Ilusate elamuste küllus

Pärdi päevade finaal ja helilooja sünnipäevakontsert oli kohale meelitanud nii suure hulga rahvast, et juba pool tundi enne algust oli kirik publikut täis.

ANITA MAASALU

Pärdi päevad 2. – 11. XI üle Eesti, kunstiline juht Tõnu Kaljuste.

Tänavu tähistati Eesti linnades Arvo Pärdi 85. sünnipäeva 17 kontserdiga. Pärdi päevade kontserdikavad olid ühtlaselt kõrge kvaliteediga ja pakkusid palju ülendavaid elamusi. Esinevad ju festivalil igal aastal kõrgel tasemel kollektiivid ja solistid. Kuna ka helilooja ise osaleb proovides aktiivselt, on ettekanded tänu sellele peensusteni viimistletud ja ka uuendatud. Uues versioonis kõlasid näiteks 1976. aastal valminud teos „Kui Bach oleks mesilasi pidanud“ ja mitmed värsked seaded Collegium Musicale ja Raschèri saksofonikvarteti esituses.

Avakontserdil sai kuulda Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri, Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Collegium Musicale esituses ning Tõnu Kaljuste dirigeerimisel vaheldumisi Pärdi, Beethoveni ja Brahmsi muusikat. Kolme suure helilooja kombinatsioon osutus festivali üheks põnevamaks kavaks. Avaloona kõlas Arvo Pärdi „Silhouette’i“ arhitektooniline staatilisus ühes valsiliku tantsisklevusega, seejärel mõjus Beethoveni kantaat „Merevaikus ja õnnelik sõit“ justkui alistumisena vaiksele, ent ohtlikule merele. Pärast seda kontserti tõusis ootusärevus järgmiste kontsertide ees viimse piirini.

Vaikuse võlu

Mõne kontserdi eel öeldi publikule, et aplausi ootavad esinejad alles pärast kontserdi lõppakordi. Selline korraldus jäi vaikimisi kehtima peaaegu kõigil kontsertidel ja osutus erakordselt nauditavaks. Nii oli publikus pärast iga teost tunda uute helide ootust, mis näis olevat seda suurem, mida enam oli äsja lõppenud muusikapala kuulajaid kõnetanud. Tekkis mulje katkematust muusikalisest lavastusest, kus üksikud numbrid moodustavad harmoonilise terviku. Tõnu Kaljustele tasub kiitust avaldada läbimõeldud repertuaarivaliku eest, sest Pärdi loomingu kõrvale valitud heliloojate teosed sobitusid kavadesse orgaaniliselt ega tekitanud ühegi kontserdi puhul küsimusi.

Erilise instrumentaalmuusikaelamuse sain kontserdil „Pärt & Britten“ 4. septembril Jaani kirikus, kus viiuldajad Hugo Ticciati ja Priya Mitchell, Tallinna Kammerorkester ning dirigent Tõnu Kaljuste tõid ettekandele Arvo Pärdi ja Benjamin Britteni teosed. Kammerorkestri liikmete omavaheline lavakeemia on hea kõrvale kuulata, aga ka silmale vaadata. Kavas olid mõlema helilooja märgilise tähendusega teosed, mis olid pannud aluse nende rahvus­vahelisele läbimurdele. Algusest lõpuni pingestatult sügavusse laskuv „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“ ja hoopis teise karakteriga, energiast pulbitsev Britteni „Variatsioonid Frank Bridge’i teemale“ juhatasid sisse õhtu kulminatsiooni – Pärdi „Tabula rasa“.

Hugo Ticciati on Eesti publiku ees nii dirigendi kui ka viiuldajana seisnud ka varem: viimati kuulsin teda möödunud sügisel Tallinna Kammerorkestri sarja „Kõrvaring“ avakontserdil. Juba toona imetlesin tema pillikõla ja tehnikat, mis tuli nüüd Jaani kirikus ühes lavapartner Priya Mitchelliga veel eriti säravalt esile. Tõele au andes ei mäletagi ma kontserti, kus publik on pärast teose lõpunootide kustumist sellises lummuses, et kuidagi ei taheta saalis valitsevat haudvaikust aplausiga murda. Võib veel ainult ette kujutada, kuivõrd mõjuv oli teose esiettekanne 1977. aastal.

Vokaali maagia

Kammerkoor Collegium Musicale astus üles koos Raschèri saksofonikvartetiga ning vaheldumisi kõlasid Arvo Pärdi ja Johann Sebastian Bachi teosed. Vokaali ja saksofonide kooslust ei kuule kontserdilaval just üleliia tihti ning selle üle võib isegi kahetsust tunda, sest Raschèri kvarteti liikmete mahlakad tämbrid sulandusid vokaaliga imeliselt. Collegium Musicalega seob saksofonikvartetti juba mitmeaastane koostöö. Kui midagi jäi kontserdil puudu, siis ehk sujuvamad üleminekud teoste vahel, et tekkinuks parem tervik. Kontserdi pealkiri „Summa“ viitab ju Pärdi samanimelisele teosele, kuid ka kahe koosseisu sümbioosile ja terviklikkusele. Siiski jäid eredalt meelde helisema Pärdi „Ja ma kuulsin hääle …“ segakoorile a cappella ning Raschèri kvarteti kõrvapaitavad Bachi muusika seaded.

Ansambli Vox Clamantis (kunstiline juht Jaan-Eik Tulve) esituses õnnestus mul kuulata kaht kava. „Kanon pokajanen“, Pärdi kõige ulatuslikum a cappella kooriteos segakoorile, kõlas pisut lühendatud ja kammerlikus versioonis. Kirikuslaavikeelsele patukahetsuskaanonile loodud suurteoses allub muusika tekstile, järgides keele kõla ja nüansse. Tõtt-öelda mõjus kontserdipaik, väike ja valgusküllane Viimsi püha Jaakobi kirik, juba iseenesest Jaani kirikule vaheldusena ning Vox Clamantise väike koosseis pani Pärdi suurteose kõlama niivõrd puhtalt ja klaarilt, et tekst, mis on teoses juhtrollis, tuli väga selgelt ja nüansseeritult esile. Mis peamine: ansambel esitas mõlemal kontserdil lauldava erilise tundlikkusega, mis võlus muusikalise puhtuse, aga ka sõnumi poolest.

Ansambli teine kontserdikava koosnes kolme põlvkonna eesti heliloojate teostest. Pärdi loominguga vaheldumisi esitati Cyrillus Kreegi Taaveti laule ning õhtut alustasid ja lõpetasid Helena Tulve teosed. (Austusavaldus Kreegile oli ka igati asjakohane, kuna tänavused Kreegi päevad jäid kõigile teada põhjusel ära.) Kontserdi algus oli küllaltki eba­traditsiooniline: juba viis minutit enne seitset hakkas altari külje all kõlama Tulve „Stella matutina“ naishäältele ja ettevalmistatud klaverile, nii et viimaste saabujate sumin jäi saalis minutitega üha vaiksemaks ning kella seitsmeks saabus täielik vaikus. Teos ise jäi seetõttu pigem fooniks, kuid see oli taotluslik: on see ju ka kirjutatud kunstnik Jevgeni Zolotko teose „Asjad“ kuuenda peatüki saateks. Seevastu puudutas erakordselt meeli sufi müstiku Rumi tekstile loodud Tulve teos „I Am a River“, kus ansambliliikmete vetevooge imiteerivaist häältest moodustuv kõlamass tantsiskles lummavalt kiriku­müüride vahel. Nii Pärdi kui ka Kreegi teoseid iseloomustas Vox Clamantise esituses taas erakordne selgus, ilmestatuna tummisest dünaamikast ja fraseerimisest, nii et tasus vaid silmad sulgeda ja lasta muusikal enda eest kõneleda. Sopran Jaanika Kuusiku säravad soolod lõi Jaani kiriku akustika heldelt helisema.

Pidulik lõpetus

Pärdi päevade finaal ja helilooja sünnipäevakontsert oli kohale meelitanud nii suure hulga rahvast, et juba pool tundi enne algust oli kirik publikut täis: istekohta pidi tikutulega otsima ning mõned huvilised jäid veel piletilootuses ukse taha ootama. Tõdesin, et armastatud helilooja muusikat kuulamast ei peleta ükski viirus (uksel jagati ettevaatuse huvides ka maske).

Lõppkontserdil kõlas kaks väga huvitavat teost: „Statuit ei Dominus“ ja „Beatus Petronius“ kahele segakoorile ja kahele orelile. Need on antifoonilised palad, mille esitamine eeldab spetsiifilist ruumi ja koosseisu. Kahe oreliga Jaani kirik sobib selleks: altari ees seisva Eesti Filharmoonia Kammerkoori vastas kiriku rõdul paiknes segakoor Collegium Musicale (organistid olid Ene Salumäe ja Kadri Toomoja, dirigent Tõnu Kaljuste), nii et nõnda tekkis ruumiline dialoog. Kahe vastandliku karakteriga teose vahele oli kavas paigutatud muusikaline jutustus „Cecilia, vergine romana“ Tõnis Kõrvitsa seades. Õhtu kauneima esituse eest väärib aga minu tänu sopran Maria Listra, kes soleeris kammerorkestri ees teose „L’abbé Agathon“ ettekandel. Kuigi piiratud nähtavuse tõttu mul solisti laval näha ei õnnestunud, piisas vaid kuuldeelamusest, et teose emotsioon ja varjundid kohale jõuaksid. Lisalugu „Ukuaru valss“ kõlas minoorse kava järel kergelt humoorikalt ja tõmbas ka kuulajate näo muigvele, kuid eks ole ka sobilik lõpetada sünnipäev rõõmsa noodiga.

„Pärdi muusikas on ainest, mis ei leierdu,“* on öelnud Pärdi päevade kunstiline juht Tõnu Kaljuste – ja tõsi ta on. Nii mõnegi kontserdi kuulasin Klassikaraadio vahendusel veel koduski üle, sest mõni teos puudutas eriliselt, ja neid esitusi võiks kuulata veel ja veel. On suur õnn, et saame Pärdi muusikat kuulata võrratus esituses ning veelgi suurem õnn, et tänu Nargeni festivalile on see igal sügisel võimalik nii suures mahus.

* Inna Grünfeldt, Tõnu Kaljuste: „Pärdi muusikas on ainest, mis ei leierdu.“ – Virumaa Teataja 15. VIII 2020.