Igor Tõnurist 11. II 1947 – 9. I 2021

Suri ära suuri kuuski, langes maha laia leppa, kadus laulja ja kandlelööja.

Meie seast lahkus silmapaistav teadlane, särav rahvamuusik Igor Tõnurist. Kaotasime sõbra ja kolleegi, targa ja sooja inimese. Igor Tõnurist oli väljapaistev etnoloog ja etnomusikoloog, rahvapillide, rahvamuusika ja -kultuuri uurija ning koguja. Ta mängis suurepäraselt kannelt ja torupilli, laulis ning oskas muusika­helid välja võluda puulehest ja rookõrrestki.

Igor Tõnurist sündis Keilas ja käis Tallinna 33. Keskkoolis. Ta õppis M. V. Lomonossovi nimelises Moskva Riiklikus Ülikoolis (1964–1969) ajalugu ja etnograafiat ning töötas seejärel pikka aega Ajaloo Instituudis (1969–2008) teadurina etnoloogia ja rahvamuusika alal, pühendudes eelkõige rahvapillide uurimisele. Ta õpetas külalislektorina etnograafiat Tallinna Pedagoogilises Instituudis (1978–1983) ja Tallinna 32. Keskkooli ajaloo süva­õppeklassis (1986–1996), rahvapillimuusikat Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (2005–2007) ja Tallinna Ülikoolis (2007) ning juhendas üliõpilastöid TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias.

Igor oli ka särav rahvamuusik, kellel oli keskne roll eesti vanema rahvamuusika taastulemises, sest ta sidus mitmekülgse uurimistöö muusika esitamisega. Ta tegutses pikemat või lühemat aega folkloorirühmade Leegajus ja Sõsarõ kunstilise juhina (asutati 1970/1971 ja 1973), Viru säru kunstilise juhi ja pärimuspeo „Baltica“ kunstinõukogu liikmena (algatati 1986 ja 1987) ning nõustas teisigi folklooriansambleid. Igor Tõnurist süvenes muudessegi pärimuse liikidesse, sest pidas oluliseks luua taas rahvakultuur kui tervik, mis hõlmab muusika, laulu, tantsu, teadmised, kombed ja riided. Ta arendas folkloori lava­esituse kunstilisele lihvitusele vastu­pidist loomulikku ja vaba suunda, nõudis muusika ja rõivaste traditsiooni­pärasust. Igor Tõnurist andis suure panuse folklooriliikumisse, olles Eesti Folkloorinõukogu juhatuse liige, Eesti Folkloori Seltsi esimees ja MTÜ Fenno-Ugria juhatuse liige, Eesti Rahva­kultuuri Arendus- ja Koolituskeskuse rahvakultuuri konsultant ja lektor, Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu konsultant, Üldlaulupeo Büroo rahvarõivasektsiooni liige ja hiljem esimees. „Eesti pärimuse uurimine, säilitamine ja tulevastele põlvedele edasiandmine on olnud Igor Tõnuristi elutöö. Tema panus on hindamatu ja tema pühendumus imetlusväärne,“ on öelnud Eesti Folkloorinõukogu juhatuse esinaine Kati Taal Tõnuristi 70. sünnipäeval. Vanad laulud ja pillilood võitsid kindlasti poolehoidjaid tänu Igori häälele, naeratusele ja esinemis­mõnule.

Igor Tõnurist oli teadlasena silmapaistev eesti ja teiste läänemeresoome rahvaste rahvapillide ja -muusika uurija, aga ka folklooriliikumise mõtestaja. 2007. aastal ilmunud Tõnuristi bibliograafia sisaldab 115 nimetust, kuid seejärel on sinna lisandunud veel palju olulisi töid. Tõnuristi tähtteos on raamat „Pillid ja pillimäng Eesti külaelus“ (1996), mille põhjal kaitses ta 2001. aastal ka magistrikraadi. Ta on ka teose „Eesti rahvapille“ (2008, koostöös Aleksander Sünteri, Tarmo Kivisilla jt) koostaja, toimetaja ja üks keskseid autoreid.

Mitmekülgse teadlasena osales Igor Tõnurist rahvakultuuri koguteoste koostamisel, kirjutades eelkõige muusika teemadel raamatutesse nagu „Eesti rahvakultuuri leksikon“ (1995), „Eesti rahvakultuur“ (1998), „Эстония. Энциклопедический справочник“ (2008) jm. Tänuväärne on tema vene koolidele mõeldud rahvamuusika õppematerjal „Эстонские народные музыкальные инструменты“ (töövihik ja CD, koos Maia Muldmaga, 2002, 2004).

Tõnuristi eruditsioon ja keeleoskus võimaldasid tal käsitleda eri rahvaste muusika vähe tuntud küsimusi, iseloomulikud näited olgu „The Pastoral Musical Instruments of the Finno-Ugric Peoples“ (1985), „Isuri rahvamuusikast I“ (1996), „Setu sarvepilli lugu“ (2004), „Valgevene pärimusliku pillimuusikakultuuri aluskontseptidest. Võrdlusvõimalusi Eestiga“ (2005), „Eesti idiofonid – traditsioon ja „juhuslikkus““ (2007). Ta tegutses ka tõlkijana ning pidas sidet teiste maade, eriti slaavi, balti ja soome-ugri uurijatega ning avaldas artikleid sealsetes väljaannetes, nt Brüsselis ilmus „The Estonian bagpipe“ („The Bagpipes in Europe I“, 1976), Peterburis „Эстонский цитрообразный каннель в качестве русского народного инструмента“ („Финно-угры и соседи: проблемы этнокультурного взаимодействия в Балтийском и Баренцовом регионах“, 2002). 2018. aastal aitas Tõnurist Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumil korraldada Brüsselis eesti rahvapillide näituse.

Folklooris osalemisest sündis ka selleteemalisi töid, näiteks kogumik „Mängutükke külakapellidele“ (koos Ahto Nurgaga, 1975), artikkel „Folkloori­kava kontserdilaval: kava ülesehituse ja lavale seadmise printsiipidest“ (2002) või austusavaldus kaasteelisele „„Ma laulan mere murusta!“ – Ingrid Rüütel eesti folklooriliikumises“ (2006) jpm. Ka hulk pisemaid kirjutisi, nagu „Regivärss ja Brahms ühes pajas ehk rahvamuusikat maataidlejate ülevaatusel“ (1974), on hindamatud eesti muusika ja kultuuriloo allikana.

Igor Tõnurist tegi koostööd Eesti Rahvaluule Arhiiviga rahvapärimuse kogujana nii Eesti kui ka Venemaa eestlaste ja setode, samuti sugulasrahvaste juures.

Rahvakultuuriga tegelemise eest pälvis Igor Tõnurist palju autasusid, millest märkimisväärsemad on Valgetähe IV klassi teenetemärk (2003), Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia Eesti rahvarõivakultuuri väärtustamise ja edendamise eest (2014), Hurda rahvuskultuuri auhind (2009) ja pärandihoidja tiitel (2007).

Kallis Igor, jää hüvasti, Sa oled asendamatu.

Kultuuriministeerium

Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv

Eesti Rahvakultuuri Keskus

Eesti Folkloorinõukogu

Eesti Kultuuriseltside Ühendus

Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus

Eesti Rahvamajade Ühing

Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts

Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht