Ühtsus erinevustes

Luca Schieppati, Milano

Antti Siirala (klaver, Soome) ja Allar Kaasik (t?ello) 30. IX Milano Teatro Dal Vermes. Üks ilus õhtu ja mitte ainult muusikaliselt ? õhtu Milano Teatro Dal Vermes, prestii?ika kontserdihooaja ?Serate Musicali? raames, mis aastaid selle linna üks tähtsamaid. Niisuguse pianisti ja muusikutalendi nagu Antti Siirala (Soome) puhul ollakse alati hämmastunud jõust, millega loodus võib õnnistada inimhinge. Tunneme ja hindame Antti Siiralat tema karjääri algusaastatest saadik, mil isegi mitte veel kahekümneaastane, kuid juba Beethoveni konkursi võitnu astus vastu suure repertuaari kuristikusügavustele kaasasündinud enesekindluse, puhta vaimu ning sünteetilise vorminägemusega, esitades meile teoseid michelangelolikult ühte plokki raiutuna (mäletan üht tormilist Beethoveni oopust 111 ja üht läbilõikavat Bergi sonaati).

Nüüd, mõne aasta järel, on tajutav evolutsioon, püüe leida uusi teid, repertuaari avavaid uusi võtmeid. Järjest enam otsib Siirala üha kompaktsemas vormis neid spiraale, neid aknaid, läbi mille näha mitte enam seda, mis on, vaid seda mis oleks võinud olla. Tema Beethoveni Sonaadi op. 101 interpretatsioon näis meile kui katse põgeneda sonaadivormi lineaarsest pingest, et rõhutada katkendlikkust ja ?uitlemist?. Jääb lisada, et kontserdi avanud Schumanni kolm romanssi olid kantud lõpmatuse hingusest, mis annab parimal moel edasi selle teose karakteri veidrused, melanhoolsed õrnused, formaalsed väänatused.

Kuid kontsert polnud üksnes klaveri soolo, kahe teosega lisandus ka t?ellist Allar Kaasiku särav osavõtt. Kaasik on üks neid harvu muusikuid, kes suudab ühendada intensiivse (ja kes teda tunneb, teab, et õige sõna on ?freneetilise?) muusikaürituste organiseerimise (ta on sellise kvaliteetse juveeli nagu Pärnu Oistrahhi festivali kunstiline juht) ja väga heal tasemel instrumentalisti rolli. Need kaks tegevust ühinevad ühtseks muusikufiguuriks, kui on tegemist eesti nüüdismuusika tutvustamise ja propageerimisega: visadus ja eelkõige tema ettekannete harv tõsidus ning täpsus teevad temast ?verstaposti?, millist mis tahes maa helilooja sooviks enda kõrvale. Ja nimelt: on ju teada, kui kerge on rääkida halvasti kaasaja muusikast, aga, vaadates asja lähemalt, kui palju neist hinnanguist on mõjutatud sageli just ettekande skandaalsest tasemest. Kaasikuga see probleem haihtub: võrdse aususe ja bravuuriga muudab ta partituurid selliseks, nagu nad tõega on, nii tehnilise täpsuse kui pideva õige väljendusnüansi otsimisega.

Väga erinevad olid kaks kavas olnud teost, näidates, kui mitmepalgeline ja huvitav on selle Balti vabariigi muusikaline panoraam. Anne Metsala ?In memoriam? on meditatsioon inimkannatuste sügavusest, alati selge ja lineaarse käekirjaga, meenutades kohati Hindemithi, kohati ?ostakovit?it. Galina Grigorjeva ?Recitativo accompagnato?, mis pealkirjale vaatamata on pala vaid soolot?ellole, on aga kui intensiivne helimaterjali otsing ja selle loomine esituse käigus, mõeldud suure formaalse vabadusega ning interpreedilt suurt lüürilist ja introspektiivset soont nõuab.

Niisiis tutvustati tänu Kaasikule ka milanolastele Eesti muusika väärtusi. See oli tähtis osavõtt kultuuride ja traditsioonide kokkusaamisest, sest kui ühinenud Euroopa soovib ka muud kui ühist raha, siis peab see olema vaba inimeste vaba kooslus, kes soovivad elada rahus ning vahendada oma traditsioone ja teadmisi, ehitades koos uusi võimalusi, uuendades sügavamaid motiive, mis on viinud meid pärast aastasadu kestnud lahusolekut ühe mõjuka sõnumi leidmiseni: ühtsus erinevustes, uniti nella diversità.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht