mõtlusharjutuste psühholoogilisel mõjul on leitud ka neuroloogilisi korrelaate (näiteks täpsemalt piiritletud vastused valuärritusele, vähem aktiivsust aju hirmu­keskuses mandelkehas, peale selle morfoloogilised muutused eri ajupiirkondades, mis kõik on positiivsed adaptsioonid). Samuti avaldab näiteks ajaloolane Yuval Noah Harari oma viimases menukis „21 õppetundi 21. sajandiks“, et kuigi tal pole retsepti maailma hädade lahendamiseks, on ta omaenda tee leidnud ei milleski muus kui … vipassanā mõtlusharjutuses. Kindel on aga see, et meelerahu, selgust ja kaastunnet pole praeguses maailmas kusagil liiga palju ning oma panuse nende kvaliteetide poole liikumiseks andis ka kõnealune kontserdiõhtu.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht