Heli-art ja sound’i-kunst?

Alati, kui tehakse juttu helikunstist kui muusikast või helikunstist kui sound art’ist, peaks täpsustama, mida terminit kasutades silmas peetakse.

ARDO RAN VARRES

Siinse artikliga püüan anda ülevaate ühe muusika, kunsti, teatri ning etenduskunstide valdkonnas kasutatava terminiga seonduvast. Umbes kümmekond aastat tagasi hakkas teatrilavastuste kavalehele ilmuma muusikalise ja helikujundaja uue nimetusena sõna „helikunstnik“. Ilmselgelt ei peetud silmas terminit „helikunst“ (kunst)muusika sünonüümi ega termini „helikunstnik“ väljakujunenud tähendust akadeemilise haridusega muusikaprofessionaalina. Pigem on see otsetõlge inglise keelest: termin „sound art“ tähistab interdistsiplinaarset kunstivaldkonda, millest tuleb täpsemalt juttu allpool.

Helikunstnik teatris

Uus oli olukord selles mõttes, et varem ei ole meie teatris terminit „helikunstnik“ nõnda kasutatud. See pani kulmu kergitama. Punane tuli süttis aga siis, kui nägin sama nimetust kasutatavat loomingulise töötaja nimetuse kõrval ka tehnilise teostaja, s.o helirežissööri ehk helimeistri ametinimetusena. Näiteks ühel kavalehel oli tuntud helimeister eesti keeles nimetatud helikunstnikuks ja inglise keeles sound engineer’iks. Asja uurides selgus, et emakeelse nimetuse oli kavalehte pannud termineid tundmata selle koostaja. Hiljuti potsatas Eesti teatri auhindade muusikalise kujunduse ja originaalmuusika auhinna žürii liikmete postkasti e-kiri, mis kutsus vaatama uut bluusikali. Infona oli märgitud, et lavastusel on muusika autor ja helikunstnik. Kumma tööd peaks žürii hindama? On ju ÕSis ühemõtteliselt öeldud, et „helikunst“ on muusika ja „helikunstnik“ muusik. Lähemal uurimisel selgus, et „helikunstniku“ all oli mõeldud hoopis tehnilist töötajat.

Mida aeg edasi, seda tihemini võib kavalehtedel märgata nimetust „helikunstnik“, just otsingulistes (väike)-teatrites ja etenduskunstile keskendunud asutustes. Imelik on aga see, et näiteks inimest, keda nimetatakse etenduskunsti kontekstis helikunstnikuks, kohtame sageli kuu-paar hiljem mõnes peavooluteatri lavastuses vanamoeliselt helikujundaja, muusikalise kujundaja, originaalmuusika autori või helilooja rollis. Ühes ja samas Sirbis võib aga näha mõnikord kahte arvustust, kus sama inimene on kord helikunstnik, kord muusikaline kujundaja, helilooja, originaalmuusika autor või helikujundaja, sõltuvalt sellest, millises teatris ta tööd on teinud. Huvi pärast avasin Tartu Uue teatri veebisaidi¹ ja sealt selgub, et repertuaaris on 12 lavastust, millest kolmel on muusikaline kujundaja, kahel helikujundaja, kolmel helikunstnik ja neljal pole helidega seotud loovisikut eraldi välja toodud. See kõik viitab sellele, et meil on terminivara ühtlustamata. Teatriteadlane Liivia Talvik on oma magistritöös teemat põhjalikult uurinud ja sedastab termini „helikunstnik“ kohta nõnda: „Ka praktikute endi seas ei valitse definitsiooni teemal üksmeel.“² Ta peab vajalikuks välja pakkuda uue katustermini „audiokujundus“³, mis hõlmaks kõiki helidega seotud aspekte, olgu selleks muusika, helid, mürad jne.

Teatrisemiootik Erika Fischer-Lichte määratleb oma teoses „Teatrisemiootika“ kõik lavastuses kasutatavad helid, mis pole sõnalised, mitteverbaalsete akustiliste märkidena.⁴ Lavateose originaalmuusika, muusikaline kujundus ja helikujundus, helimaastikud ja mürad ehk mitteverbaalsed akustilised märgid – pean siin silmas just sõnateatrit ja etenduskunste, mitte muusikateatrit –sünnivad üldjuhul koostöös lavastajaga ja saavad olulisi impulsse dramaturgiast. Seda räägivad nii aastakümneid alaga tegelenud inimesed kui ka värsked tulijad. Näiteks lugesin hiljuti sellist mõttearendust Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia tudengi Luisa Lõhmuse seminaritööst, mille tarvis ta oli intervjueerinud Peeter Konovalovit ja Jakob Juhkamit.⁵

Sageli võiks ja peakski minu meelest kavalehele muusika ja helimaastiku autorina märkima ka lavastaja või koreograafi, kuna neil on suur sõnaõigus selle kujunemisel ja ilma lavastaja impulsi ega heakskiiduta sellist muusikat (või kostüümi või videot või valgust) ei sünniks. Need on ühe suure idee osised, mitte omaette autonoomsed teosed, ükskõik kui väga seda nii näha tahetaks. Täielik suveräänsus pole siin võimalik ega ka vajalik, tegu on ju kollektiivse kunstiga. Ideaalis sünnib neist osistest midagi suuremat, tõeline gesamtkunstwerk, kus iga komponent on leidnud oma positsiooni, ning väikegi muudatus toob kaasa muutuse tervik­muljes. Kujundajal on kõiges selles väga vastutusrikas roll: just tema on filtriks, et kuhjunud ideed leiaksid stiilse ja maitseka lahenduse ning moodustaksid terviklikult veenva ja omapärase tulemuse. Just selles väljendub tema autoripositsioon.

Tänapäeval sünnivad paljud lavastused ühisloomes, ilma kirjapandud algmaterjalita. Seda enam on ka helid, mürad ja muusika selle ühisloome osa, mitte eraldiseisev kunstinähtus. Selles ei tohiks minu arvates näha midagi pisendavat – küsimus on töö spetsiifikas. Kui on soov olla sada protsenti oma loomingu peremees, on ju alati võimalik kirjutada kontserdimuusikat, korraldada kontsert, välja anda plaat või luua heliinstallatsioon. Nendel juhtudel annab autor ise endale lähteülesande, see ei tule väljastpoolt. Olen kuulnud teatrilavastuse puhul termini „helikunstnik“ kohta arutlust, et lavastuse tarvis loodud helimaastik ei ole tervikust lahutatav ja eristub seega n-ö tavalisest muusikalisest ja helikujundusest. Väidan, et iga­sugune seda laadi kujundus ei olegi (algselt) mõeldud eraldi kuulamiseks, kuigi seda vahel siiski tehakse. Juhul, kui heliline looming on rõhutatult suurema terviku lahutamatu osa ja selle autorit nimetatakse helikunstnikuks, on tegu minu meelest oksüümoroniga.

Olen märganud, et samalaadsed terminiprobleemid on esile tulnud ka teatrilavastuste valguskujunduse valdkonnas. Ajakirja Teater. Muusika. Kino 2022. aasta suvenumbris kritiseerib tunnustatud valguskujundaja Margus Vaigur terminit „valguskunstnik“ ning soovitab kasutada täpsemat ja paremini kõlavat „valguskujundajat“. Valgus­kunstnik on tema arvates keegi, kes tegutseb väljaspool teatrisüsteemi.⁶

Filmimaailmas on kõik palju selgem ja reglementeeritum, kuna aruanded peavad olema piinlikult täpsed. Seal eristatakse rangelt helikujundust muusikast, kuna see on vajalik eelkõige autoriõiguse seaduse tõttu. Näiteks linnuhääle salvestis ei taga salvestajale salvestatud heli autorsust, muusikaline linnulaul on aga selgelt määratletava autorsusega. Siin tulevad lisaks autoriõigusele mängu ka teose esitaja- ja fonogrammiõigused. Meil on ka vastavad ühingud: Eesti Autorite Ühing (EAÜ), Eesti Esitajate Liit ja Eesti Fonogrammitootjate Ühing.

Selle eristuse alusel liiguvad ka litsentsitasud. Helidega eksperimenteerimisest filmides räägib dokumentaalfilmis „Laineid luues. Filmi helindamise kunst“⁷ legendaarne helirežissöör Walter Murch. Ta peab vajalikuks mainida, et filmis ei ole stseeni rikastamine mitte­muusikaliste helidega muusika („Technically it’s not a music“). Ilmselt on nii kindel väide seotud just sellega, et filmi muusikalehele (cue sheet) kunstiliselt kasutatud (keskkonna)helide nimistu ei jõua ja erinevalt muusikaloomingust ei maksta seetõttu selle eest ka litsentsitasu. Samad põhimõtted kehtivad juba kolmkümmend aastat ka meie teatris, aga mulle on jäänud mulje, et sellest ei olda tihti teadlik.

Olen märganud, et defineerimisega tekib raskusi siis, kui lavastuses kõlab erakordselt palju muusikat. Ka sellisel juhul on täiesti asjakohane öelda „lavastuse originaalmuusika“ või „lavastuse muusikaline kujundus“. Väidan, et ka Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper ja Olari Elts kasutavad lavastuses „Macbeth“ Lepo Sumera muusikat lavastuse muusikalise kujundusena, kuigi muusika osakaal sellel teatriõhtul on peaaegu kontserdi mõõtu. Siiski on oluline märgata, et teoste valik on saanud impulsi Shakespeare’i näidendist ja lavastajate ideedest. Seega on muusika allutatud välisele dramaturgiale ja tegu pole kontserdiga.

Helikunst kaasaegses kunstis

Tulgem tagasi artikli peateema juurde. Tsiteerin kunstiteadlast Anders Härmi, kes on mulle kirjutanud: „Helikujundajat (näiteks teatrilavastuste juures) ma helikunstnikuks ei peaks, sest tema looming ei ole kunagi iseseisev, puhtalt tema autorsusega autonoomne teos – erinevalt helilooja või helikunstniku loomingust –,vaid lavastuse terviku funktsionaalne osa (isegi siis, kui tal on lavastuses suur tähtsus)“. Siit avaneb uus uks termini „helikunstnik“ tähenduse mõistmisse ja nimelt (kujutava) kunsti ja kaasaegse kunsti kontekstis. Jätkates Anders Härmi sõnadega: „Sound art ehk helikunst on kunstiliik, mis tekkis umbes 1960. ja 1970. aastatel ja saavutas laiema tuntuse 1990. aastatel. Sealt edasi on see olnud üks kaasaegse kunsti olulisi alaliike. Helikunstnik töötab (peamiselt) mitte noodikõrguste ja harmooniatega, vaid – nagu sõnagi ütleb – helidega, sound’idega, mis enamasti ei ole pillide tekitatud. Helikunst on enamasti ruumiline kunstiliik nagu skulptuur või installatsioon, ainult et selle materjalid on erinevad helid, helisagedused, olmehelid jms. Helikunstil võib, aga ei pruugi olla eraldi veel ka mingi füüsiline nähtav keha, mingi skulpturaalne või installatiivne osis. Helikunstiteost reeglina ei esitata, vaid ta installeeritakse. Nendel teostel ei pruugi olla n-ö klassikalist algust, lõppu ja teema­arendust, vaid nad on mõeldud ruumiliseks audio(visuaalseks) kogemiseks. Samal ajal on ka performatiivselt töötavaid helikunstnikke, kes esitavad oma loomingut kontserdiformaadis või performance’ina, kus tekitatud helilist maailma toetab mõni autori performatiivne žest. Eks siin saa nüüdismuusika helikunstiga kokku ja segune ka, kuna ühine väli on täiesti olemas. Ja ma usun, et kõik helikunstnikud peavad üheks oma olulisemaks eelkäijaks John Cage’i.“

Nagu eelnevast näha, on ingliskeelne termin „sound art“ meil järjekindlalt tõlgitud „helikunstiks“. Soomlased aga eristavad muusikaloomet ja sound art’i loomet terminitega „säveltaide“ ja „äänitaide“, mida võiks meelevaldselt tõlkida näiteks „muusikakunst“ ja „häälekunst“ või „helikunst“ ja „kõlakunst“. Saksa keeles on need eristatud kui „Musik“ ehk „Tonkunst“ ja „Klangkunst“. Just terminist „Tonkunst“ on omal ajal kujunenud meie termin „helikunst“.⁸ Igatahes on mul pikemat aega olnud tunne, et eesti keeles on samuti eristamine vajalik, sest korrastamata terminitest sünnib päris palju segadust ja vääritimõistmist nii teatris, muusikas kui ka kunstis, kus sõnaseadjad luige, haugi ja vähi kombel terminit lõhki sikutavad ja sageli üksteisest lausa mööda räägivad. Palju segadust on viimasel ajal kõikvõimalike seminari-, magistri- ja doktoritööde ning arengukavadega, kus termin „helikunst“ jääb sageli täpsustamata kujul vähemalt kahetähenduslikuks. Muide, Ines Reingold-Tali soovitab TMKs ilmunud põhjalikus artiklisarjas samuti mitte kasutada eesti keeles sound art’ist rääkides helikunsti terminit, ometi ei paku ta uut eestikeelset vastet.⁹

Konkreetne muusika ja akusmaatiline teos

Cage’ile viitamine toob sisse muidugi ka arutelu selle üle, mis on muusika. Siin ei ole koht selle lõputu vaidluse edendamiseks, küll aga tahan märkida, et on ju olemas musique concrète¹⁰, kus abstraktse muusika vastandina kasutatakse loomingu komponentidena just reaalseid (keskkonna)helisid. Seega võib nõnda komponeeritud heliteost nimetada eesti keeles rahumeeli konkreetse muusika teoseks. Peale selle on kasutusel huvitav termin „akusmaatiline teos“, mis on välja arenenud musique concrète’i traditsioonist, kui igas helis nähakse potentsiaalset muusikateose kompositsioonilist algmaterjali. Akusmaatilise teose helimaailm ei piirdu tavaliste traditsiooniliste muusikainstrumentide tekitatud naturaalsete tämbritega ega kindla helikõrgusega muusikaliste helidega, pigem leiavad kasutust helisünteesi abil loodud abstraktsed ja sünteetilised teks­tuurid, kuhu põimitakse tihtipeale realistlikke, naturaalseid, n-ö konkreetseid helisid: industriaalhelisid, linnamüra, linnulaulu ja looduslikke helisid.¹¹

Kui autor tunnetab, et tema teos jääb muusika ja helikujunduse piirialale, siis võib teosest rääkides kasutada väljakujunenud termineid „konkreetne muusika“ ja „akusmaatiline teos“ ning esitleda oma loomingut siiski muusika­teosena.

Küsimus on ka juriidiline. Nii filmide kui ka teatrilavastuste aruandluses tuleb täita autorikaitse jaoks muusikaaruandeid (cue sheet). EAÜ jurist Anne-Ly Hussar ütleb kirjavahetuses nii: „Autoriõiguse seadusest ei leia te sellist mõistet nagu „akusmaatiline teos“. Kuid kui looja on erinevatest helidest (sh keskkonna­helidest) suutnud kokku panna originaalse teose, mida ta esitleb kui muusikateost või ka lihtsalt kui teost, siis seda tulebki sellisena võtta. Eesti autoriõiguse seaduse § 4 on mitteammendav loetelu teostest, millele tekib autoriõigus.“

Küsitlesin Raul Kellerit, kes tegutseb sound art’i kunstnikuna ja on professorina Eesti kunstiakadeemias sellest kunstivaldkonnast ka loenguid pidanud. Küsimusele, mis on sound art, vastas ta, et see on helipraktika kaasaegse kunsti väljal. Algselt oli tegu heliinstallatsioonidega, kus heli tuuakse mingil moel kunsti konteksti. On olemas ka heli­skulptuurid, mida pole näha: kõlarid tekitavad heli ning skulpturaalne vorm ongi heli ise. Tema sõnul võiks sound art’i defineerida ka skulpturaalse kujutava kunsti praktikana. Samuti võib see olla performatiivne praktika, kus heli on sündmusruum. Sel juhul toimub aga juba nihkumine muusika poole.

Helikunst akadeemilises muusikas

Eesti keeles on „helikunst“ vähemalt sajandi olnud „muusika“ sünonüüm, saksakeelse termini „Tonkunst“ vaste. Näiteks 1936. aastal välja antud üld­sõnas­tikus „Valimik muusika oskussõnu I“on olemas nii „helikunst“ kui ka „helikunstnik“. „Võõrkeelsete muusika­terminite sõnastik“¹² ütleb, et saksa „Tonkunst“ on eesti keeles „helikunst“ ja „muusika“ ning „Tonkünstler“ on „helikunstnik“ ja „muusik“.

Siin tuleb kohe mainida, et eesti keeles ei ole „muusika“ ja „helikunst“ olnud täissünonüümid, vaid helikunsti all on mõeldud pigem kunstmuusikat ja akadeemilist arusaama sellest. Helikunstnik on vastavalt akadeemilise muusikalise haridusega professionaal. „Eesti keele seletavas sõnaraamatus“ on öeldud, et „helikunst“ on muusika kui kunstiliik ja „helikunstnik“ muusika­teoste looja või interpreteerija. Muusika­teadlane Kerri Kotta mainib kirja teel muu hulgas: „Eestis on endiselt helikunsti sihtkapital ja mitte muusika sihtkapital ning selline sõnakasutus viitab sellele, et sihtkapitali eesmärk on toetada n-ö kunsti pretensioonidega loodud muusikateoseid või kunsti pretensioonidega muusikaesitust.“ Muusika­teadlased ütlevad nagu ühest suust, et kõnealusest terminist ei tahaks loobuda. Siinkohal olgu täpsustavalt märgitud, et lavastuste muusikalise kujunduse toetusi jagab igati loogiliselt näitekunsti sihtkapital ning sound art’i toetusi kujutava ja rakenduskunsti, mitte helikunsti sihtkapital.

Vabariigi esimesel iseseisvusajal ja varemgi esines see termin mitmes kontekstis ja nimetustes. Toon juhuslikke näiteid. Eesti Akadeemiline Helikunstnike Selts. Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital. 5. novembril 1926 toimus Saaremaa ühisgümnaasiumis helikunstnik K. Grünvaldi kontsert. 28. septembril 1942 ilmus Sakalas artikkel „Mart Saar 60-aastane“, kus muu hulgas on öeldud järgmist: „Mart Saar, kes oma loomingu aluseks samuti kasutab peamiselt rahvusliku helikunsti algallikat, rahvaviisi, ei ehi teda mitte võõrsilt laenatud või rahvusvahelise kuuega, vaid otsib talle omapärase eesti rüü.“ Laulja Aleksandra Pranno sai 1939. aastal Tallinna konservatooriumis lauluosakonda lõpetades helikunstniku diplomi. Helilooja Riho Päts registreeriti 1936. aastal haridusministeeriumi kutse­oskuste osakonnas helikunstnikuna –toetudes „Kunstnikkude kutseõiguste seadusele“¹³ tagas see mitmesuguseid töövõimalusi. Näiteks võis ta kunstniku nime all võtta vastu töid ja tellimusi, anda erialast õpetust, olla „kultuur­tegelaste-kunstnikkude pensionikassa liige“ ja saada valitud kultuurkapitali vastavasse sihtkapitali. 1940. aastal andis Tallinna konservatoorium Riho Pätsile helikunstniku diplomi. Teatri- ja muusikamuuseumis on Juhan Aaviku 1930. aastatest pärinev käsikiri „Eesti helikunst“ ja Mihkel Lüdigi artikkel „Soome helikunst“ 1919. aastast. Eesti Rahva Muuseumi fotokogus on hulganisti pilte helikunstnikest, neid võib muuseumide veebivärava muis.ee otsingust hõlpsalt leida. Olgu siin mõned nimed ära toodud: Rudolf Tobias, August Topman, Juhan Simm, Artur Lemba, Aleksander Läte, Cyrillus Kreek ja Artur Kapp. Peale selle võib paljudes tänapäeva akadeemilistes kirjutistes kohata helikunsti terminit kunstmuusika sünonüümina, kõnekeeles esineb seda aga vähem või harva.

Mulle tundub – antagu andeks liigne üldistus –, et kõnealuse termini mõistmine nihkub põlvkonniti. Vanema generatsiooni (muusika)inimesed peavad helikunsti endastmõistetavalt (kunst)-muusika sünonüümiks. Keskmine põlvkond, kuhu ka mina ilmselt kuulun, on tihti kahevahel, kas tarvitada seda muusika või sound art’i vastena, sõnavalik sõltub tegutsemisvaldkonnast ja kasutuskontekstist. Paljud nooremast põlvkonnast, keda minu arvates esindavad näiteks Müürilehe loojad ja lugejad, kasutavad seda üsna endastmõistetavalt just sound art’i tähenduses. Tippige Müürilehe veebiotsingusse sõna „helikunst“ ja vastuseks saate 96 artiklit, millest enamikus on kasutatud seda terminit just nõnda. Näiteks Ragne Nukk kirjutab 2013. aasta 26. detsembri artiklis „Ühe skeene kaardistus: helikunst“ muu hulgas järgmist: „Kõige lihtsakoelisem vastus sellele oleks, et helikunstis on helil kui sellisel kandvam osa. Kui lähtuda hetkeseisust, siis kuuluvad helikunsti alla heliskulptuurid, heliluule, psühhoakustika, fonograafia, visuaalne muusika, valgusheli, field recording, raadio eksperimendid jne. Heli on sellisel juhul subjekt ja motiiv, uurimuslikust ja eksperimentaalsest aspektist lähtuvalt esmatähtis. Helikunst tegeleb otseselt publikule väga mitmekesise helispektri vahendamisega.“

Täpsustagem

Millised võiksid olla lahendused, et selline luige, haugi ja vähi olukord pisutki järele annaks? Kõigepealt tuleks minu arvates valdkonnas kokku leppida, et kõike eelnevat arvesse võttes on teatris ja etenduskunstides termini „helikunstnik“ kasutamine ebatäpne ja ajab segadusse. Kunstiteadlane ei soovita seda teatri kontekstis kasutada, muusikateadlane ega kogenum teatripraktik samuti mitte. Teatriteadlane annab nõu tarvitada laiemapõhjalist terminit „audiokujundaja“, jurist soovitab oma piire kompav looming nimetada siiski muusikateoseks ja nõutada selle alusel ka litsentsitasu. Selles valdkonnas on helidega seotud terminid välja kujunenud ja sisulisi muutusi, mis vajaksid ka uusi termineid, paraku ei paista.

Teiseks peaks alati, kui tehakse juttu helikunstist kui muusikast või helikunstist kui sound art’ist, täpsustama, mida termini kasutaja silmas peab. Sulgudes tuleks tuua võõrkeelne vaste. Või tuleks leida terminile „sound art“ sobiv eestikeelne vaste, et oleks selge, millest jutt. Pakun selleks terminiks näiteks „kõlakunsti“ (sks Klangkunst). Kirjandusteadlane Arne Merilai leidis, et see võiks küll olla sobiv termin, kuna see hõlmaks kenasti ka Alliksaare kõlaluule, Laabani jt luulurite häälutused. Raul Keller tõdes, et „kõlakunst“ võiks vastena sobida, kui mõelda sinna juurde, et ka müral on oma kõla. (Näiteks nägin hiljuti uudise pealkirja „Kiievis kõlasid varahommikul plahvatused“. Veel on huvitavad väljendid nagu „ebakõla“ ja „vastukõla“.) Või oleks täpsem öelda „kõla- ja mürakunst“? Tähtis polegi, milline see termin lõpuks on, oluline on, et me selle leiaksime ja tähenduses kokku lepiksime. Kolmas võimalus on kasutusele võtta artikli pealkirjas moodustatud hübriidsõnad, nagu on näha paljude kodumaiste firmade nimedes – kuid seda palun siiski huumoriga võtta. Tegelikult ma ei imestaks, kui nii lähebki, sest imestada ei oska enam millegi üle …

1 https://www.uusteater.ee/, vaadatud 24. IV 2023

2 Liivia Talvik, Heli- ja muusikaline kujundus Eesti sõnateatris. Magistritöö. Tartu Ülikool, Tartu 2018, lk 19.

3 Samas, lk 14.

4 Erika Fischer-Lichte, The Semiotics of Theatre. Indiana University Press, Bloomington, Indianapolis 1992, lk 115.

5 Luisa Lõhmus, Sõnateatris kasutatavate olemasolevate muusikateoste valiku kriteeriumid ja otsustusprotsessid muusikalise kujundaja töös (lavastuste „Pigem ei“, „Sume on öö“ ja „Piruka magus põhi“ näitel). Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, 2023.

6 Heili Lindepuu, Vastab Margus Vaigur. – TMK 2022, nr 7-8, lk 7–9.

7 „Making Waves: The Art of Cinematic Sound“, Midge Costin, 2019.

8 Põhiliselt juurdus termin Tonkunst saksa keeles XIX sajandil koos ajastuomase muusikaesteetikaga. Termin Musik on palju vanem. Tänapäevane Dudeni leksikon teatab ühemõtteliselt, et Tonkunst tähendab lihtsalt muusikat ning leksikon „Musik in Geschichte und Gegenwart“ ei pea seda terminit eraldi artikli vääriliseks. https://en.wikipedia.org/wiki/Tonkunst, https://de.wikipedia.org/wiki/Tonkunst

9 Ines Reingold-Tali, Sound art ja muusika. Mürast, elitaarkunstist ja … – TMK 2014, nr 5, lk 66–73.

10 https://en.wikipedia.org/wiki/Musique_concr%C3%A8te

11 Ines Reingold-Tali, Sound art ja muusika.

12 Peeter Perens, Võõrkeelsete muusikaterminite sõnastik. Kabral & Co, Tallinn 1994.

13 Kunstnikkude kutseõiguste seadus, 13. XI 1935. – Riigi Teataja 1935, nr 99, art 813, lk 2281–2283.