Itkemine eesti moodi

Ega reekviemgi ole muud kui üks suur itkemine, kus küll isiklik läbielamine on üldistatud kiriklikest tavadest lähtudes kollektiivseks kaebekogemuseks.

AARE TOOL

Eesti reekviemid“ 14. VI Estonia kontserdisaalis. Cyrillus Kreegi „Reekviem“ c-moll. Rahvusooper Estonia poistekoor, Tartu poistekoor, Uue Tänava Orkester, dirigent Kaspar Mänd. Eduard Tubina „Reekviem langenud sõduritele“. Iris Oja (metsosopran), Indrek Vau (trompet), Anto Õnnis ja Kristjan Mäeots (löökpillid), Piret Aidulo (orel), Eesti Rahvusmeeskoor ja dirigent Mikk Üleoja.

Itk on üks vanemaid ja universaalsemaid eneseväljenduse vorme. Tundeseisund, millest kaebelaul tõukub – kartus, kurbus, ahastus, kahetsus, igatsus –, on aja- ja kohaülene. Itketud on kõikjal, igal ajal ja igas keeles. Itkemine rõhutab piiri maiste pürgimuste ja teispoolsuse vahel, tõmbab mõttejoone praeguse ja möödunu vahele, mõnikord väljendab ka ebakindlust selle suhtes, mis alles ees. Itkemine aitab leppida möödunu paratamatusega, meenutades ühtlasi praeguse hetke ajalikku kaduvust.

Ega reekviemgi ole muud kui üks suur itkemine, kus küll isiklik läbielamine on kiriklikest tavadest lähtudes üldistatud kollektiivseks kaebekogemuseks. Nagu teisedki žanrinimetused, nii on ka reekviemi määratlus aja jooksul märgatavalt lõdvenenud. See ei eelda tingimata traditsioonilist liturgiateksti, vaid võib vabalt ammutada ainest muudest kirjanduslikest allikatest. Siiski on ka pealtnäha kõige ebakonventsionaalsemate reekviemide üldilmes mõningaid ühisjooni: eleegiline-mõtlik meeleolu ja halastuse palumine vaheldub viimsepäeva (või üldisemas mõttes katastroofi) käreda ettekuulutusega.

Vastusena XX sajandi metsikustele kujunes žanri allharuna nn sõjareekviem, enamasti mitte traditsioonilisel liturgiatekstil, vaid sõjateemat otse-sõnalisemalt kajastaval allikal põhinev mälestus- või hoiatusteos. Selle haru tähtsamaid näiteid on Benjamin Britteni „Sõjareekviem“ (1962), kus liturgiline tekst on põimitud Esimeses maailmasõjas elu jätnud poeedi Wilfred Oweni mõistukõnelise õuduskirjeldusega. Lõpuosas on kasutatud Oweni luuletust „Kummaline kohtumine“, kus tapetu kohtub allilmas oma tapjaga: „Ma olen see vaenlane, kelle sa surmasid, mu sõber. Ma tundsin su pimedas ära, sest just nii sa põrnitsesid eile, kui mu läbi torkasid ja tapsid. Ma tõrjusin, kuid mu käed olid külmast tõrksad. Las uinume nüüd.“ Esimese maailmasõja ajal kirjutasid reekviemina pealkirjastatud lühemat sorti vokaalsümfoonilise mälestusteose näiteks Frederick Delius (pühendusega „kõigile sõjas hukkunud noortele kunstnikele“) ja Max Reger (op. 144b, „suures sõjas langenud saksa kangelaste mälestuseks“). Praegusajal on sõjareekviem kui žanr ootamatult varjusurmas, ehkki leidub näiteks puhtsümfoonilisi hoiatusteoseid nagu Erkki-Sven Tüüri „Elamata elu paine“ Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas hukkunute mälestuseks.

Tubina „Reekviem langenud sõduritele“ on mõneti ebakonventsionaalne. See on kirjutatud meeskoorile, aldile, orelile, trompetile ja löökpillidele ning tekstina on kasutatud Henrik Visnapuu ja Marie Underi luulet.

Anu Huntsaar

Reekviemi žanri kaks omamaist näidet – Cyrillus Kreegi „Reekviem“ ja Eduard Tubina „Reekviem langenud sõduritele“ – kanti ette 14. VI kontserdil „Eesti reekviemid“. Seda, kuidas õnnestub Kreegi teos, oli põhjust oodata erilise huviga, kuivõrd esitusjõud (Estonia poistekoor, Tartu poistekoor ja Uue Tänava Orkester) on entusiasmipõhised. Kreegi kooripartiid võivad olla pealtnäha suupärased, ent peidavad endas tegelikult salakarisid. Poistekooride liikmeist kokku pandud koosseis täitis oma ülesande igati ausalt: kui isegi eelviimane osa, fuugataoline „Sanctus“, ladusalt välja tuli, siis võis tõesti „hingata kord rahus“. Kreegi „Reekviem“ on teatavasti loodud eestikeelsena, kuid varustatud ladinakeelse paralleeltekstiga. Eestikeelse tekstina on kasutatud baltisaksa literaadi Georg Julius von Schultz-Bertrami tõlget, mille ta luuletas Mozarti reekviemi tarbeks. Näiteks „Dies irae“ on värsistatud nõnda: „Pasun hüüab imehääle, kogub surnud hauast mäele, viimse kohtupäeva pääle“. „Domine Jesu’s“ palutakse: „Armulik Jeesus Kristus, Sind kiidame, halasta. Lase kõik usu sees meid õndsa surma leida.“ See on arhailine ja mugandatud, samal ajal relvitukstegevalt leebe varjundiga.

Uue Tänava Orkester, mille dirigent Kaspar Mänd kutsus ellu paar aastat tagasi, on Tallinna muusikaelus aktiivselt kaasa löönud. Isegi kui esialgu mõeldi musitseerida oma rõõmuks ja lavapraktika nimel, siis praeguseks näib, et on potentsiaali pürgida sellest tagasi­hoidlikust eesmärgist kaugemalegi. Niisuguseid orkestreid on tarvis just muusika jaoks, mis ei mahu kutseliste kollektiivide tihedasse ja kõrgelennulisse töögraafikusse, ent mida mängimata jätta pole siiski mõeldav. Kui kõik Beethoveni sümfooniad on läbi töötatud ja ette kantud, nagu Uue Tänava Orkester seda mõni aeg tagasi tegi, siis tullakse Kreegi „Reekviemi“ partiidega toime.

Tubina viiest osast koosnev „Reek­viem langenud sõduritele“ (1979) on mõneti ebakonventsionaalne. See on kirjutatud meeskoorile, aldile (sõduriema monoloog III osas), orelile, trompetile ja löökpillidele ning tekstina on kasutatud Henrik Visnapuu ja Marie Underi luulet. Teose raami moodustab Visnapuu surma­hõrk „Ole tervitet, tervitet“ („noorte langend sõdurite mälestuseks“) kogust „Talihari“ (1920). See algab nii: „Nii ilus on surra, kui oled noor, nii päikesen magama minna“. Samast kogust pärineb IV osa alusena kasutatud „Sireli“: „Sireli torkas püssirauda. Sireli, sireli …“. Iris Oja leidis kahe pooluse vahel tasakaalu, mida sõduriema partii võimaldab: ühel pool südamevalust pungil ja emotsionaalselt põrmustatud kuju, teisal sõduriema kui antiiktragöödia mõistukõneleja, kelle poos on väljapeetud ja tinglik.

Sõjas ei saa hukka üksnes inimesed, vaid ka käsikirjad. Tubina reekviemi seekordne ettekanne viis mõtted ühele teisele eesti helilooja teosele, mis pole üksnes sõjateemaline, vaid tuleb ka ise lugeda sõjakaotuste hulka. Usun, et seda 1943. aastal loodud teost ühendab Tubina reekviemiga sarnane tundelaad ja kirjanduslik inspiratsiooniallikas, ehkki väljenduslaadi poolest oli see kindlasti vägagi teistsugune. Täpselt ei saa me aga kunagi teada, sest partituur põles aasta hiljem pommirünnakus ja peale meeskooripartiide pole sellest midagi järel. Jutt käib Eduard Oja kantaadist „Kojuminek“ Marie Underi sõnadele. Muide, Tubin dirigeeris 1943. aastal Vanemuises selle esi­ettekannet.

Säilinud meeskooripartiide põhjal tundub, et „Kojumineku“ algusosa võis olla üsna samasuguse meeleoluga nagu Tubina teoses, raskelt kulgev ja trööstitu („Ja sammub ja sammub sääl sada meest, nad sammumas ränka sammu …“). Timpanitel on Tubina reekviemis oluline roll ja Tubin ise on hiljem meenutanud, et Oja oli rakendanud timpaneid efektselt oma kantaadis. Ühine on ka lumes hukkunud sõdurite motiiv. Visnapuu luuletuses „Sõduri matus“ (1944), millel põhineb Tubina reekviemi II osa, lausutakse: „Ja nagu põlvili maha jäi lumme kümmekond meest, sõjasõbrad nad nõnda leidsid eest, näost valged kui külmanud vaha.“ Underi „Kojuminekus“ kõlavad värsid nii: „Hall pakase mantel päratu lai nende vaevatud liikmeile langes. Nii igaüks siiski neist koju sai – nad uinuvad, uinuvad hanges.“ Lohutav on oletada, et ehk elab mälestuskübe Oja hävinud sõjakantaadist siiski edasi ühes teises langenud sõduritele pühendatud oopuses.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht