Helikunsti suvepühitsus Pärnus

Pärnu muusikafestival laiendas suvepealinna piire taas üle mitme mandri, pakkudes õhtumaist paremikku nii muusikast kui ka muusikuist.

TAAVI HARK

Pärnu muusikafestival 11. – 18. VII, kunstiline juht Paavo Järvi.

Pärnu muusikafestival astus tänavu kindla sammuga üle uue kümnendi läve ja seda tähistati ühes mainekate külalistega: pianist Lars Vogt, viiuldaja Joshua Bell ja flöödimängijate iidol Emmanuel Pahud, lisaks hiilgavad kodumaised solistid – viiuldaja Triin Ruubel ja pianist Mihkel Poll. Üle nädala väldanud suur­pidustus laiendas taas suvepealinna piire üle mitme mandri, pakkudes õhtumaist paremikku nii muusikast kui ka muusikuist.

Akadeemia anded

Järvi Akadeemia ja XI Pärnu muusikafestivali sulam sai avaliku alguse 10. juu­lil, mil anti kaks kontserti väljaspool Pärnut. Laulasmaal Arvo Pärdi keskuses toimunud lõunakontsert sai tänuväärse lisa Kristina Kõrveri ja Kai Kutmani ettekannetega, mis tutvustasid Pärdi teoste kujunemislugu. Henri Christofer Aaviku dirigeeritud „Festina lente“ startis ettevaatlikult, ent pealkirja tore oksüümoron võimaldab sellist juhtumust mõista ka viisipärasena, Aaviku vapper meelekindlus viis siiski teose üksmeelse lõpplahenduseni. Rammusa kontrastina mõjus läti dirigendi Aivis Gretersi tõlgendus teosest „Trisagion“, kus Gretersi ootamatult tugev energia põimis Pärdi helimaailma ühte romantismiajastu elutunnetuse ja šostakovitšilikult äreva dramatismiga.

Järvi Akadeemia Sinfonietta (JASI) õhtune etteaste EMTA kontserdisaalis lisas Jacques Iberti (1890–1962) eredatest karakteritest pakatava orkestriteose „Divertisment“ ja Mozarti 33. sümfoonia. Õhtu avanud Pärdi „Festina lente“ kujundas tugevaks tervikuks dirigent Valle-Rasmus Roots, kelle juhatamine ühendas lopsaka seotuse mõõdetult teravate eellöökidega. Iberti teoses esines sümpaatse veenvusega taas Henri Aavik, kelle kujundatud marsitempoline „Paraad“ ja galopeeriva hooga finaal mõjusid hästi valitud tempode ning osava fraasisuunamisega. Finaali kirgastas pianist Rasmus Andreas Raide esitatud vaimukalt masajalgne kadents. Mozarti 33. sümfoonia jumekaima viivu pakkus loomuliku musikaalsusega juhitud aeglane osa Andante moderato, mida dirigeeris Alec Frank-Gemill.

Sümfonism ja kammerkõlad

Avakontsert Pärnus (11. juulil) tõi publiku ette Sinfonietta Rīga. Viiulisoologa variant Arvo Pärdi teosest „Fratres“ kinkis rambivalguse Triin Ruubelile, kes ületas Pärdi riskantsed riukad meeldiva meelekindlusega, koodas kõlasid Ruubelilt lausa laserkiirte selgusega flažolettides lõpulaused. Erutavaim elamus peitis end kontserdi teises pooles, kus esitati Beethoveni 8. sümfoonia, mis on tema sümfooniate korpuses üks võõramaid ja salapärasemaid teoseid – helilooja „tuntud headuses“ dramatismi asemel valitseb mingi ambivalentne muretus, mida hoiab üleval huumorist küllastunud helikude. Nõtke ning kohati väga välejalgne teos on rikas aktsentidest ja mänglevalt põnevatest ideedest, mis leiavad veenva lahenduse alles finaali ülemõõdulises koodas. Sinfonietta Rīga kõlas Paavo Järvi käe all tulise ja innustunud ansamblina, mistap pälvis nii teos kui selle esitus publiku palava poolehoiu.

Meeldejäävalt kontrastse kogemuse pakkus kontsert „Eesti Pillifondi kõla“, mis asetas seljakuti kaks hiiglase mõõtu kammerteost: Arnold Schönbergi „Verklärte Nacht“ ja Felix Mendelssohni okteti. Kui esimene neist säras nii individuaalsete soorituste kui ka ansamblikultuuri poolest, siis Mendelssohni teosest kujunes okteti asemel hoopis omamoodi septett segajaga, seda paljude keelpillimängijate vaibumatuks pahameeleks. Ansambli esimene viiuldaja Andrus Haav mängis peenel meistripillil säärase jonnaka lohakusega, et asetus irdu ülejäänutest, kes püüdsid olukorrast kunstilist tulemust välja meelitada. Nende pingutused pälvisid mõistvalt sooja aplausi. Kontserdi algust kaunistas pidulik hetk, kui viiele andekale keelpillimängijale anti kätte Prantsusmaalt saabunud hinnalised meistripoognad, hiljutised lisandused Eesti Pillifondi aina kasvavas varamus.

Sisekonflikt ja haripunktid

Iseendaga vaidlema ajendas õhtu Leedu kollektiiviga New Ideas Chamber Orchestra (NICO). Orkestri nime all tuli lavale kuueliikmeline ansambel, lisaks heliloojast dirigent Gediminas Gelgotas, ent otsustasin ebakõla eirates keskenduda ansambli nime esimesele poolele – otsida ja nautida uusi ideid. Siingi pidin üllatuma. Värskete mõtete pähe kostus lavalt piiratud kogum levinumate muusikaliste efektide kataloogist, küllastuse karikale lisas kitšipiisa kulunud harmoonilistel vormelitel põhinev Max Richteri „On the Nature of Daylight“, mis kehastab uute ideede antipoodi. Tölbist tüdimusest päästis vaid imetlus pillimängijate vastu – kava esitati peast ja läbivalt kõrge kvaliteediga.

Pika muusikanädala üheks haripunktiks sai oodatult Eesti Festivaliorkestri kontsert pianist Lars Vogti ja dirigent Paavo Järviga. Nukra, traagilise ja helge vahelisi varjundeid kompav 24. klaverikontsert on Mozarti üks rikkalikumaid teoseid. Üdini liigutavalt mõjus Lars Vogti esituses kontserdi aeglane osa Larghetto, millest kostus puhast ja sügavat rahu, variatsioonivormis finaal säras sädeleva sõrmetehnika ja peenelt ajastatud kulminatsioonidega.

Pärast vaheaega kehtestas end Eduard Tubina jõuline sümfonism, mis pääses täiele maksvusele ka väiksema koosseisuga esitatud teoses „Muusika keelpillidele“. Mõjuvaim oli äreva õhustikuga neljanoodilisel tuumikmotiivil (kõhedalt sarnane Šostakovitši kuulsale d-es-c-h motiivile!) põhinev teine osa, pinge saavutas haripunkti aga kolmandas osas, kus tempo oli küll rusutult aeglane, ent aktiivne rütmika rühkis sõjaka meelekindlusega ühelt pingeväljalt järgmisele. Vaimustas Thomas Ruge tohutu sisendusjõuga tšellosoolo, samuti EFO kontsert­meistri Florian Dondereri ulatuslikud sooloepisoodid. Intensiivsele tundetoonile tõi sobiva lahenduse Tubina balleti „Kratt“ süit, mis viis õhtu hoogu peatamata lööva lõpuni. Peaaegu sama kava korrati järgmisel õhtul, ent sel korral soleeris viiuldajast supertäht Joshua Bell, kes kandis hiilgavalt ette Antonin Dvořáki viiulikontserdi, mida võib pidada üsna harva esitatavaks meistritööks. Kaks esimest osa liitusid üheks monoliitseks sümfooniliseks tervikuks, millele tantsutoonides finaal pani efektse punkti.

Üks tähenduslik tipp oli Järvi Akadeemia lõppkontsert, eeskätt tänu Artur Lemba esimesele klaverikontserdile. Solist Mihkel Poll esitas Lemba klaverikontserdi suure süvenemise ja nakatava väljendusjõuga, hiilates nii lüüriliselt voogavas avaosas, peenelt poeetilises teises osas kui ka sädelevas rondovormilises finaalis, mida juhatas tarmukusega Aleksei Mihhailenko. Noored dirigendid eri riikidest olid ühel nõul: Lemba klaverikontsert väärib uusi esitusi ka väljaspool Eestit. Õnneks andis Eesti Muusika Infokeskus mullu välja korralikult toimetatud partituuri ja esitusmaterjalid, mis teose levikut kindlasti hõlbustavad.

Finaal

Vähekäidud radade väärtust tõestas ka Franz Berwaldi (1796–1868) leidlik neljas sümfoonia, mis oli festivali lõppkontserdi peateoseks. Berwaldi sümfoonia tutvustas trompetisignaalide järel tšellode tõusvates tertsides fraasi, mis pikkamööda kromaatiliselt laskudes lõi kummastava kombinatsiooni Beet­hoveni „Eroica“ motiivist ja Berliozi oopiumiuimasest „Fantastilise sümfoonia“ kõlailmast, edasine kulg tõi aina uusi üllatusi, luues kokkuvõttes siiski tugeva terviku mulje.

Lõppkontsert poleks aga lõppkontsert nimeka solistita, kelleks oli flötistide iidol ja üks suuremaid interpreete puhkpillimängijate hulgas – Emmanuel Pahud, kes esitas erilise võluga Lennox Berkeley orkestratsioonis Francis Poulenci flöödisonaadi. Poulenci magusa melanhoolia ja vaimukuse põiming kergitas suunurgad üles kogu täissaalil, lisaks serveeris Pahud hiilgava tooniga Claude Debussy ikoonilise flöödipala „Syrinx“.

Võib liialdamata väita, et Pärnu muusikafestival on üks omanäoline fanaatikute suvelaager, ilmselt kõige intensiivsem helikunsti suursündmus Eestis. Saab üksnes imestava tänulikkusega suhtuda ettevõtmisesse, mis seab esiplaanile arenenud muusikakultuurile kõige olemuslikuma – suure ja sügavalt puudutava helikunsti ning asendamatu helikunsti inimkapitali – interpreedid.