Heas mõttes rahutu festival

Mul pole kahtlustki, et ühel aastal taritakse mind veel veealusele kontserdile mahajäetud allveelaevade baasis tegutseva idufirma ruumidesse kusagil Läänemere ranniku lähistel.

RICHARD FOSTER

Tallinn Music Week 25. – 31. märtsini.

Pean kohe mainima, et see polnud mu esimene Tallinn Music Week. Seepärast ei sukeldu ma tavalisel moel otse tänavuse sündmuse arvustamisse, vaid heidan üheks põgusaks hetkeks pilgu suuremale pildile.

TMW korduvkülastused tekitavad iselaadse soovi kogemusi selitada. Mida sagedamini siia satun, seda rohkem haarab mind peale muusika või festivalil arutatud teemade endasse linn ise. Võib-olla just Tallinna suhtes kasvava sümpaatia tõttu olen hakanud märkama üht festivali tähelepanuväärset omadust – selle rahutust.

Too rahutus väljendub märkimisväärselt voolava linnakeskkonna tundlikus hindamises, mis võib aidata seda esile kutsuda. Väikese, suhteliselt tasakaaluka pealinna varem tähelepanuta jäetud sopid ilmuvad äkitselt nähtavale pruuli­kodade, turgude, loomingu­keskuste või kunstiakadeemiana. Suuremas osas meelelahutuse- või kunstide­põhisena on selline külgneva loomingulise kaubanduse käimalöömine vanade tööstushoonete oskusliku uuskasutuse abil – olgu ajend TMW või festivalist innustust saanud osalejad – oluline märk sellest, kuidas rahvas ja kohalik omavalitsus teevad koostööd. Mul pole kahtlustki, et ühel aastal taritakse mind veel veealusele kontserdile mahajäetud allveelaevade baasis tegutseva idufirma ruumidesse kusagil Läänemere ranniku lähistel. Või juhtus see juba mullu?

Ratkiller õnnistas „Kalana Saundi“ esitluskontserti stiilses urkas nimega Kauplus Aasia. Tolle legendaarse helilise erakmunga tõeliselt pöörane kava kostitas kuulmismeelt ainulaadse nipsasjavalikuga. 

Kaie Kiil

Rahutus on ka TMW programmi võtme­komponent. Esitlusfestivalid ei taha loobuda võidukatest muusikalistest retseptidest ja trööstivatest vestlusringiteemadest. Tõtt-öelda võivad mõnel traditsioonilisel esitluslaval peetavad konverentsid oma „kuidas bändi kuulsaks teha?“ või „kuhu raha kadus?“ teemaliste keskusteludega olla nii igavad, et meenutavad fraasi oivalise Briti rockaboogie-bändi The Fall palast „Shoulder Pads“: „it’s like being back at school“ („nagu oleksin tagasi kooli sattunud“). Tallinnas on aga sootuks vastupidi. Riskimine, korratus, vastandlike ideede ühendamine ja põlgus kõigi konventsioonide vastu on TMW edu saladus. See on väga ergutav. Tänavu saime teada, et festivali delegaadid jagunesid sugude järgi täpselt pooleks. Me hoomasime loomingulist kannatamatust muusikatööstuse idiootliku soolise palgalõhe ning muusikute veebisissetulekuid ümbritseva lõppematu ebaõigluse ja segaduse suhtes. Kuulsime tähelepanuväärseid festivalide ümberkujundamise teemalisi sõnavõtte OÜ Finnish Metal Events graafiliselt disainerilt Jenni Kääriäinenilt, strateegianõunik Jake Beaumont-Nesbitti dekonstruktivistlikku kihutuskõnet andmete kasutamisest muusikatööstuses ja seda, kuidas ansamblite Magazine ja The Birthday Party hinnatud liige Barry Adamson kisti mõttevahetusse strateegiamängudest ja Howard Devoto pea sisemusest.

Kuid muusika on ikkagi Tallinna tuleku peamine põhjus. Tänavune festival paistis olevat nakatunud taltsutamatust lustist, mida saime näha 2018. aastal „Station Narva“ algatusel (selle korraldajate seas oli hulk TMWd vedanud helgeid päid). Nagu Narvas, loobuti siingi seikluse huvides uljalt igasugusest ettevaatusest. Arusaam „mida suurem, seda parem“ pöörati pea peale, et tulistada selle asemel meie pihta kontsentreeritud muusika- ja informatsioonivalanguid. Enamgi veel – mõte publiku juhtimisest (mis teistel festivalidel on nii tavaline) jäeti seekord tagaplaanile. Ehkki esinemiskohad olid temaatilised (folgi-, hiphopi- ja metal’i-lava ning mitme kohaliku skeene esitluspunktid), osutus esinejate valik igaühes neist täiesti ootamatuks. Näiteks sattus laupäevase metal’i-lava publik silmitsi kohalike droner-stoner-slacker-legendidega ansamblist Zahir, kes rokilammastele tuule alla tegid ja raevukalt nördisid, et neil ei lastud oma kreissaerünnakut veel vähemalt tund aega jätkata. Vastukaaluks lummas klassikapianist Kirill Richter pealtvaatajaid Kalju kirikus virtuooslikkuse ja hoolivate arranžeeringutega. Laupäeval saime ka näha, kuidas Ukraina räppar Alyona Alyona korraldas hiphopilaval ülevoolavalt žanrikonventsioone trotsiva, oivaliselt vaskpillikõlalise ühislaulmisega omamoodi vallaliste tüdrukute peo. Tundsime end kui lõbusõidulaeval.

Räpakavõitu Sveta baari programmis serveeriti ebatavaliselt mitmekülgset helilist ühepajatoitu. Tõtt-öelda meenutas Sveta esinejate valik lähedalasuvat Balti jaama turgu – mõttetu pudi-padi, soodsate sisseostude ja tõeliste hõrgutiste sasipundart. Ausalt öeldes sattusid lavale mõned bändid, mille koht on pigem kõrtsis kui showcase’il. (Võimalik, et selles klubis ei pääsenud nende tugevad küljed esile.) Kuid see ei takistanud Svetal pakkumast ka tähelepanuväärseid elamusi. Betoonpõranda feedback’i järellainetuses oigama ja ägisema pannud Soome doom’i-parisnike ansambli Demonic Death Judge suurepärane kava kõlas nagu helikujundus Warhammeri-kujukeste värvimise talgunädalale. Saime näha Poola duot Siksa. Ootamatult – kuid väga mõistlikult – otsustas Dusty Springfieldi stiilis sädeleva parukaga laulja selgitada, millest nende kava räägib. Tänu sellele paigutus esinemine, mis muidu oleks jätnud möönamisi väga tõhusa kabaree-punk-etenduse publiku suuresti arusaamatuses silmi pungitama, õigesse konteksti. Nüüd aga saime stardipaugust alates kuulda hurjutusi naiste õiguste piiramise, Poola politseinike ja poliitikute puudujääkide ning terve kuhja muude institutsionaliseeritud toksilist mehelikkust käsitlevate süngete teemade asjus, kuni muutusime tarretiseks. Lakooniline bass­kitarrist rahuldus selliste helide tekitamisega, mida võib kuulda Põhja­merel naftat puurides. Paruka peast kiskunud, kostüümiks ainult paljastav negližee ja püksikud, hüppas laulja baariletile, et jätkata loengut üha ägeneva undamise taustal. Nad olid hunnitud. Samuti tuleb kiitvalt ära märkida Rootsi bändi GHLOW fab-alt-pop ja Jaapani duo MOJA, kelle esituses kõlas nüüdisaegse alternatiivse müraroki kõige täiuslikum dekonstruktsioon – ja kristallisatsioon –, mida hing ihaldada saab. Tee endale teene, kuula neid.

Peale kannatamatuse ilmutamise normide suhtes tõmbab TMW magnetina ligi kõike kummalist ja popmuusikas hüljatut. Paljud festivalid püüavad kohalikele esinejatele polstriks koguda veidraid helisid, kuid Tallinnas visati selline väsinud trafarett kolikambrisse. Neil on kindel eesmärk. Selle asemel et kutsuda kaugetest kantidest esinejaid kohale omamoodi loomaaialoomadena, keda „heligurmaanid“ jõllitada saaksid, toimib festival marginaliseeritutele sillana. Kui üldse kunagi on mõni festival rajatud muusikalise sõpruse põhimõttele, siis on see TMW. Esinejaid valitakse isiklike tutvuste või aastaid viljakandmist oodanud loominguliste vahetuste kaudu, mitte selle alusel, mis on parasjagu moes, või selleks, et näidata, kui teravmeelne või avarapilguline on programmi koostaja. Võtame näiteks kas või Hollandi duo Black Box Red välja sülitatud ragisevad akordid ja võdisema panevad rütmid või nende kaasmaalanna Red Bruti askeetlikult geniaalse analoog-electro. Mõlemad esinesid tänu  kaas­entusiastide algatatud mõttevahetustele, mitte muusikatööstuse poliitika­vangerduste või õõnsa promotöö  tulemusel. Ja seejuures õigustasid end!

Viimase paari aasta jooksul on välja kujunenud veel üks sõprusliin. Minu hinnangul on TMW tõenäoliselt maailma parim koht, kus saab näha, mis toimub Soome, Balti riikide ja Venemaa muusikas. Ning võib-olla – ehkki päris kindel ei saa olla – poleks just uutel Vene, Valgevene ja Ukraina alternatiivmuusikaringkondadel õnnestunud saavutada praegust mainet ja enesekindlust, kui poleks olnud seda festivali. Tänavu saime nautida KnightKnightsi Moskvast, kes tulistas oma XXI sajandi käsitlusega No Means No’st Sveta baari lakke suitseva augu. Ka „Station Narva“ lava ülikeskklassistunud kabareekeskuses Erinevate Tubade Klubi pakkus sellest armuloost Venemaaga sündinud vilju. Esinejanime Rosemary Loves a Blackberry kandva artisti nutikas, unenäoline electropsych pälvis sobiva keskkonna, milles ta naljakad visuaalid ja õige veidi hirmutav popp pääsesid parimal moel löögile. Samal laval tegid ilma Peterburi Super Collection Orchestra – väga andeka, ühekorraga hiilgava ja marruajavalt mõnuleva rühmituse – igimuutuvad popvõnked. Lõpuõhtul EKAs tervitati Jegor Zabelovi ülimalt empaatilist akordionimängu õigustatult rõkkavate kiiduavaldustega. Ja ansambel Sado Opera pressis end Station Narva laval katartilise publiku rõõmuks higisena läbi oma raevuka neoonkabaree. Võib-olla parim neist oli kummastava Chikissi lummav, särtsuvkuum eeskava klubis Kivi Paber Käärid, milles tasakaalustusid suurejooneliselt ebamaine elektropopp ja nicolik mahehäälsus.

Mainisin alguses, kuidas see festival allutab vanu linnaruumisoppe oma uutele kujutelmadele. Seda, kuidas me teeme loomingulist tööd ruumides (nii enda peas kui ka ainelises maailmas), mainis reedel EKAs peetud kuraasikas kõnes ka president Kersti Kaljulaid, rõhutades loomingulist mõtlemist muutuvas maailmas. Seega oleks patt jätta mainimata kaks fantastilist ruumi, mis selle väljakutse innuga vastu võtsid. Teie korrespondent tantsis suursuguses, boheemlaslikus klubis Hall tülgastaval moel Artur Läätse ja EFDENIM-i saatel. Samuti tormas ta mööda kasina kunsti­akadeemia treppe üles ja alla, et näha kõiki oivalise EKA ÖÖ Üle Heli 130701 ja Fat Cat Recordsi showcase’i kontserte. Ekke ajusid kruttivad heli- ja videoabstraktsioonid viisid arvestatava osa publikust silmanähtavasse transsi. Alumisel korrusel muutis Maarja Nuudi & Ruumi esinemine pealoengusaali mingil moel postteknoliku, post-T-dreamiliku folgikäsitluse tallermaaks. Kui see andis eelaimu duo uuest materjalist, ootab ilmselt Eesti ja kogu maailma folkmuusikat ees midagi väga erilist.

Mis veel sõelale jäi? Ma tõesti ei saa jätta mainimata kaht tähelepanuväärset esinemist, millest õhkus seda siinmaamuusika kummalist teistsugusust, mida olen õppinud armastama. Esimene neist oli noor rokkbänd KEETAI „Station Narva“ laval. Too pealtnäha kokkuklappimatu punt „hipitudengeid“ koos kõigi oma bongode, tšello ja laval filmiva kaameraneiuga tõi kuuldavale midagi, mida ma ei oska kirjeldada teisiti kui sulamina kõigist Amon Düül II ja Spacemen 3 headest külgedest. Nende pöörased kambajõmmid, kes nägid välja, nagu oleksid nad saabunud otse Syd Barretti talendi austajate ühingu koosolekult, lõid nende ees metsikut tantsu. Teine oli markantne Ratkiller, kes õnnistas „Kalana Saundi“ esitluskontserti stiilses urkas nimega Kauplus Aasia. Tolle legendaarse helilise erakmunga tõesti pöörane kava kostitas kuulmismeelt ainulaadse nipsasjavalikuga. Laialivalguvast kõlapildist ja ülijärskudest kurvidest hoolimata oli tema esinemises tunda kusagilt mujalt pärinevat suunavat kohaolu, mis kogu ruumi endasse mässis. See oli maagiline kontsert.

Ja ongi kõik. Teie korrespondent on jätnud selja taha järjekordse TMW – alati kurnava, võimestava ja tasasel moel hunnitu elamuse, mis pakkus sületäie uusi tutvumisväärseid ideid. Laenates riimi Sun Ralt, ütlen: Estonian space really is the place.

Tõlkinud Mart Kalvet

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht