Inimhääl ja laulvad silmad

Urve Tautsi tütar Ave teadis juba lapsena, et isegi kui ema on päeval kodus nii haige, et ei saa rääkida, läheb ta õhtul lavale ja „kõik tuleb välja nagu puhas kuld“.

VAHUR LAIAPEA

Urve Tauts on särav ja karismaatiline naine. Viiskümmend aastat kestnud lauljakarjääri jooksul jõudis ta laval elada sadu lavaelusid, armastada ja vihata, surra arvutul hulgal lavasurmasid. Urve Tauts on laval laulnud saatuslike naiste rolle: Azucena, Eboli, Amelia ja Carmen. Krahvinna Ceprano Verdi „Rigolettos“ oli 1956. aastal Urve Tautsi esimene lavaroll ja sama rolliga võttis ta 2003. aastal ka oma lavakarjääri kokku. Urve Tauts on olnud armastatud ja imetletud kammerlaulja. Äsja tuli välja CD „Merepildid suveöös“. See on 1988. aastal ERSO ja Peeter Liljega salvestatud ning 1990. aastal Melodijas LPks saanud muusika uusväljalase, millel kõlavad Edward Elgari vokaaltsükkel „Merepildid“ ja Hector Berliozi „Suveöö“. 2. novembril sai armastatud laulja 85aastaseks. Minu dokumentaalfilm „Urve Tauts. Muusika on kõiges süüdi“ esilinastus 3. novembril Estonia talveaias. Nagu sageli varemgi, kogunes ka seda filmi tehes mälusoppi detaile ja mõtteid, mis tahavad kirja pandud saada.

Lauljad grammofoni kastis

Palju, kuid mitte kõik, algab lapsepõlvest. Kui Urve oli kolmeaastane, tõi isa koju kompanii His Master’s Voice grammofoni ja pani peale Straussi plaadi. Isa ütles Urvele, et lauljad on grammofoni kastis. Isa suri, kui Urve oli kuuene. Muusika, mis ennast alguses grammofoni kasti peitis, tuli sealt välja ja jäi Urvega.

Kohtusin Urve Tautsiga esimest korda 2003. aastal, mil lõppes tema töö Estonia teatri solistina ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia (tollal küll muusikaakadeemia) õppejõuna. Küsisin tookord nõusolekut temast filmi teha. Ta oli sellega lahkelt nõus. Ent olulised asjad vajavad küpsemiseks aega. Tegin aastate vältel ligi nelikümmend filmi, enne kui jõudsin Urve filmi juurde. Võib-olla oli ta 2003. aastal filmi tegemiseks ka veel liiga noor. Minust rääkimata.

Inimhääl

Urve tütar Ave teadis juba lapsena, et isegi kui ema on päeval kodus nii haige, et ei saa rääkida, läheb ta õhtul lavale ja „kõik tuleb välja nagu puhas kuld“. Ühel õhtul oli tulemas Francis Poulenci mono-ooperi „Inimhääl“ etendus. Kodus hääletu olnud Urve läks teatrisse ja laulis „Inimhääle“ naise soolorolli perfektselt ära. Kui enam muu ei aidanud, siis tegi ooperilauljate asendamatu abistaja kurguarst Elmar Loige häälepaeltesse strühniinisüsti. Strühniin on väga mürgine taimne alkaloid, naturaalne pestitsiid. Aga inimhääle võib see keerulises olukorras kõlama panna.

Mis teeb heast lauljast suure laulja? Kindlasti mitte strühniin. Suutlikkus lasta hingel hääleks saada, tundub mulle. Vokaalsed oskused on treenitavad. Hingamine on treenitav. Anda hingele võimalus hääles, muusikas end ilmutada, seda suunata ja ohjata – seda vist üheski koolis ei õpita. See on jumalast antud ja inimene saab sellele vaid ukse avada või avamata jätta. Urve on sõjaaja ja sõjajärgse aja laps. Kas mitte sellest rängast ajast ei võtnud ta ellu kaasa oskust seda ust avada ja avatuna hoida? Ja kas mitte selles ajas ei settinud temas see, mida lubada avatud uksest oma loomingusse? See nõuab vaprust, sest avatud olekus on alati peidus oht ja võimalus haavatud saada.

Urve Tautsil on peaaegu võimatu ette kujutada, et kedagi saab laulma sundida. Laulmine on olnud talle kutsumus ja töö, kuid mitte kunagi sunnitöö. Fotol on Urve Tauts Võsul oma suvemaja aias.

Vahur Laiapea

Oskan ooperiteatris imetleda ilusaid kostüüme, kuldset kuud kardina küljes, valguse käes veiklevaid sambaid ja paljut muud. Ooperilauljad võivad laval joosta, hüpata, pea peal seista või basseinis ujuda, kui suudavad. Ent see kõik võiks minu meelest olla olemata, kui vaid on laulja ja muusika, mis annavad sellele teatrile tähenduse. Vähem võib olla rohkem. Peter Brook on raamatus „Nihkuv vaatepunkt“ sõnastanud: „Hea intuitsiooniga, tundlik ja tõelist tööd teha tahtev laulja võib olla koguni loomutruum ja lihtsam kui elukutseline näitleja. Tal ei ole vajadust nii palju teha. Ta võib vahel lihtsalt olla.“* Mulle tundub, et Urve Tautsi lauljasuurus on olnud oskuses olla avatud, oskuses olla.

Viimase pooleteise aasta jooksul kohtusin Urve Tautsiga sageli. See oli minu arvates ehe ja ere koostöö – parimaid, mis mul on filme luues olnud. Ei mingit püüdu mulle dikteerida, kuidas filmi teha, mida filmida ja mida mitte. Urve pakkus välja mõtteid, mida ja keda võiks filmida, mina enda omi. Aga ma ei tundnud kordagi, et olen surve all.

Urve mälestused filmis on mälestused, need ei ole ega saagi olla identsed kunagi olnuga. Mälestused on alati selektiivsed, need läbivad uus- ja taasloomise. Filmis keskendutakse enam mäletamise ilule ja kurbusele kui mälestuste endi sisule. Inimene, kes ei karda saada haavatud, avaneb erilisel viisil ja miks peakski teda haavama.

Noor Urve Tauts laulab selles filmis palju. Laulab „Nõukogude Eesti“ kroonikalõikudes „Tsaari mõrsja“ Ljubašat ja „Carmenis“ muidugi Carmenit. Eesti Televisiooni salvestises „Don Carlose“ Ebolit. Laulab plaatidel ja lintidel. 1990. aastal välja tulnud Edward Elgari „Mere piltide“ ja Hector Berliozi „Suveöö“ plaadiümbrise tagaküljel on tema sõnad: „Seda salvestust pean sisetunde põhjal elu kõige õnnestunumaks, panin sellesse kogu oma armastuse, kõik inimhäälega muusikaliselt väljendatavad emotsioonid.“ Seenior-Urve laulu me ei kuule, aga me näeme seda. Urve kuulab oma kunagisi esitusi ja see viib ta hinges tagasi lavale. Tema silmad laulavad. Olen olnud kunagi kurtide laste õpetaja ja püüdnud mõtestada viipekeele tähtsust kurtide elus. Kas see nägu, need silmad laulaksid ka kurtide jaoks, kui seda filmi neile näidata?

Siiski – vähe, veidi ja õrnalt kuuleme selles filmis laulmas ka seenior-Urvet. See juhtub siis, kui tema klaveriõpetaja, filmimise ajal 95aastane Erna Saar istub klaveri taha ja mängib Sibeliuse „Romanssi“. Ütleb, et muidu võiks juba surra – elatud ju küll –, aga Sibeliuse pärast veel ei saa. „Laula kõvemini,“ ütleb ta Urvele. Urve laulab. Ei, mitte kõvemini, aga tema hääl jõuab filmi.

Maal

Võsu maakodu, mille Urve on kunagi rajanud koos abikaasa Üloga. Oktoober. Urve on vihmahoogude vahele välja lausunud ilusad päikesepaistelised tunnid. Nad on tulnud koos tütar Avega siia viimaseid toimetusi tegema, et maja ja lilled saaksid ilusti talve üle elada. Kõiges nad ühel meelel ei ole. Ave arvab ühtelugu, et ema teeb asju, mida võiks vabalt tegemata jätta. Rohib, kuigi umbrohi häviks talve jooksul ise ära. Rohib ja ümiseb laulda. „Vanad eestlased laulsid alati, kui tööd tegid,“ ütleb Urve. Ave vastu: „Neid sunniti laulma, et nad ei saaks mõisniku marju ära süüa.“ Selles, kas vanad eestlased laulsid töö juures oma rõõmuks või sundis neid laulma mõisnik, ei jõuagi ema-tütar ühele meelele. Küllap on Urvel ka peaaegu võimatu ette kujutada, et kedagi saab laulma sundida. Laulmine on olnud talle kutsumus ja töö, kuid mitte kunagi sunnitöö.

* Peter Brook, Nihkuv vaatepunkt. Nelikümmend aastat teatriuuringuid 1946–1987. Tlk Meelike Palli. Eesti Raamat, Tallinn 1993, lk 134.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht