Helikunsti kokkulepet otsides

Sound art oleks justkui muusikanähtus, kuna tunnused viitavad sellele, aga ei ole ka, kuna kuulub kujutava kunsti sfääri ja seda just tegijate endi definitsiooni põhjal.

ARDO RAN VARRES

Keegi ei kahtle, et sound art’il ja kunstmuusikal ehk tonkunst’il on kokkupuutepunkte. Küsimus on selles, kas saadakse aru, mida mõni termin tähendab, või mitte. Hirm, mida väljendab Aivar Tõnso oma artiklis¹, et termineid täpsustades surutakse kirjeldatav tehislikesse raamidesse, on mu meelest asjatu. Täpsustamisest on abi emakeelses teadustöös, õpetamisel ja üksteisemõistmisel, aga ka spetsiifiliste auhindade ja rahasüstide puhul. „Kui uus ilming tuleb võõrsilt, siis see kodustatakse,“ ütleb Ülle Sihver terminipäevaku ettekandel põhinevas artiklis. Ta lisab: „Strateegiliselt tähtis on olla üksteisele arusaadav ja püsida mõistmise kursil, mis keelevaldkonnas tähendab lakkamatut mõistetele vastete leidmist.“²

Tõnso ei täpsusta oma artiklis kordagi teisekeelse vastega „helikunsti“ kui termini tähendust, andes sellega mõista, et kõik on üks suur tervik. Kogu lugupidamise juures pean hämminguga tõdema, et siin on kenas puntras koos muusika piirangud ja piirideta olek, heli interdistsiplinaarsus, kunstivälja iseärasused, helide tähenduslikkus, kunstmuusika areng, aktsioonid, müra avastamine, muusika vabastamine jpm, mis koonduvad termini „helikunst“ alla ja mis on ilmselgelt kosmiliselt suurema tähendusega kui paljudes keeltes kasutusel terminid „sound art“, „art sonore“, „Klangkunst“, „äänitaide“ jms. Siin ulatavad „Tonkunst“ ja „sound art“ õnnelikult käe ja moodustavad mõttelise liberaalse kooselu ning tõlke imelise kokkulangevuse kaudu õhulise utoopia „helikunst“. Mul võttis selle taipamine veidi aega, kuna tegu on üsna pöörase konstruktsiooniga.

Selleks et tekkinud vaidlust pisutki objektiivsemalt vaadelda, toon sisse paralleeli teatrimaailmast. Ka ses valdkonnas on oma saksa juurtega arhailine katustermin „näitekunst“, mis on „teatri“ sünonüüm. Ka need terminid – nagu „helikunst“ ja „muusika“ – sündisid ajal, kui suurem osa tänapäeva teatrile ja kunstile iseloomulikust arengust oli veel ees ning sellist „metsikut“ tulevikku ei osatud ette näha. Ometi on teatripraktikud ja -teadlased pidanud vajalikuks vanade terminite säilitamist ning uute kasutuselevõttu ja täpsustamist. Milleks? Eelkõige õpetamise ja teadustöö, auhindade, rahaliste toetuste ja žüriitöö jaoks. Samuti selleks, et mõistaksime, millisest teatri alaliigist on jutt.

Oleks ju mugav, ent hägune nimetada nii Elmo kui ka Netti Nüganeni loomingut ühtmoodi näitekunstiks, lisades paljutähenduslikult, et „see on ala, kus on õhku“. Nimetatud loov­isikute eneseväljenduse näilisel sarnasusel on ka fundamentaalsed erinevused, alates nende erialasest haridusest ja sellest, kus nad oma loominguga tegelevad ja millisele teatrikunsti alaliigile panused asetavad. Vastavalt on need siis sõnateater/draamateater vs. etenduskunst. NB! Etenduskunst on siin ainsuses, mitmuses tähistab see katusterminit.³

Kui 1960ndatel toimunud muutuste käigus visati piltlikult ka teatri osised õhku ja igaüks võis need uutmoodi kokku panna, tekkis võimalus hübriidteoste loomiseks, kasutades tegevuskunsti vahendeid, mille dominant on hoopis mujal kui traditsioonilises loojutustamises. See on ikka „teater“, kitsamalt võttes aga „etenduskunst“. Oluline on kokku leppida, mis on teater. Vaataja ja etendaja kohalolu on siin fundamentaalse tähtsusega. Näiteks kuulde­mäng pole rangelt võttes teater, kuna puudub nimetatud kohalolu. Aga kultuurilise kokkuleppena vaadeldakse seda siiski teatri osana. Performatiivsel installatsioonil seevastu on küll teatri tunnuseid, kuid selle teatriks pidamine sõltub konkreetsest teosest, kontekstist ja mõnikord ka vaatajast. Nõnda on mu meelest ka sound art’iga. See oleks justkui muusikanähtus, kuna tunnused viitavad sellele, aga ei ole ka, kuna kuulub kujutava kunsti sfääri ja seda just tegijate endi definitsiooni põhjal.⁴ Ka Tõnso kutsub somepostituses inimesi nimelt helikunstinäitusele. Oma artiklis ütleb ta aga muu hulgas korduvalt, et mitmed inimesed on jõudnud helikunstini muusika kaudu. Täpsustamata kujul kõlab see paraku sama absurdselt, kui et mitmed inimesed on jõudnud näitekunstini teatri kaudu.

Teatriteadlane Riina Oruaas ütles mulle eravestluses, et mõistete defineerimisel tuleb olla kontekstitundlik ja mitte loota iseenesestmõistetavustele. Ta lisab, et teatri mõtestamisel on olulised nii lavastuse etenduspaik kui ka selle välja toonud institutsioon, kus teatrit tehakse, samuti kunstilised väljendusvahendid ja tulemus. Isegi hübriidsel ja sageli kunstilise protestina arenenud etenduskunstil on ajapikku tekkinud oma žanritunnused. Ka selles vallas on erialaharidus väga oluline, kuna kunstilise kvaliteedi saavutamiseks on vaja oma valdkonna ja väljendusvahendite kohta laiemaid teadmisi. Teater, sealhulgas etenduskunst, eeldab teose taasesitamist, selle korratavust, isegi kui etenduskunst võimaldab suuremat varieeruvust kui traditsioonilised teatrikunsti liigid. Seega on vaja ka erialast käsitööoskust. Festivali „Tartu interdistsiplinaar“ etenduskunsti kuraatorina on puutunud Oruaas kokku ka sound art’i valdkonna ja esilekerkinud mõisteprobleemiga. Sel festivalil käsitletakse heli, pilti, teksti, liikumist, ruumi ja ka tehnoloogiat eelkõige materjali ja meediumina, olles avatud nende uutele kombinatsioonidele, kuid teadvustades iga meediumi eripära ja traditsiooni. Mõisteprobleemi lahenduseks pakub Oruaas spontaanselt eestikeelseks terminiks „audiokunst“, ehkki ka sellel mõistel on juba oma ajalugu seoses kuuldemänguga.⁵ Võib-olla on siin siiski lahendus?

Heliloojate liidu (enne 1940. aastat Eesti Akadeemiline Helikunstnike Selts) esimees Märt-Matis Lill pakub aga välja, et võiks kasutusele võtta terminid „heliskulptor“ ja „heliskulptuur“, lähtudes meie sound art’i praktikute töödest, taustast ja väljaütlemistest, kus näib Lille sõnul olevat tihtipeale kesksel kohal just heli ruumiline mõõde ning heli ja keskkonna tihe läbipõimumine. Muusikateadlane Kerri Kotta arvab teema kohta nii: „Meil on helikunsti sihtkapital ja kui see omal ajal loodi, siis tähendas see üheselt kunstmuusika (klassikalise muusika) toetamist. Muidugi võib ühe terminiga tähistada nii mõndagi ja puht filosoofiliselt ei oleks mul midagi selle vastu, et helikunsti all mõista ka midagi muud kui klassikalist muusikat (eeldusel, et saadakse aru, mis tähenduses sõna kasutatakse). Aga siin on just see nüanss, et termin on olnud rohkem kui sajand kasutusel ühes kindlas tähenduses. Situatsioon on umbes selline, nagu siis, kui keegi hakkaks mingil põhjusel näiteks terminit „klassikaline muusika“ kasutama tähenduses „klassis loodud muusika“, nii et see oleks seotud koolimuusika, hariduse või kindla õppeülesande täitmisega. Jällegi, puhtfilosoofiliselt võttes saaks seda teha, aga kas see oleks otstarbekas? Jah, tänapäeval ütleb isegi EKI, et inimesed loovad ise sõnade tähenduse ja kui keegi soovib näiteks sõna „efektne“ kasutada tähenduses „efektiivne“, nagu tänapäeval häirivalt palju tehakse, siis olgu nii. Minu väike hirm siinjuures on see, et nõnda edasi toimides ei saa me ühel hetkel üksteisest enam aru: kui sõnadel puudub kokkulepitud tähendus, siis muutub kommunikatsioon küsitavaks. Seega pooldan ma ka termini „sound art“ (selle sisu erineb kardinaalselt termini „Tonkunst“ omast, viimase tõlge inglise keelde on „art music“) tõlkimata jätmist. Või siis kasutada hoopis terminit „kõlakunst“, sest seda sound art kahtlemata on – kõladega opereeriv kunst.“

Väike keelevaatlus. Vasakul pool on „sound art“ ja paremal „art music“.

Soome: äänitaide / säveltaide

Läti: skaņu māksla / mākslas mūzika

Vene: искусство шумов / академическая музыка

Norra: klangkunst / klassisk musikk, samtidsmusikk

Taani: lydkunst / tonekunst

Saksa: Klangkunst / Tonkunst, Musik

Prantsuse: art sonore / musique savante, musique d’art

Hispaania: arte sonoro / música culta, arte musical

Itaalia: arte sonora / musica classica

Muusikahariduse olulisusest

Sadade aastate jooksul välja kujunenud noodikirja eripära, instrumentide käsitsemisvõtted ja teooria õppemeetodid ei ole mu meelest nii kiires muutumises kui muud kunstivaldkonnad. (Võtted ja meetodid muidugi laienevad pidevalt, näiteks erialadena on EMTAs lisandunud elektroakustiline ja audiovisuaalne looming.) See pole hea ega halb, vaid lihtsalt eripära, millega peab arvestama, kui soovida professionaalina valdkonnas tegutseda. Eriti vajab süvenemist ja tähelepanu nüüdisaegse (kontsert)muusikaga tegelemine – seesama, milles nähakse sound art’iga ühisosa. Meie parimad selle valdkonna praktikud on läbinud pika koolitustee ja sageli end ka mujal maailmas täiendanud. Siit jookseb mu meelest veel üks selge ja mõõdetav erisus. Jah, mõned nüüdismuusika professionaalid tegelevad sound art’iga, kuid sound art’i valdkonnast süvamuusikasse üldiselt ilma vastava hariduseta ei liiguta. Jutuks võetud John Cage’i, Edgard Varèse’i, David Tudori, Karlheinz Stockhauseni, Pierre Schaefferi, aga ka Mauricio Kageli, Udo Kasemetsa, Jarkko Hartikaineni, Benjamin Broeningi, Thurídur Jónsdóttiri, Kaija Saariaho jt sageli ülikeerukaid teoseid saab ette kanda ikka oma ala õppinud muusika-, mitte kunstiprofessionaal.

1 Aivar Tõnso, Helikunst on ala, kus on õhku. – Sirp 30. VI 2023.

2 Ülle Sihver, Loodut peab ka nimetada saama. – Sirp 12. III 2023.

3 Olgu täpsustatud, et teatrivaldkonna sees ei ole ses osas kokkulepet, aga eri seisukohtade esindajad püüavad hoida sama joont. Vt Anneli Saro, Teater, etenduskunstid ja nende uurimise ajalugu. – Etenduskunstide uurimismeetodid. Tartu Ülikool, 2022. https://sisu.ut.ee/etenduskunstid/book/teater-etenduskunstid-ja-nende-uurimise-ajalugu

4 Ardo Ran Varres, Heli-art ja sound’i-kunst. – Sirp 12. V 2023.

5 Madis Kolk, Kuuldemängust kõlakunstini. – Sirp 4. V 2001

Moodsa valgustuse galeriis saab kuulata audiokunsti teoseid. – EPL 27. VIII 2007.