Inspireerivat olnust

TIIU LEVALD

Kirjastus Canopus on avaldanud kauase Eesti Raadio helirežissööri, lugematute raadiointervjuude autori ja vanade salvestiste restauraatori Heino Pedusaare kogumiku „Uut möödunust“, kuhu autor on koondanud varem ilmunut (sama käsikirja algversiooni aastast 1986 ning ka osi 2006. aastal ilmunud kogumikust „Kive Estonia alusmüürist“) ning lisanud mõndagi uut ja huvi­pakkuvat.

Kui palju meid enam puudutab kõik see, mille oleme jätnud seljataha? Ei arva, et peaksin sõna võtma kui üllitise arvustaja. Küll aga soovitan julgelt seda kogumikku neile, kes huvituvad muusika ja muusikute käekäigust ning pürgimustest käsitletavas ajalõigus. Minul tekkis nende lugude lugemisel ka hoopis kaugemale ulatuvaid seoseid, võrdlusi ja paralleele tänapäeva kultuuri­situatsiooniga.

Olen saatuse tahtel olnud tegev mitte ainult interpreedi, vaid ka pedagoogina ning selle tõttu aastaid kokku puutunud meie lauluala juhtkujude Aleksander Arderi, Jenny Siimoni ja Linda Sauliga. Seetõttu oli äärmiselt kosutav lugeda nii nende endi mõtteid kui ka õpilaste meenutusi ning veenduda, et meie mälu on sageli üsna selektiivne ja mälestused toetuvad emotsioonidele.

Põnevalt tõusis esile järjepidevuse moment nii geneetilises kui ka erialaste põhimõtete plaanis. Lauljate hulgast uhkeim näide on kindlasti Arderite dünastia: meil tegutseb praegu juba neljanda põlve Aleksander Arder, nüüd küll tenor, mitte bass-bariton nagu isa Jaan Arder ja vaarisa Aleksander Arder. Neid järjepidevuse kaari joonistub lugedes teisigi, nagu tenor Rudolf Jõks ja tema pojatütar metso Teele Jõks või maestra Jenny Siimon, tema orelikunstnikust tütar Aime Tampere, viiuldajatest lapselaps professor Mari Tampere-Bezrodny ja lapselapselaps Anna-Liisa Bezrodny, kes vallutab praegu maailmalava.

Eriti jäi mulle meelde lugu Põlvamaalt pärit Arno Niitofi tegevusest ja käekäigust. Üheaegselt lauluõpingutega Tartu kõrgemas muusikakoolis tudeeris ta ülikoolis majandusteadust (1924–1928) ning jõudis mõlemal erialal diplomini juba Belgias Liège’is. Naasnud Tartusse, avas ta oma laulustuudio, oli hääleõpetaja Tartu Meestelaulu Seltsis ja hiljem noore Gustav Ernesaksa kutsel ka Tallinna Meestelaulu Seltsis. Siit leidsin endale eriti tähendusrikka detaili: Niitof tegutses ainult individuaalhääle­seadega, seda isegi taidlejate puhul! Ta jõudis vaheldumisi olla Tallinna õpetajate seminari ning Tallinna pedagoogiumi ja Valga muusikakooli vokaalpedagoog ning kõige tipuks 1940/41 Tallinna konservatooriumi lauluosakonna juhataja. Kõik see pani paralleele tõmbama tänapäeva noorte õppimisvõimalustega, õigemini nägema kääre avanenud võimaluste ja nende tulemuseks realiseerimise vahel.

Ajaloo keerdkäigud viisid kodunt kaugele nii Niitofi kui ka tema tublid õpilased Andrei Chrisianseni (1914–1968; laulis Estonias 1942–44, hiljem Wiesbadenis ja Viinis) ja Naan Põllu (1921–1998; õppis Helmi Betlemi ja Niitofi juures 1940–44, lõpetas 1952 Detmoldi muusikaakadeemia, õpetas 1962–1966 Hannoveris ja töötas aastani 1986 Hamburgi muusikakõrgkooli professorina, oli paar kümnendit nõutud oratooriumilaulja maailmalavadel). Naan Põld jõudis oma viimastel eluaastatel õnneks ka korduvalt kodumaale ja andis oma meistrikursustega tõhusat abi meie lauluõppuritele.

Just siit jooksebki üks side minevikust meieni. Meil pole kahjuks võimalust kuulda, kuidas kõlas tema kaasaegsete hinnangul äärmiselt kõrge kultuuri ja hea vokaalse tasemega Niitofi enda laulmine – Inglismaal salvestatud heliplaadid hävisid märtsipommitamisel –, küll on alles Naan Põllu salvestised Mart Saare ja Eduard Oja vokaalloomingust.

Niitofi meenutused tema esmakordsest kohtumisest Eduard Ojaga maalivad lugejale haruldase pildi Ojast kui ujedast, ent ühtlasi ka humoorikast isiksusest. Või kuidas ergutavad fantaasiat meenutused Tartus tegutsenud sõpruskonnast, mis ühendas Olav Rootsi, Eduard Tubina, Eduard Oja, Evald Turgani ja Niitofi enda. Kui saaks kuidagi taastada toonaseid mõttevahetusi ja kuulda helisid, mis sündisid nende suurkujude koosmusitseerimisest! Eeltoodu on vaid jäämäe tipuke Pedusaare raamatus toodud vesteist.

Lugedes tärkas ka soovitus nendele noortele, kes otsivad magistri- ja doktoritöö teemat: süüvige nende isiksuste elukäiku ja kunstilistesse pürgimustesse. See ei ole vaid osa meie kultuuriloo alusmüürist, siin on peidus paljutki meie endi juurtest ja olemusest.