Helikunst on ala, kus on õhku

Helikunst on metsik ala, kus on palju loomingulist vabadust, mistõttu oleks kahetsusväärne hakata seda reformima, eriti veel igati toimiva ja lihtsalt mõistetava nimetuse tasandil.

AIVAR TÕNSO

Viimane poolaasta on olnud kohalikule helikunstile eriti viljakas aeg. Selliseid säravaid hetki on loomulikult ette tulnud varemgi, kuid praegune lainehari tundub olevat kuidagi eriti kõrgelennuline. Seda eelkõige põhjusel, et igal aastal eri kunstisuuna tutvustamisele keskendunud kunstifestivali „Ma ei saa aru“ keskmes oli seekord helikunst (toimus 9. ja 10 VI Telliskivi loomelinnakus). Selleks oli põhjust ka viimase aja valdkonnasisese arengu pärast. Arvestades, kuivõrd eriilmeliste ja huvitavate ning sügavuti minevate lähenemisviisideni on siinsed kunstnikud heliga töötades jõudnud, on olukorra laiemale avalikkusele tutvustamine igati õigustatud. Tähelepanu on ka suurendanud huvi valdkonda määratleda, eriti põhjusel, et sõna „helikunst“ tõlgendatakse eri ringkondades ise moel.

Mu artikkel ongi ehk kõige enam ajendatud soovist seista vastu helikunsti valdkonna surumisele tehislikesse raamidesse. Pigem võiks jätkuda senine loomulik areng. On täiesti arusaadav, et mingid seisukohad on vaja kujundada institutsionaalsel tasandil, et tagada autoriõiguste kaitse ja rahastamine, aga need võiksid lähtuda valdkonna sisemisest loogikast seda kahjustamata.

Helikunsti viljelejad ise selle üle eriti oma pead ei vaeva, nende asi ongi oma ala määratleda loomingu kaudu. Piisab teadmisest, et tegemist on kaasaegse kunsti ja eksperimentaalse muusika helipraktikaid koondava mõistega. Kui valdkondade loojate ja publiku seas esinebki nüanssides erinevaid arusaamu, siis see tuleb siinse helikunstiala tervisele vaid kasuks. Ka selle sõna kasutamisele mõnes muus kontekstis ei olda vastu, sest see ei muuda loomingut kuidagi vähem helikunstiks. Pigem ollaksegi seisukohal, et helikunst on selline metsik ala, kus on palju loomingulist vabadust, mistõttu oleks kahetsusväärne hakata seda kuidagi reformima, eriti veel igati toimiva ja lihtsalt mõistetava nimetuse tasandil. Näiteks helikunsti nimetamine kõlakunstiks¹ ahendaks justkui kogu valdkonna tähendusvälja välistele kõlaaspektidele, samal ajal kui on teada, et suures osas helikunstis tegeletakse pigem heli tähendusliku poole ja selle mõtestamisega.

Kui Ardo Ran Varres leiab juba oma artiklis lahenduse etenduskunstide vallas kollektiivsete teoste puhul sõna „helikunst“ ja „helikunstnik“ kasutamisele ning jääb seisukohale, et see pigem ei ole mõistlik², siis rohkem tekitab segadust helikunsti mõiste kasutamine akadeemilise muusika puhul, kus helikunsti all on mõistetud muusika ja heliloomingu akadeemilist ja kunstiliselt väärtuslikumat osa. See ringkond ilmselt tunneb, et sõna kasutamisega tänapäevases kontekstis on neilt „helikunst“ pahatahtlikult kaaperdatud. Ometi tuleb aru saada, et sõna „helikunst“ võeti selles kontekstis kasutusele ajal, kui suurem osa kaasaegsele kunstile ja muusikale iseloomulikust arengust oli veel ees ning sellist tulevikku ei osatud ette näha. Tänapäevases tähenduses helikunsti algeid võis sel ajal küll siin-seal juba näha, aga see pole võrreldav XX sajandi teisel poolel toimunuga.

Keele ja ka mõistete muutumine on loomulik nähtus. Kui ÕSis 2018 ja Sõnaveebi EKI ühendsõnastikus 2023 seostub sõna „helikunst“ otseselt vaid muusikaga, siis keeleportaali terminibaasidest leiab selle ka oskussõnana juba selle ajas muutunud tähenduses³.

Ehk tasub aga mõelda hoopis nii, et just akadeemilise muusika areng on olnud helikunsti valdkonna üks suuremaid mõjutajaid. Võime ainult oletada, mida võis Veljo Tormis kaheksa-aastasena mõelda oma ristiemale kirjutades: „Ega ei tea kas ma ikka akkan heliloojaks võibolla akkan ka helikunstnikuks.“⁴ Igatahes võib Tormise loomepraktikas hea tahtmise korral näha ka n-ö kaasaegse helikunsti märke: kas või tema Siberi šamaani trummi aktsioon, mille tulemusel hakati seda pidama justkui traditsiooniliseks siinse piirkonna muusika­instrumendiks.

Eelmainitud näide on võib-olla pisut meelevaldne, aga arvestades, et helikunsti välja on kujundanud John Cage, Edgard Varèse, David Tudor, Karlheinz Stockhausen, Pierre Schaeffer jpt, ei teki kahtlust, et akadeemilisel muusikal on sellele olnud märkimisväärne mõju. Kõik esile toodud heliloojad on osalenud protsessis, kus traditsiooniline meloodia- ja rütmipõhine muusika on kujunenud n-ö helikesksemaks. Makis Solomos on eristanud kuus XX ja XXI sajandil kujunenud lähenemisviisi sellel helikeskseks muutumise teel: tämbri ehk helivärvi väärtustamine, müra muusikalise potentsiaali avastamine, erinevate ümbritsevate helide märkamine keskendunud kuulamise kaudu, üha sügavam heli sisse minek, heli komponeerimise asendamine komponeerimisega helide abil ja ruumi nägemine komponeeritava elemendina.⁵ Need lähenemisviisid on kõik lähendanud muusikat ka helikunstile.

Tõstnud helikunsti kujundajana esile akadeemilise muusika tähtsuse, ei taha ma siiski vähendada teiste valdkondade rolli. Peale eksperimentaalse muusika ja kaasaegse kunsti võib helikunsti puhul leida seoseid ka näiteks etenduskunstide ja filmivaldkonna äärealadega. Heli lihtsalt on oma olemuselt interdistsiplinaarne materjal, millel on potentsiaal siduda eri valdkondi, ning tänu sellele on helikunst ka väga viljakas uute ja värskete ideede pinnas.

Seetõttu on mõistlik vaadelda valdkonna arengut eelkõige erinevate kunstnike loomepraktika kaudu. Eestis, näiteks, ei ole ühtegi tunnustatud helikunstnikku, kes oleks täielikult pühendunud helikunstile, ammugi sellest alustanud. Helikunstini on jõutud aastaid kestnud arenguteel. Võib-olla on see tingitud pikemaajalise süsteemse õppe puudumisest selles valdkonnas. Igatahes on tegemist väga eluterve olukorraga, kus iga kunstniku lähenemisviis on tema kujunemisega seotud teekonna eripära tõttu omanäoline ja eristub teistest selgesti. Kindlalt välja kujunenud aabitsatõdede ja trendide järgimise asemel on tegemist kunstnikku ennast avardavate katsumustega, kus pole ette antud piire.

Eestis on kõige enam helikunstiga tegelevaid kunstnikke tulnud kaasaegse kunsti väljalt ja esile tõuseb just skulptuuri valdkond, millest on välja kasvanud ka installatsioonikunst. Näiteks Erik Alalooga, Katrin Enni ja Sten Saarits on alustanud sel moel ning jõudnud eri põhjustel helidega katsetamiseni, kusjuures kõigi nende loomingus võib täheldada ka isikupärast muusikalist mõõdet. Kaasaegse kunsti väljalt on helikunstini jõudnud ka siinne vahest kõige prominentsem helikunstnik Raul Keller, kes rõhutab selles protsessis eelkõige muusika mõju. Muusika kaudu on jõudnud helikunstini ka näiteks Taavi Tulev, John Grzinich ja Liisa Hirsch, samuti ma ise.

Milline on siis see jõud, mis paneb muusika valdkonnaga seotud inimesed vaatama helikunsti võimaluste poole? Kui lähtuda muusika määratlemisel definitsioonist, et see on mis tahes esteetilistest põhimõtetest lähtuv helides struktureeritud aeg, siis võib jääda mulje, et piire justkui ei ole. Ometi võivad helikunsti poole kaldumise käivitada just muusika valdkonnaga seotud piirangud ja ma ei pea siin silmas ilmtingimata traditsioonilise notatsiooniga seotud piiranguid, vaid kogu muusika ökosüsteemi, alates mitmesugustest stiilibarjääridest ja žanridega seotud klišeedest kuni muusika esitamise ja levistruktuurideni, mis eeldavad tihti tootekujunduslikku lähenemisviisi. Võimalik, et seda n-ö muusikaängi elab raamatus „The Music to Come“ väga krüptilisel ja tõlgendusrohkel moel välja ka François J. Bonnet, kes peab kogu senist muusikat võrreldes sellega, mis meid ees ootab, pelgalt simulaakrumiks.⁶ Vahest on see kirjanduslik liialdus, aga Bonnet on siiski üks eredamaid heliga seonduvate teemade filosoofilisel tasandil mõtestajaid ja ühtlasi ka helikunsti arengut mõjutanud nüüdismuusika tipporgansatsiooni Muusika Uurimisrühm (Groupe de Recherches Musicales, INA GRM) juht.

Niisiis on helikunst kindlatesse raamidesse surumata moel pelgupaik ja uute võimaluste avastamise ala ka otsingulisematele muusikavaldkonna nähtustele. Helikunst kui piirideta muusika on vabanemine ajalisel teljel kindlast algusest ja lõpust, standardse lavapaigutuse ja helisüsteemi painest, kindlaks määratud publiku ja esitaja suhtest ning paljust muust. Helikunst oma ehedal moel on ala, kus on õhku.

Lõpetuseks toon helikunsti väljal ühe väga selge muusika vabanemise näite, milleks on ruumiline heliinstallatsioon. Viimasel ajal heliga seotud tehnoloogiate arenedes on tehtud suuri edusamme ka ruumilise muusika vallas. Tulenevalt kontserdiolukorra traditsioonidest on muusika tavaliselt komponeeritud nõnda, et kusagil publikuala keskel on see n-ö sweet spot, kust kuuleb teost ideaalselt. Ruumilise heli installatsioonid galeriikeskkonnas on aga sageli kogetavad selle sees eri punktides liikumise kaudu ning olenevalt teosest võib selline kogemus olla ka muusikaliselt palju rikkalikum ja nüansirohkem, kui end kontserdisaalis „õigesti“ kuulmise näljas pingutades.

Või kui luua näiteks helikunsti praktikale omaselt heliinstallatsioon hoopis mõnda kohaspetsiifilisse keskkonda – kas helidega sellesse sekkudes ja dialoogi astudes või kohapealseid helisid esile tuues –, siis võib ehk „muusika vabastamisega“ veelgi kaugemale minna. Siinkohal tekib võib-olla taas küsimus, mis on üldse muusika. Äkki see, mida kunagi peeti sfääride muusikaks, on tänapäevases inimkeskses maailmapildis keskkonnahelide kompositsioon oma neutraalses maiseid ja argiseid vastuolusid aktsepteerivas harmoonilisuses ning helilooja või helikunstnik see, kes muudab selle tähenduslikuks.

1 Ardo Ran Varres, Heli-art ja sound’i kunst. – Sirp
12. V 2023.

2 Samas.

3 Sõna „helikunst“ Sõnaveebis. https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/helikunst/1

4 Tiia Järg, Elamise vaev ja valu. – Sirp 14. VIII 2015.

5 Makis Solomos, From Music to Sound.

6 François J. Bonnet, The Music to Come. Shelter Press, 2021.