Ja sõna sai lauluks …
„See oli hää mu südamel“ Juhan Liiv koorimuusikas: RO Estonia poistekoor ja noormeestekoor, Estonia Seltsi segakoor, dirigendid Hirvo Surva ja Heli Jürgenson, vahetekstid Riina Roose. 15. III Estonia kontserdisaalis.
Kui hakkasin ligi 30 aastat tagasi muusikateaduse tudengina uurima Juhan Liivi luulet eesti muusikas, ilmnes, et ta on heliloojate poolt enimkasutatud luuletaja. Ei tea täpset statistikat, kas see on nii ka praegu, aga tõenäosus on suur. Ka vahepealsete aastakümnetega on lisandunud hulk ilusat muusikat vägagi erinevates žanrides ja eri koosseisudele.
Esimesed Liivi tekstiga laulud pärinevad tõenäoliselt Mart Saarelt. Väga suur osa Liivi laule on valminud aastail 1920–1930 (Saar, Võrk, Oja, Aav, A. Kapp, Ernesaks), aga eesti muusikaklassikaks saanud teoseid on lisandunud ka hiljem (V. Kapp, Sink,Tormis, Mägi, Tamberg, Kõrver, Veevo jt). Kohe tuleb meelde ka mõni Rein Rannapi laul, viimastest aastatest kindlasti Pärt Uusbergi koorilaulud ning Jaak Sooääre ja Riho Sibula terviklik kontserdi- ja plaadikava „Juhan“.
Miks heliloojad juba üle sajandi nii väga Liivi armastavad? Küllap Liivi luule olemuslik lihtsus ja samas mitmekihilisus, tundeehedus, kujundlikkus (Liivi-uurija Jüri Talvet on nimetanud Liivi meie ainsaks imažistiks), võime väljendada eksistentsiaalset elutunnet äärmiselt nappide, aga väga mõjusate poeetiliste vahenditega. Muusikageeniga inimesed on ilmselt sellisele tundlikkusele ja kujundlikkusele äärmiselt altid. Aga on veel midagi, mida helilooja märkab: Liivi luule on erakordselt musikaalne. Seda mainis juba esimene Liivi-uurija Friedebert Tuglas: „Suur osa Liivi luule mõjust oleneb aga tema salmide rütmist, mis vastab ta ainele kõige täpsemalt. See aine on juba tekkinud rütmilisena, rütmist on küllastatud luuletaja iga tundmus. See vaheldub ühtesoodu, raskelt raiuvast kuni mahedalt musikaalseni [—]. Seda märkame juba sellest hõlpusest, millega Liivi luuletused pähe hakkavad. Lõpuks ei maitse me enam mõtteid ega luulekujundeid, vaid nende helilisi vastukajasid värsis. Miski koidueelne tuuletõmme läheb üle kandle – kust, kuhu, mistarvis – kes ütleb seda? Ainult süda valutab – ärarääkimata!“
Teada on, et Liivil oli helikunstiga oma suhe. Tegelikult on üsna kummaline ette kujutada, et meie suurimaid poeete teadlikult luuletajaks „hakkas“ – ja üksnes sellepärast, et tal ei olnud võimalusi saada muusikuks. Siiski paistab see kurioosum üsnagi tõene. Noormehena unistas Liiv muusikuks saamisest ja tahtis endale klaverit. Ta ei leppinud oma odava ja kehva külaviiuliga ja käis kümne versta kaugusel koolimajas orelit harjutamas. Kuna see ettevõtmine oli siiski kurnav, hankis ta naabrusest väikese harmooniumi. Kui pill kodus, olevat selgunud, et enam kui pooled hääled olid sel katki või puudu. See oli tundlikule noorele hingele tõsine tragöödia. „Mina oli ennast ammugi, juba siis kui ma kihelkonnakooli läksin, klaveri mängijaks tõotanud õppida, aga ometigi, ehk ma teda seni ajani unes olen mänginud, ei võinud ma oma südameliku soovi täita, sest niisugused riistapuud saavad üksi rikaste jauks tehtud. Tõeste, mina olen põhjata õnnetu,“ kirjutas Juhan vend Jakobile. Ja ühes järgmises kirjas teatas ta otsusekindlalt: „Saatus ei taha, et minust muusikamees saaks. Ei saa minust mänguriista puudusel muusikameest, siis kirjamees peab minust ikka saama, sulge, tinti ja paberit jõuan ma ikka enesele nõutada.“
Jakob Liiv on hiljem tunnistanud, et tema teades ei kirjutanud Juhan enne seda harmooniumi äpardust ühtegi värssi. Kui, siis täiesti salaja, kellegi teadmata. Kuid varsti pärast juhtunut hakkas Juhan vennale oma luuletusi lugeda tooma, loobus püüdlustest muusikaga tegelda ning pühendus kirjatöödele. Aga ega ta muusikast lahti ei saanud. See sügav musikaalsus kumab läbi tema luuleridadest. Ja mitte ainult värsi musikaalsusest ja rütmist. Kui sageli Liivi luuletustes miski „heliseb“ ja „kõlab“!
Julgen siinkohal välja tulla ühe spekulatsiooniga. Kui saatus oleks tahtnud teisiti, kui leidunuks see klaver ja võimalus saada ka mingit muusikalist haridust – kas siis ei oleks meil Eesti kultuuriloos olnudki luuletaja Liivi asemel hoopis helilooja Liiv? Seda ei saa me kunagi teada. Aga et see mõttelõng väga vale ei pruugi olla, sellele olen leidnud kinnituse Liivi luuletusest „Muusika“:
Kuskil peab alguskokkukõla olema, / kuskil suures looduses varjul. / On tema vägevas laotuses, täheringide kauguses, / on tema päikese sära sees, / lillekeses, metsakohinas, / emakõne südamemuusikas. / Või silmavees – / Kuskil peab surematus olema, / kuskilt alguskokkukõla leitama: / kust oleks muidu inimese rinda / saanud ta – Muusika?
See, kes suudab helilooja loometööd, muusika loomist – selle „alguskokkukõla“ tajumist, selle otsimist ja leidmist ja oma loomingusse valamist – nii ehedalt ja täpselt sõnastada, peab ikka ka ise olema mingis mõttes helilooja. Seda „alguskokkukõla“ on otsinud kõik suured meistrid läbi aegade, uskudes siis selle jumalikku, kosmilist olemust või pärinemist mingitest kollektiivse alateadvuse kihtidest. Ei saa parata, kohe tuleb meelde näiteks Pärdi tintinnabuli. Kuskil peab alguskokkukõla olema …
Neid kümneid ja nüüd juba sadu heliteoseid, mis tema luuleridu kasutades loodud, ei saanud Juhan Liiv kunagi kuulda ega teada. On hea, et meie saame. On hea, kui on keegi, kes ei lase unustada. Sügav tänu Riina Roosele, Liivi-õhtu kontserdikava koostajale ja vahetekstide lugejale, kes toob misjonärina ikka ja jälle meie kultuuriloo kihtidest mingeid peitu jäänud aardeid päevavalgele. Kõigi oma tegemistega kehastab Roose armastust Eesti kultuuriloo vastu ja kasvatab seda vist natuke igaühes, kes tema teedele satub.
Kuigi Liivist ei saanud muusikut, on ta jõudnud muusikamaailma. Sõna otseses mõttes ja mitte üksnes eesti heliloojate abil. Tänu Jüri Talvetile, kes väsimatult on Liivi luulet tutvustanud väljaspool eesti keeleruumi, on Liivi ingliskeelseid tõlkeid (J. Talvet ja H. L. Hix) ilmunud nii luuleajakirjades kui ka raamatuna ja sedakaudu on neid sattunud üllatuslikesse kohtadesse. Luuletuse „Muusika“ ingliskeelne tõlge on juba mitmendat aastat trükitud New Yorgi Carnegie Halli kontserdihooaja kavaraamatusse.