Huvituma peab paljust, mitte üksnes muusikast

Ralf Gothóni: „Muusikud toovad lavale rituaali, pakuvad kontsentreeritud vormis seda, milleks nad on kaua valmistunud, ja annavad endast kõik, mida neil on sellel hetkel anda.“

TAAVI HARK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Ralf Gothóni (snd 1946) on rahvusvaheliselt hinnatud pianist, kelle laiahaardeline karjäär hõlmab ka tegevust dirigendina, õppejõuna, kammermuusikuna, heliloojana ja literaadina. Sealjuures on ta huvid väga laiad, ulatudes muusikast matemaatikani ja riivamisi lausa kosmose saladusteni. Gothóni annab järje­pidevalt meistrikursusi üle maailma ning osaleb sageli konkursside žüriide töös. 9. – 12. IX sai teoks I rahvusvaheline klaverikammermuusika konkurss „Tallinn 2021“, mille žürii esimehe au oli Gothóni kanda. Just see pakkus ka ajendi ning võimaluse pisut pikemaks vestluseks. Pilk esimest korda peetud konkursi arvudele (registreerus 29 ansamblit 14 riigist, kokku 71 noort muusikut) lubab loota, et konkursist võiks kujuneda jätkuv traditsioon, Põhja- ja Baltimaades silmapaistev ja kasvuvõimalustega sündmus. Vähetähtis pole seegi, et rahvusvahelisel konkursil seati kuldse klassika kõrval tähtsale kohale eestlaste helilooming Ellerist Tüürini. Arvukalt eripreemiaid jagasid kodumaised kontserdikorraldajad, Tallinna linn pani välja duode peapreemia ja Eesti autorite ühing preemia parima kodumaise helilooja teose esituse eest. Valitud vestluskatked Ralf Gothóniga jõuavad läbi hargnevate mõtteradade just sellesama konkursini, toonitades ettevõtmise tähendust ja kaalu.

Klaverikammermuusika konkurss „Tallinn 2021“ tõi 9. – 12. IX EMTAs esimest korda kokku tipptasemel ansamblid, duodest kvintetini. Võistlejaid hindas žürii, kuhu kuulu­sid rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud interpreedid ja õppejõud Ralf Gothóni, Evan Rothstein, Jānis Maļeckis, Marje Lohuaru ja Valentinas Gelgotas.


PEAPREEMIAD

Duod

I Duo Sonoro (Ukraina)

II Duo Yamagami – Mészáros (Ungari)

II Duo Liidia Ilves – Gloria Ilves (Eesti)

Triod

I Trio ‘95 (Eesti)

II Trio Paddington (Suurbritannia)

III Meta Piano Trio (Leedu)

ŽÜRII ERIPREEMIAD

Trio Paddington (Suurbritannia) – Eesti autorite ühingu preemia Eesti helilooja teose esituse eest

Duo Althea (Itaalia) – Jörg Widmanni teose „Fünf Bruchstücke“ eest

Quinta Corda (Eesti) – vähetuntud teoste esituse eest

Imeline Duo (Eesti) – Eduard Tubina sonaadi parima esituse eest

Duo LIT (Läti) – John Adamsi teose „Road Movies“ esituse eest

Ka Eesti kontserdi- ja festivalikorraldajad andsid konkursil osalejatele välja arvukalt eripreemiaid.


Teil paistab olevat õige mitu rolli: olete pianist, õpetaja, kirjanik, helilooja, festivalide kunstiline juht, konkursside žürii liige jne. Kuidas see kõik ühte inimesse ära mahub?

Asi on muusikuks olemises – see ei tähenda üksnes sõrmedega klaviatuuri vajutamist. Loodan, et inimestena oleme ikka palju enamat. Muusika mõistmise võti on terviklikkus, mitmekesine eluvaade ja tunnetus, kuidas elu meie sees töötab ja peaks töötama. Et oma elule pandud ootusi täita, peab huvituma paljust, mitte üksnes muusikast. Elu on täis igasugu imesid. Muusika on väga mitme­suguste aspektide põnev summa, see tervik on liidetavate summast suurem. Terviku loomisel osalevad nii teadvus kui ka alateadvus. Kui töötada üksnes oma teadvusega, siis võime olla kindlad, et kopeerime iga kord end ja oma teadvust. Ka kopeerimises võib olla mingi areng, ent oma terviku kasutamiseks peab olema puutepunkte ka teadvustamatuga ja palju muuga. Sest ega me tegelikult ei tea, kes me oleme, ja see on hea! Instrumentalistina peame palju tähelepanu pöörama kehale, aga meie sees on terve universum.

Pianist ja muusikateadlane Charles Rosen on sedastanud, et klassikalise muusika surm on võib-olla selle vanim jätkuv traditsioon. Sellele tahan siiski muigamisi lisada, et kuuldused klassikalise muusika surmast on tugevalt liialdatud. Kuidas sellega siis on?

Rosen on mu arvates silmas pidanud asjaolu, et omal ajal ei olnud klassikaline muusika „klassikaline muusika“, vaid tolle aja muusika. Oma eluajal polnud Mozart Viini klassik. Et endisaegseid teoseid mõista ja nende kallal tööle hakata, peavad need olema meie vaimus värsked. Ei saa mängida „ajaloolist muusikat“, see on vale lähtepunkt. Ajalootaustast ja paljust muust saab olla teadlik, aga kui otsustame, et tegu on ajaloolise teosega, mida võib mängida ainult teatud moel, siis oleme väga ohtlikul teel ja riskime end vaimselt sisse piirata, muutuda mingi süsteemi orjaks. Me ei saa tunda, mida ja kuidas tundis näiteks Beethoven või mõni varasem helilooja. Küll aga võime oma võimete piire kombates jõuda niisuguse loovuseni, mis aitab mõista selle muusika olemust.

Teatud kildkonna ajastutruu esituse dogmad pole teile siis eriti südame­lähedased?

Näiteks vibraatota keelpillimäng võib olla ülimalt ilus mis tahes ajastu muusikas – see on kõlakvaliteet, mitte süsteem. Kui teha sellistest asjadest reeglid, siis oleme jälle väga keerulises olukorras. Mäletame kõik „ajalooliselt korrektseid“ salvestisi, mis on nii igavad, et neid ei kannata teist korda kuulata.

Olete mainekates õppeasutustes õpetanud juba palju aastakümneid. Milliseid muutusi olete muusika­hariduses või noortes muusikutes märganud?

Muutunud on palju. Mitmed üsna madala starditasemega riigid on jõudnud väga kõrge muusikakultuuri mäeharjale ning siis jälle tagasi langenud. Need on loogilised arengukõverad, mida tuleb ette ka iga inimese elus – neid tuleb märgata. Kultuuripoliitika peab arengukõveraid mõistma ja ohte prognoosima, mitte püüdma parandada midagi, mis on kestnud juba viis kuni kümme aastat – siis võib olla juba liiga hilja. Kui kultuuripoliitikas eksida, langeb muusikaelu kvaliteet uskumatu kiirusega kümnendalt korruselt esimesele, aga ülespoole sammud nõuavad kirjeldamatult palju energiat, tahet ja raha. Sellised ohud varitsevad ka õpilasi. Mõned seavad eesmärgiks saada kraad. Nad läbivad edukalt koolisüsteemi, eesmärk on justkui saavutatud. Aga mis edasi? Nad peavad ülikooli lõpetama, aga neil pole midagi. Äkitselt tuleb neil alustada tühjalt kohalt. Sealt algab kergesti allamäge minek. Sama lugu on nendega, kes osalevad aktiivselt konkurssidel. Nad tahavad minna konkursilt konkursile, võita esimesi auhindu ning kindlustada niiviisi särav karjäär. Sageli seda ei juhtu. Ülimalt vähestel on tänapäeva muusika­elus võimalik saada kutseliseks solistiks, kes reisib mööda maailma ja teenib jalgpallitähega võrreldavat tasu.

Ralf Gothóni annab meistrikursusi üle maailma ja osaleb sageli konkursside žüriide töös.

gothoni.com

See innustab mind küsima, miks keskendute kammermuusika õpetamisele, aga mitte solistide ettevalmistamisele. Kas sellel on mingi põhjendus?

Nooremana oli mul ka sooloõpilasi, näiteks Olli Mustonen. Aga lõpetasin, sest mõistsin, et see ei huvita mind. Mulle pakkus palju rohkem huvi väikeste gruppidega töötamine, muusika üle arutlemine, noorte inimeste dialoog muusikaga ja püüd muusika olemust mõista. Olen veendunud, et kammermuusika on iga muusiku elus ülimalt oluline ja avab täiesti uued võimalused, mida võib avastada aastakümneid. Kammermuusika on maailmas muusikute ühendaja ja kokkutooja, seda ilmestavad ka väga armastatud kammermuusikafestivalid, igaühel on oma karakter ja tähtis koht.

Festivalidele mõeldes taban end vahel tähelepanekult, et kammermuusikat viiakse aina suurematesse saalidesse ja nii röövitakse midagi olemuslikku. Kaob intiimne lähedus, muusika sees olemise tunne. Kuidas teie sellesse suhtute?

Põhjus on ju väga meeldiv: publikut huvitab see aina rohkem. On ka palju suuri kammerteoseid – klaverikvartetid, kvintetid jne –, mille struktuur on sümfooniliste mõõtmetega ja nende dimensioonidega sobivad ka suuremad ruumid suurepäraselt. Kammermuusika ühendab hämmastaval moel mitu dimensiooni, loob detailide abil väga erisuguste mõtete terviku. Seepärast kõnetab see paljusid muusikuid ja võidab üha uusi kuulajaid üle maailma, ka tulevikus.

Te näite väga huvituvat kõige laiemas tähenduses teaduslikust mõtlemisest. Kas loete vahel suure huvi ja naudinguga ka mõnd muusika­teaduslikku teksti või hoopis muusika­kriitikat?

Kindlasti! On palju väga huvitavaid tekste, mille küsimused puudutavad loomise põhjuseid või sisemist motivatsiooni, mitte muusika välist struktuuri. See on küll väga oluline, aga nagu ka näiteks maja puhul, on palju põnevamad selle sisemised, varjatud ning elavad seosed. Selle üle arutletakse teaduses harva, sest see eeldab arvamust ja sageli pole teaduses subjektiivsel arvamusel kohta. Aga majas elavad ju inimesed! Ja maja ongi ehitatud inimestele. Samamoodi üritavad muusikud teose ehitust täita inimliku sisuga. Muusikutena peame edasi kandma elavat sõnumit – üksnes see elu annab põhjuse teose ülesehituse olemasoluks, ja lõppeks oleme ka ise struktureeritud olendid.

Mind on kaua painanud küsimus, kuidas saaks muusikateadlane olla muusikutele või heliloojatele kõige kasulikum. Kas muusikateadlane saab kuidagi olla helilooja ja interpreediga sümbiootilises suhtes?

Kui olin 16aastane ja läksin Sibeliuse akadeemias esimest korda vormianalüüsi loengusse, asus õppejõud tutvustama Beethoveni esimest klaverisonaati: siin on peateema ja tõusev kolmkõla, siit algab teine teema jne. Mäletan end mõtlevat: mida ta ometi räägib? Seal toimub ju väga huvitav draama, mis on täis tähtsaid emotsionaalseid protsesse. Aga loomulikult on see nii emotsionaalne kui ka intellektuaalne sündmustik. Oleks rumal mõista seda vaid ühel moel. Muidugi oleks tobe keskenduda ka ainult emotsioonile, siis muutuks teose ülesehitus ju tähtsusetuks ja võiks mängida mida tahes. Tähtis on tasakaal ja terviku mõistmine. Aga lõpetasin selles loengus käimise: paarist korrast piisas, edaspidi läksin selle asemel õlut jooma, sest enam polnud huvitav. Muusikat võib uurida paljude põnevate teooriate abil ja ühendada abstraktse muusikalise sündmuse kogemusliku maailmaga. Hindan väga muusikateadlasi, kelle tegevusest kumab armastus analüüsitava muusika vastu – siis on seosed ja järeldused terviklikud.

Konkursid aitavad muusikutel karjääri teha, ent on ka arvamusi, et need hävitavad musitseerimise vabaduse. Kas te usute konkurssidesse?

Pikka aega ei uskunud üldse. Arvasin, et konkursid on täielik mõttetus. Aga ükskord sattusin konkursile, kus oli tähtis osa kammermuusikal. Tajusin, et väga paljude suurte talentide muusikamõistmine on puudulik just seetõttu, et nad ei mängi kammermuusikat. Maailm ühe teose ümber on palju laiem kui teos ise, peab püüdma rohkem mõista. Nüüdseks olen osalenud tõesti paljude žüriide tegevuses. See on huvitav ning loomulikult on ka väga tore kohtuda kolleegidega üle maailma.

Oma aja sisustamiseks on inimestel lõputu hulk valikuid. Miks, kui üldse, peaksid nad kontserti kuulama või lausa muusikat esitama?

Youtube ja salvestiste varamud on silmaringi avardamiseks muidugi väga kasulikud vahendid. Kõige lihtsam põhjus kontserdile minna on see, et see hetk erineb argisest. Muusikud toovad lavale rituaali, pakuvad kontsentreeritud vormis seda, milleks nad on kaua valmistunud, ja annavad endast kõik, mida neil sellel hetkel on anda. Selle toimingu terviklikkus on muusikutele püha.

Pisut provotseerides: milleks üldse interpreet, kui on Urtext-välja­anded ja sajad või tuhanded hiilgavad salvestised? Mida seal enam tõlgendada?

Urtext üksi ei tee meid veel targaks. Palju sõltub konkreetsest heliloojast. Näiteks Mozart kiirustas kirjutades sageli juba järgmist teost looma ja kirjutas partituuri vaid mõne üksiku dünaamikamärgi. Loomulikult ei mõelnud ta, et nii vähese vaheldusega peabki mängima, vaid ta eeldas, et muusikud mõistavad piisavalt stiili ja kujutavad ette, kuidas fraase kujundada. Ma ei mõista sugugi ka neid inimesi, kes arvavad tõsimeeli, et teavad, kuidas peab Bachi mängima. Nende tarkus üllatab mind! Seal on ülimalt palju võimalusi, mis avavad end aegamisi ja pärast väga pikka arengut, mis on kõik väga mitmetahuline.

Milline on kunsti suhe väärtustega?

Väärtusi on väga mitmesuguseid: on pikaajalised ja sügavamad väärtused ning – mis väga tähtis – keerukad ja rasked väärtused. Mõned väärtused pole keerulised, igaüks võib neid luua. Kui kunstnik tõmbab pintsliga üle lõuendi ja ütleb, et selle maali hind on 50 000 eurot, siis on väärtuse tähendust tõlgendatud valesti. Ei ole mõistetud kunstnikuks olemise hiiglaslikku teadmust, traditsiooni ja tehnikat, mis on tegelikult väärtuse alused. Mis on siis see puhas väärtus? Muidugi ei saa kunstis määratleda objektiivset väärtust. Aga vähemasti peaksid kunstis olema tehnilised ja emotsionaalsed aspektid, mõistmise areng, muidugi tuleks arvesse võtta ka töövahendeid. Näiteks andis haamer­klaver heliloojatele täiesti uue viisi, kuidas kirjutada klahvpillile. Kõik see panustab tervikusse.

Võib märgata, et keerukate väärtuste soosimine või isegi nende üle arutlemine ärritab osa inimesi. Nende esimene reaktsioon on süüdistada kõnelejat elitarismis või pingutatud akademismis. Mis mõtteid see tekitab?

Sügavate, raskete väärtuste hindamine ei ole elitaristlik. Pigem oleks elitarism see, kui keegi peab ühe tõmbega valminud maali 50 000 euro vääriliseks – seal pole tegelikku väärtust. Mis on elitarism muusikas? Kui näiteks Madonna laulab ja tema tasu ulatub miljonitesse, siis kuidas pole see elitarism? Võrdluseks võib tuua muusiku, kes annab kammer­ansambliga imelise kontserdi ja saab honorari 100 eurot. Aga muidugi on mingi eliit ja kammeransambel on tõesti elitaarne koosseis, sest kehastatakse väärtuste koorekihti. Võib ka öelda, et teadlane või arst on eliidi osa, sest nad teavad ja teevad midagi, mida ülejäänud ei tea ega oska – ja me vajame neid. Ka muusikas ja jalgpallis vajatakse parimaid mängijaid.

Parimad mängijad toovadki mõtted ringiga hiljutise konkursi juurde. Mõne aja eest lõppes esimene rahvusvaheline klaverikammermuusika konkurss „Tallinn 2021“. Osalesite seal esimehena žürii töös. Mis olid teie meelest selle sündmuse kõige mõjuvamad hetked?

Väga õnnelikuks tegid mind mõned tõeliselt erakordsed esitused! Mulle tegi väga rõõmu, et paljud noored muusikud on leidnud üles muusikalise suhtlemise kõrgtaseme. Oli ka palju uusi ansambleid, kes veel ei mõistnud täielikult kõiki mängitud teoseid või üksteist, aga see on täiesti loomulik. Ka neile avanes uus maailm, mida koos edasi avastada. Ja ei ole tavaline, et esimese konkursi vastu on nii suur rahvusvaheline huvi! See näitab kujukalt, et kammermuusikal on lai kandepind ning et seda mõistetakse ja hinnatakse väga paljudes paikades. Märkimisväärseks pean sedagi, et ansamblid said auhinnaraha kõrval ka rohkesti tulevasi kontserte. Loodan, et selle konkursi areng tõesti jätkub. Eesti muusikaelule on see kindlasti ääretult tähtis.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht