„Iga haigus on muusikaline probleem, iga ravim muusikaline lahendus“

Nymani ooper on ennekõike lugu visuaalsest agnoosiast ning sellest, millist dialoogi peab see päris agnoosiaga.

GREGOR KULLA

Michael Nymani kammerooper „Mees, kes ei teinud vahet oma naisel ja kaabul“ 9. V Mustpeade maja valges saalis. Solistid Maria Valdmaa (sopran), Mati Turi (tenor), Raiko Raalik (bariton) ja Taavi Eelmaa (jutustaja), Tallinna Kammerorkester, dirigent Tõnu Kaljuste, lavastamisel oli abiks Peeter Jalakas.

Võimatu on ette kujutada, et näed esemeid üksnes geomeetriliste kujunditena. Tool ei ole ruumiline objekt, vaid ristkülik. Laud paistab kui ruut, pea kui ovaal. Lähemal vaatlusel on näha, et ristkülik polegi kahe-, vaid kolmemõõtmeline ning koosneb veel silindritest ja paarist teisest risttahukast. Ruut on hoopis ühe põhjaga kuup ning ovaal. Ovaal polegi ovaal, vaid liikuvate aukude kogum, mis liigub nagu õisik tuules. Neil objektidel pole tähendust, need on kõik üks ja seesama. Aga teised on leppinud kokku teistmoodi. Teised on ühel meelel, et see pole risttahukate ja silindrite kogum, vaid sel on tähendus.

Piirduks see siis sellega. Teisi häirib veel, et sul ei jätku märgiliste asjade jaoks piisavalt emotsiooni. Kui näed pilti jaanipäevast, ei vänta sinu vaimu­silmas film tunamullusest suvest. Näed vaid üht kujundit, mis on nagu iga teine kujund. Neist moodustub küll midagi iseäralikku, kuid algaines on endiselt geomeetria. Ja värvid. Osutud teistele sama ebavajalikuks kui on sulle visuaalne tähendusloome. Mis sinuga küll peale hakata? Oled täiesti vales maailmas ja sind ei viitsita siia vastu võtta: liiga palju tööd. Kas sa ei saaks kuidagi terveks, selliseks nagu meie?

Oliver Sacksi teost „Mees, kes pidas oma naist kübaraks“ võib praegu vaadelda mitmeti: kas neuroloogiliste juhtumianalüüside kogumiku või tänapäeva ühiskonna peegeldusena. Olukorras, kus tähelepanu on müügikaup, inimesed ei näe üksteises midagi inimlikku ning enda ümber ehitatakse aina enam psühholoogilisi müüre, millest isegi enam läbi ei murra, on Sacksi teos hea näide, et kohanemine on õli, võtme ja väetise eest.

Mille ees tundis dr P hirmu, armastust või ängi, mida ta mõtles või tundis? Kas seesuguseid emotsioone ja tundeid võisid produtseerida geomeetria ja värvid tema silme ees või tingisid seda vaid helid? Siin ei romantiseeri ma muusikat kui järjekordset tähendusloomet, vaid püüan selle konventsionaalsest sisust välja astuda. Et argielus läbi lüüa, korvas dr P oma erilise visuaalse tähendusloome helilise tähendusloomega. Tal oli igaks tegevuseks oma laul: söögilaul, koristuslaul, dušilaul jne. Milleks tal neid laule vaja oli? Visuaalne info laekub vooluna ning selle järgi korrastatakse oma tegemisi: mõistetakse, et harjaga pühitakse, kahvliga süüakse, segistist tuleva veega pestakse. Kui seda pole, on vaja sooritatava tegevuse kohta mõnd muud meeldetuletust. Harjaga põrandat kraapides mõtlen sellest, mida täna süüa tahan, ja ühes söögiga unustan, mis pulk mul pihus on ja mida ma üldse tegin, mis ruumis olen. Heli oli dr P-le mnemoonilise väärtusega: heli abil hoidis ta tähelepanu sellel, mis tal parasjagu käsil, ning mõistis, mis ja kus ta toimetab.

Hirmu, armastuse ja ängi küsimust aitab lähemalt mõista ooperi partituur. Joseph Kermani kuulsa idee järgi loob just muusika ooperis draama. Nii on ka Nymani partituuri puhul, kuid pisut teisiti: seal on Kermani öeldut järgitud, aga samal ajal ka mitte. Ooperis „Mees, kes ei teinud vahet oma naisel ja kaabul“ ei mängi muusika traditsiooniliselt psühholoogilist rolli. Traditsioonilisuse vaatepunktist on teos isegi ilmetu: muusika ei anna edasi midagi tundelist, kuid sellegipoolest on see draama arenemise peamine jõud. Muusika projitseerib olukordi, millesse dr P satub ja mis aitavad diagnoosimisel dr S-i. Kuidas väljendub dr P dramaatiline lugu muusikas? Dr P lugu jutustavad kolm muusikalist elementi: minimalism, vokaali ja orkestri kongruents ning Robert Schumanni laulud.

Tallinna Kammerorkestri tõlgendus oli Nymani teose „Mees, kes ei teinud vahet oma naisel ja kaabul“ kontsertversioon, kammerooperiks seda nimetada ei saa. Lavaline tegevus piirdus paari-kolme liigutusega ning partituuris märgitud lavastusjuhiseid ei järgitud. Fotol n-ö aju, mille eripära on teose peategelane, koos jutustaja Taavi Eelmaaga.

Rene Jakobson

Need muusikalised aspektid peegeldavad dr P tervislikku olukorda ja tema suutmatust mõista maailma meie, „tervete“ inimeste vaatepunktist. Nagu Nyman on kirjutanud, annab ooper edasi dr P maailmaga „tutvumise“ (familiarization) ja „tuttavlikkuse minetamise“ (defamiliarization) protsessi. Seetõttu on tema peamine vahend minimalism: ühe akordikäigu kordamine loob muusikas tuttavlikkust. Akordi ei korrata vaid juhul, kui dr P astub tundmatule pinnasele.

Nyman kordab järgmist akordijärgnevust: C, Des, F, B, Es, A, Des, G ja H. Järgnevus esindab tuttavat, selle katkendlikkus või puudumine annab edasi tundmatut. Järgnevuse kulg ei ütle publikule, kas dr P tuvastab objektid õigesti või mitte, vaid jutustab pigem dr P haigusest. Kõigepealt loob see prototüübi (akordijärgnevus) ja seejärel lahkub sellest variatsiooni ja eemaldumise kaudu, ilmestades dr P degeneratiivset haigust. Selle väikese harmoonilise sõnavara pidevus loob korduva minimalistliku efekti, mis on kompositsiooni silmatorkavaim omadus. Dr P haiguse kujutamiseks muudab Nyman segmenti pidevalt, eemaldades järk-järgult tekstuuri, meloodiat ja detaile. Ta viitab protsessile kui tuttavlikkuse minetamisele. Tuttava ja võõra vastasmõju paljastab muusikaliselt ajas dr P neuroloogilise olukorra.2

Tuttava akordika varieerimine ja sealt koore riisumine vaheldub teiste osadega, kus muusikas on kasutatud „võõraid“ harmooniaid, et kujutada dr P veidraid vastuseid dr S-i testidele. Siin on kasutanud Nyman kvintide suhteid, sealhulgas dominant-toonika järgnevusi, palju sagedamini kui tuttavat akordikat. „Tuttavust“ tuleks siin mõista pigem teose kontekstis, mitte viitena funktsionaalsele harmooniale: helilooja pole võrdsustanud tonaalsust haigusega, vaid on pigem kujutanud funktsionaalharmooniaid triviaalsemana ja huvitavate „võõraste“ harmooniate kõrval mitte nii tähendusrikkana.

See tuttavlikkuse ja tundmatuse koosmõju näib olevat paralleelne dr P püüdlusega leida tuttavaid objekte, mille visuaalne tajumine viib sageli „vale“ järelduseni. Samuti võib akordi­järgnevuse kulg mõnikord tunduda tuttav alles siis, kui valitakse harjumatu marsruut. Näiteks osas „The Slides“ ehk „Slaidid“ on dr P segaduses ega suuda nähtut õigesti tuvastada, mistõttu võõras akordi­järgnevus ei lõpe. Tuntud akordika puudumisega loob Nyman draamat, sümboliseerides dr P eripära ümbritseva mõistmisel. Tuttava akordika puudumine osutab asjaolule, et haigusest tingituna on kahjustunud tema nägemiskeskus – neuroloogia oleks justkui muudetud muusikaks.

Tuttavad osad ähmastuvad järk-järgult ja esindavad kasvavat teadlikkust dr P visuaalsest agnoosiast. Libreto ei paljasta täielikult dr P haiguse tõsidust, kuid annab osahaaval ülevaate dr P-d ümbritsevast maailmast. Muusika sisaldab aga otseselt dr P haiguse tragöödiat, selle protsessi ja eripära, võrreldes meile loomuliku, tuttavaga. Ooperiga ei püüta luua tegelaste ega olukordade psühholoogilist portreed, vaid antakse muusika abil edasi selle „neuroloogilise“ draama emotsioonitu protsess.3 Seega ei saagi teada, kas dr P tundis hirmu, armastust või ängi, sest Nymani ooper on ennekõike lugu visuaalsest agnoosiast ning sellest, millist dialoogi peab see päris agnoosiaga. Tegelased on justkui vahendid, kelle abil seda kujutada. Peategelane pole mitte dr P, vaid üks aju eripära.

Tallinna Kammerorkestri tõlgendus oli Nymani teose kontsertversioon, kammerooperiks seda nimetada ei saa. Lavaline tegevus piirdus paari-kolme liigutusega ning partituuris märgitud lavastusjuhiseid ei järgitud, mistõttu oli partiide stseenilist konteksti keeruline mõista. Teose partituuris on kirjas selged lavastusjuhised, mille järgimist kammerooper žanrina ka eeldab. Selle ettekande puhul oli tegu redaktsiooniga, kuid kavalehel ega reklaamis ei ole seda välja toodud.

TKO ettekandest ei paistnud läbi ka Fluxuse mõju. Fluxus on 1960. aastate avangardse taideetenduskunsti liikumine, millest Nymani kammerooper on tugevalt mõjutatud. Fluxuse eesmärk oli vabastada maailm „kodanlikest intellektuaalidest“ koos tarbijapõhise kultuuri ja institutsionaliseeritud kunstiga, mida nood propageerisid.4 Ennekõike paljastub see kammerooperi lavastuslikus pooles. Nyman, keda karjääri algul eksperimentaalmuusika väga huvitas, tundis seda liikumist ja arutles selle üle muusikakriitikuna. Nyman peab Fluxuse eelkäijaks Cage’i määramatut muusikat ja muusikateatrit. Fluxuse puhul rõhutab ta nägemise ja kuulmise ning lõpuks teatri ja muusika kombinatsiooni. Ta on kirjutanud, et Fluxuse üks aspekte on visuaal- ja helisündmuste esitamine.5

Nyman on pidanud Sacksi juhtumi­uuringus aset leidnud sündmusi fluxuslikeks (tervitussündmus, kinga­sündmus, roosisündmus jne). Need võib leida ka ooperi lõppversioonis ning tavaliselt määratletakse need partituuris vastavalt.

Kammerooperi puhul on fluxuslik sündmus konkreetne igapäevane tegevus laval: esitusakt muudab tavapärase tegevuse kunstiks. Tallinna Kammer­orkestri versioonis Fluxuse põhimõtetele tähelepanu ei pööratud, mõneti ehk töötati isegi nende vastu. Tegu oli meisterliku esitusega, kui vaadata ettekannet kui kontserti. Nõudliku sopranipartii kandis Maria Valdmaa ette täieliku tehnilise üleolekuga, Mati Turi forte’d lõid peaaegu et saali lõhki ning Raiko Raaliku esitus oli rollile kohaselt sisekaemuslik ja pehme, kuid sel oli ka kontrastne pahupool.

1 „Jede Krankheit ist ein musikalisches Problem, die Heilung eine musikalische Auflösung“ (Novalis).

2 Joan Avant-Rossi, Michael Nyman: The Man Who Mistook His Wife for a Hat. University of North Texas, 2008, lk 29-30.

3 Samas, lk 34.

4 Eric Drott, Ligeti in Fluxus. – The Journal of Musicology 2004 nr 21, lk 201.

5 Michael Nyman, Experimental Music: Cage and Beyond. Studio Vista, London 1974, lk 61-62.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht