Improvisatsioon on antielitaristlik

Improvisatsioonil on eeldus muuta õpetaja ja õpilase vahel valitsevat hierarhilist süsteemi. Igasugune õpilase reaktsioon ja tõlgendus on improvisatsioonis sobivaks tunnistatud.

JAAK SIKK

Improvisatsiooni õppesuuna intensiivprojekt „METRIC“ 22. – 26. I Eesti muusika- ja teatriakadeemias.

Tallinnas peetud mastaapne rahvus­vaheline improvisatsiooniüritus oli osa projektist „METRIC“. METRIC on lühend projekti pealkirjast „Modernizing European Higher Music Education Through Improvisation“ ehk „Euroopa muusikakõrghariduse nüüdisajastamine impro­visatsiooni kaudu“. Projektile on õla alla pannud ka Euroopa konservatooriumide, muusikaakadeemiate ja muusikakõrgkoolide assotsiatsioon (AEC), mida võib pidada Euroopa juhtivaks suunanäitajaks tänapäevase muusikaalase kõrghariduse arendamisel. Peale EMTA osaleb projektis 13 Euroopas hinnatud muusikakõrgkooli.

Projekti eesmärk on võimaldada rahvusvaheliste improvisatsiooniõppejõudude rännet koolide vahel, impro­visatsioonialase infopanga loomine ja improvisatsioonilise muusika hindamis­platvormi kujundamine. Projekt „METRIC“ kannab endas peale mainitud eesmärkide kaugeleulatuvaid muusikahariduse kvaliteeti parandavaid ja konkurentsivõimet suurendavaid väärtusi, mis tulenevad improvisatsiooni olemusest. Võimalik, et improvisatsioon suudab pakkuda lahendusi tänapäeva muusika- ja ka üldharidusõppe südamikus asetsevatele probleemidele, mille pitser rõhub paljusid haridus­süsteemi läbinuid kogu elu. Seetõttu vajavad lahendamist mõned haridus­paradigma probleemid ning otsida tuleb võimalusi, kuidas improvisatsioon saab sellele kaasa aidata.

Traditsiooniliselt on koolisüsteemis kehtinud „õige“ või „vale“ süsteem. Õpetaja eeldustele vastates saab õpilane positiivse tulemuse, vastupidisel juhul aga negatiivse hinnangu ning tihti kaasneb ka hukkamõist. Juba enne koolisüsteemi sisenemist valitseb suhtumine, et „inimene pole aktsepteeritud sellena, kes ta on“ ning et aktsepteerimist leida, tuleb olla kellegi jaoks „kuidagi“. Pidev „olla püüdmine“ programmeerib pidevat endaga rahulolematust ning sunnib otsima iseolemise õigustust kusagilt väljastpoolt. Sisemiselt ebakindel inimene on haavatav ja ka mõjutatav. Improvisatsioon pakub siin omapoolse lahendi, mis mõjutab suurel määral traditsioonilist hinnangulist suhtumist õppeprotsessi.

Improvisatsiooni südamikku võib vaadelda kui teadvustamata reaktsiooni millelegi. Hetk, mil alateadvusest tulvab välja vastus mingile stiimulile (olgu see siis mõni objekt, olukord, tekst, partituur või hoopis midagi autokommunikatiivset), on oma ehedaimal kujul veel teadvustamata. Seega võib teadvustamata reaktsiooni pidada esmaseks suhestumiseks mis tahes infoga. Kui tegutseda nn teadvustamata reaktsiooni pinnalt, tegutsetakse enne analüüsimist ja mõistuspäraselt põhjendamist ning sünnib puhas improvisatsioon. Siin peitub aga midagi, mis võiks olla püha haridussüsteemis üldiselt – õigus suhestuda millegagi vabalt.

Kas õpetajal on üldse õigus anda tulemusele negatiivne hinnang või õpilast hukka mõista, kui õpilane on ülesande lahendamisel andnud endast parima? Ülesannet lahendades suhestub õpilane vahetult ülesandega. Selles reaktsioonis tekkivates „vigades“ on kirjas ka edasised sammud teel lahenduse poole. Improvisatsioonis antakse õpilasele õigus suhestuda vabalt ning toimida vastavalt suhestumise kaudu tekkinud reaktsioonile. Õpilane saab olla „tema ise“ ja „käituda iseendana“. Tema arengu­teekond sõltub sisemiste protsesside loomulikust kulgemisest, mitte eeldustest, mille on fikseerinud õpetaja, kes on ilmselt vajalikud vead õppeprotsessis ise kunagi läbinud.

Kui tegutseda nn teadvustamata reaktsiooni pinnalt, tegutsetakse enne analüüsimist ja ratsionaliseerimist ning sünnib puhas improvisatsioon. Hetk kontserdilt.

Rasmus Kooskora

Stafford Beer, kes noorukina oli viibinud küberneetika valdkonna tekkeprotsesside juures, ütleb oma videoloengus, et „üks küberneetiline seadus on see, et tagasiside muutub domineerivaks kontrolljõuks“.* Beer tõi näitena ajakirjanduse kontrolliva positsiooni nn vabades ühiskondades. Sama põhimõte tundub kehtivat ka õpetaja-õpilase suhtes. Kelleks kujuneb õpilane, kelle eesmärk on vastata ühe õpetaja spetsiifilistele nõudmistele? Koheldes vaba inimest aastaid kui õpilast, kui olemuslikult vähemat, vormubki õpilaslik kompleksides indiviid. Ilmselt teab igaüks, mis on õpilaslikkus ja mis tunne on, kui arenguprotsessi piiravad kellegi teise esitatud nõudmised. Äärmuslikul juhul kujunebki õpilase peamiseks eesmärgiks täita õpetaja nõudmisi ja tingimusi.

Improvisatsioon annab võimaluse muuta eespool kirjeldatud hierarhilist süsteemi, mis valitseb õpetaja ja õpilase vahel. Igasugune õpilase reaktsioon ja tõlgendus on improvisatsioonis tunnustatud, aktsepteeritud. Õpetaja kui vanem ja kogenum loob inforikka keskkonna, kust õpilane saab noppida seda, mis on talle parim ja aktuaalseim. Nn vigadest saavad teistsugused lahendid, mis sisaldavad potentsiaali millekski uueks, tundmatuks ja huvitavaks.

Üheks tugevalt juurdunud hierarhiliseks nähtuseks võib pidada elitarismi. Elitarismi olemus on diskrimineeriv ning võib teatud isiksuse või grupi teistest paremaks või kõrgemaks pidamise kaudu lõhkuda nn vähemaks peetavaid isiksusi. Kaugele arenenud elitarismis võib terve enesekriitika väheneda ning tunne, et „ma olen parem“, võib areneda enese olemuslikult teistest paremaks pidamise tasandile. Kui ennast nn eliidi hulka kuuluvaks pidaval isikul on õpetajana või tänu kõrgemale positsioonile suur võim, võidakse selle tagajärjel koolitada allasurutud, kärbitud elurõõmu ja enesekindlusega inimesi. Elitarism ei õhuta inspiratsiooni, pigem trotsi või kuuletuvat, originaalsuseta allumist. Samuti on elitarismil tendents sulgeda infovälju, tembeldades teisejärguliseks peetav informatsioon alamaks või väheoluliseks. See sisaldab endas sügavat ohtu kultuuriterviklikkusele, eriti nii väikeses riigis nagu Eesti.

Improvisatsiooni võib olemuselt pidada antielitaristlikuks. Kuna improvisatsioonis tõuseb esile vahetu reaktsioon, spontaansus ja inimese loomulikud sisemised protsessid, kaotavad hangunud sotsiaalsed staatused selles oma mõju. Improvisatsioonil on võime leevendada lõhestumist, mida toovad endaga kaasa hierarhilised süsteemid ja võimupositsioon.

Võimalik, et muusikahariduses kannatab traditsioonilise hindamissüsteemi „õige“ või „vale“ suhtumise ja õppekavade ülekoormamise tõttu õpilaste meelest „sisutu teooriaga“ kõige rohkem just madalamate astmete muusikaõpe. Interneti vahendusel saadakse vabalt kätte kõiksugused õppevideod ja -materjalid ning vabaharidus tungib kiirelt peale. Keskkonnas, kus noortel vanematel ja ka lastel on võimalik siduda end kõikvõimalike vaba aja tegevustega ning üha enam vanemaid püüab pakkuda lastele seda, mis last huvitab ja inspireerib, ei ole biheivioristlikku laadi töö muusika­õppes enam konkurentsivõimeline. Rohkelt on juhtumeid, kus lapsed õpivad ise Youtube’i vahendusel pilli, kuid pärast muusikakooli astumist kaob neil muusika vastu igasugune huvi.

Muusikaga suhestumist improvisatsiooni kaudu on üldhariduskoolis praktiseerinud EMTA magistrantuuris impro­visatsiooni õppiv viiuldaja ja rohkem kui kümneaastase õpetamiskogemusega Indrek Palu. Tema sõnul saavad kooli kõurikutest ja korrarikkujatest improvisatsiooni abil kõige pühendunumad muusikahuvilised: äkitselt saab eksperimenteerida, võluda kõiksugusel viisil välja helisid ning mis kõige tähtsam – saada oma loovatele ideedele tunnustust ja toetust. Heast suhestumisest muusikaga võib tekkida eluaegne muusika­armastus ja kujutlus, et muusika on äge.

METRIC“ toob improvisatsiooni õppijatele ja õppejõududele lähemale ning valmistab ette maad improvisatsioonis leiduva potentsiaali realiseerimiseks ühiskonnas. Seekordne intensiivprojekt „METRIC“ paistis eriti silma erinevuste poolest – kui erinevad on õppejõudude maailmavaated, stiilid ja töötamisviisid. Aktsepteeriv, hukkamõistuvaba erinevuste kooseksisteeri­mine ning ka põnevate sulamite teke koos rohke networking’u ja musitseerimisega leidis aset iga päev. Edaspidi võiks „METRICu“ juhtimises osaleda eri põlvkondade improviseerijaid ning toimuda võiks rohkem avalikke kontserte väljaspool EMTAt.

* Stafford Beer, What is Cybernetics? https://youtu.be/JJ6orMfmorg

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht