Ida ja Lääne kohtumine Tartus

Avo Kartul

Vanamuusikafestival „Orient et Occident” 7. – 9. X Tartus.        Eesti vanamuusikafestivalidest on Tartu oma noorim. Viljandis alustati aastal 1982, Tallinna barokipidu on eri pealkirjade all tegutsenud aastast 1989, Haapsalu kerkis muusikamaastikule 1994. ja Tartu 1996. aastal. Oma tegevuse jooksul on Tartu vanamuusikafestival pakkunud Euroopa „traditsioonilise” vanamuusika kõrval ka pärleid idamaadelt, laiendades nii meie publiku kuulamisharjumust. 

Ei erinenud tänavunegi, 16. festival selles mõttes eelmistest: jälle kohtusid ida ja lääs. Programm polnud eriti pingeline, kolmele päevale jaotusid viis kontserti ja üks meistriklass. Kirjeldan festivaliüritusi esinemispaikade, mitte toimumisaja järgi.       

Kohe pärast Jaani kiriku taasavamist 2005. aastal on seal koha leidnud ka Tartu vanamuusikafestivali  kontserdid. Tänavu oli publikul (keda võinuks rohkem olla) võimalus nautida Jaani kiriku akustikat kahel korral. Lilian Langsepa soolokontsert „Üheteistkümnes mosaiik gooti harfile” toimus laupäeva õhtul. Üksteist aastat on Lilian Langsepp musitseerinud Saksamaa meistri Eric Wilhelm Kleinmanni valmistatud Wolkensteini Wartburgi harfi koopial. Praegu Wartburgi muuseumis hoiul üks vähestest säilinud gooti harfidest olla legendi  järgi kuulunud legendaarsele minnesingerile Oswald von Wolkensteinile. Lilian Langsepa kommentaar: „Kõik mu soolokavad on olnud mosaiigid: ma ei ole end ühe ajastu või stiiliga piiranud ning alati on olnud oluline osa improvisatsioonidel ja mu enda eel- ja järelmängudel või ka omaloodud paladel, mis sellest konkreetsest pillist inspireeritud. Eesmärk on ikka olnud selle pilli kõla ja võimalusi välja tuua, pilli esitleda.”       

Kontserdi kava, kus polnud ühtegi harfile kirjutatud pala, koosnes neljast eri meeleoluga plokist. Muusikalisest mosaiigist sai interpreedi hingestatud esituses suurepärane tervik. Ühtviisi nauditavad olid X sajandi Kyrie ja XVIII sajandi alguse saksa baroki, John Dowlandi mänglevate „hittide” ja XII sajandi lõpu trubaduurilaulude seaded. Väga värvikad  ja meeldivad olid improvisatsioonid pärsia muusika teemadel. XII sajandi lõpul elanud trubaduuri Peire Vidali imekaunis meloodia „Pos tornatz sui en Proensa” (üks armastatumaid trubaduurilaule, kus kodumaaigatsusest vallatu mõttes koju tagasi jõuab) esitus oli üks paremaid, mida üldse kuulnud olen. Just see laupäevaõhtune musitseerimine oli mulle festivali tipphetk.     

Pühapäeva õhtul astus Jaani kiriku iidsete müüride vahel publiku ette saksa löökpillimängija David Kuckhermann. 2006. aasta Tartu festivalil esines saksa muusik koos palestiina ud’i-mängija Ahmad al Khatibiga. Nagu tookord, juhatas Kuckhermann ka tänavu raamtrummi meistriklassi. Tegemist on raamtrummide mängutehnikate juhtiva uurija ja  ülimeisterliku esitajaga. Aga soolokontsert … ja vanamuusikafestivalil? Läksin Jaani kirikusse kerge kõhklusega, meeles kogemus Viljandi folgilt, kus Trilok Gurtu suutis küll publiku endaga kaasa haarata, kuid hiljem polnud suurt midagi meenutada. Muusikalist elamust polnud. Õnneks ei kujunenud kontserdist keeruliste rütmide tulevärki, Kuckhermann ei seadnud eesmärki näidata oma näpuosavust ja virtuoossust, vaid ta mängis erinevate  trummide kõlaga ja tegi seda oivaliselt dünaamiliselt. Omaette elamuseks oli musitseerimine 2000. aastal Šveitsi firmas PANA rt välja töötatud metallist instrumendil hang. Sellel ovaalsel ufot meenutaval löökpillil on kaheksa „põhinooti” ümbritsevat „toonivälja”, mis võimaldab mängida keerulisi meloodiaid. Kõlalt meenutab instrument veidi gamelani. Kui virtuoositsemata virtuoossusele lisada muusiku tagasihoidlik ja sõbralikult naeratav olek, võib  öelda, et saime osa suurepärasest etendusest. Minu jaoks festivali üllatus!       

Tartu ülikooli peahoone aula on esinemispaigana kasutusel olnud kõigil varasematel festivalidel. Tänavu musitseeris seal Iraani ansambel Chakad. Pärsia klassikalise muusika varamut on Tartus ennegi tutvustatud, kuid varem pole esinejad tulnud otse Iraanist. Kogu Chakadi kava oli üsna santuur’i-keskne. Näppepillid  barbat (millest on välja kasvanud araabia ud) ja tar said vähe esinemis- ja improviseerimisruumi, piirduti pigem saatepartiidega. Seda enam säras ansambli juht Alireza Javaheri santuur’il. Aula heas akustikas tulid välja iidse pilli kõik kõlanüansid. Tervikuna tundus kava siiski veidi kuiva ja liigselt läbikomponeerituna. Sõbra tänavas asuva õigeusu Tartu Pühade Aleksandrite kiriku pikal kontserdil esinesid kollektiivid Peterburist: Tartu festivali veteran  Russki Lad vene kirikumuusikaga ja vene arhailist rahvamuusikat viljelev pereansambel Russki Obõtšai. Dmitri Funtussovi juhitud Russki Lad oli seekord kohal neljaliikmelisena ja äärmiselt põneva kavaga. Tutvustati Valaami kloostris kasutusel kirikulaule. Igale vanavene kirikulaulule järgnes sama teksti esitus Valaami kloostri laulupraktikast. Sõbra tänava kiriku ülivõimas akustika tegi kuulamise eriti nauditavaks. Tšernõšovide pereansambel Russki  Obõtšai on pühendunud vene rahvamuusika ja -kommete uurimisele ja esitamisele. Sergei Tšernõšov on ise ka pillimeister. Pihkva gusli oli tal valminud alles kolm päeva tagasi ja kõlas Tartus esmakordselt kontserdil. Esitati pillilugusid ja laule Venemaa eri paigust. Kontsert oli ehk veidi krobeline, kuid tõeliselt ehe, nagu üks folkloorikontsert peakski olema. Kindlasti oleksin tahtnud kuulata vene muusikuid pikemalt, parim oleks nende puhul vahest  olnud loengkontserdi vorm, kus rahvamuusika populariseerijad oleksid saanud lisada vajalikke kommentaare. Paraku polnud selleks aega, sest tulemas oli kontserdi kolmas osa – kahe ansambli ühismusitseermine. Kuulsime bõliinasid ja kasakalaule, rahvamuusikute lihtsusele lisandus kirikumuusikute rafineeritud vokaalne mitmehäälsus. Hämmastas, kuidas Julia Tšernõšova võimas hääl suutis võistelda viie meeshäälega. Ligi kaks ja pool tundi kestnud  kontserdi jälgimist kippus segama kütmata kirikus ligi hiiliv külm. Mida pidid lauljad sellistes tingimustes üle elama? Tšernõšovide lapsed olid igatahes silmanähtavalt külmunud. Funtussov leidis, et päästis kiriku suurepärane akustika – vaatamata külmale oli hea ja kerge laulda. 

Vanemuise kontserdimaja lavale on vanamuusikafestival astunud harva (meenub Kudsi Erguner 2007. aastast). Sel juhul on tegemist Eesti Kontserdilt „laenatud” esinejatega, kelle turnee sobib festivali ajakavasse. Festivali avakontsert kontserdimajas tõi publiku ette Hiina esinejad, 11 liikmega Keelatud Linna  Kammerorkestri. Orkestri liikmed on kõik Pekingis asuva Hiina Konservatooriumi kasvandikud või õppejõud. Tegemist on eranditult rahvapillidel esineva kollektiiviga ja sellist hiina instrumentide paraadi pole meil varem näha olnud. Tartu festivaliks täiendati kava klassikalise hiina poeesiaga lugude vahel. Oli väga huvitav kuulata hingestatult loetud hiinakeelseid värsse, mille eestikeelse tõlke esitas sugestiivselt Raivo Adlas. Muusikaliselt nauditavad 
olid soolopillide (pipa ja erhu) etteasted. Ansamblimäng oli aga raskepärane, ülekomponeeritud ja kohati masinlik. Üsna küsitav ja konteksti sobimatu oli kontratenor Ma Xiao esitatud „Lascia ch’io pianga” (sopraniaaria Händeli ooperist „Rinaldo”). Lõpuks esitatud „Meil aiaäärne tänavas” oleks minu arvates küll võinud olemata olla. Jäi mulje maailma saadetud ametlikust kultuuribrigaadist – seekordne kontsertturnee hõlmas kuut Ida-Euroopa  maad. Selliseid poolfolkloorseid laulutantsuansambleid liikus loendamatul hulgal ringi ka meie eelmisel „suurel kodumaal”. Aastate jooksul on Tartu vanamuusikafestivalil tehtud kaks suurt muudatust: esimene 2002. aastal, kui koliti maikuust sügisesse, oktoobri algusesse, teine suur muutus oli nimevahetus 2006. aastal, mil festival sai pealkirjaks „Orient et Occident”. Tänavune uus suur muutus oli minu arvates negatiivne: kavas  polnud ainsatki loengut (Kuckhermanni tasulist meistriklassi ei saa selleks pidada). Kahju, sest loengud on olnud kõrgetasemeliste kontsertide kõrval festivali firmamärgiks! Festivali korraldajad kurdavad publikupuuduse üle. Kas asi on publiku leiguses või hoopis hilises reklaamis? Kuna üritusi toimub palju, planeerivad inimesed oma aega ette palju pikemalt kui nädal-paar. Ehk tasuks katsetada ka populaarsete suhtluskeskkondade, nt Facebooki  – ülikoolilinnas võiks see tuua rohkem publikut. (Mitmed festivalid nii teevad.) Festivali publik on Tartus olemas, ta peab vaid oma festivali üles leidma! Tänan korraldajaid ja soovin jaksu. Kindlasti kuuleme järgmisel aastal jälle kõrgetasemelist muusikat ja ehk ka harivaid loenguid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht