Jaanuar – Uue kümnendi esimesed muusikarännakud

Tänapäeva kohustusterikkas elus pole just palju asju, mis oleksid legaalsed ja tervislikud ning suudaksid inimese ka end täielikult unustama panna.

ANETE SAMMLER

Jaanuarikuu kontserdielust osa saades oli hea meel tõdeda, et muusikavaldkonnas ei ole laskutud tavapärasesse jõulukontsert-kevadkontsert-rütmi ja nii oli ka aasta esimese kuu kontserdikavades avastamisrõõmu küllaga. Kuna talv ei ole meie juurde sel aastal teed leidnud, siis on muusikud märganud, et pimedateks novembriõhtuteks ette valmistatud kava sobib sama hästi ka porisesse jaanuariõhtusse.

Kontserdisari „Heli ja keel“ tõi Rootsi-Mihkli kirikus 12. jaanuaril, vahetult pärast õigeusupühasid, kuulajani kontserdi „Jõuluhällilaul“. Arvo Pärdi, John Taveneri ja Galina Grigorjeva helitööd äratasid ellu avatud loomingulise ühendusega Kammermuusikud seotud interpreedid. Seekord astusid üles lauljad Jaanika Kuusik ja Iris Oja, viiuldaja Olga Voronova, tšellist Leho Karin ning pianistid Diana Liiv ja Tähe-Lee Liiv. Sarja teevad eriliseks kontsertidega lõimitud vestlusringid, mis peetakse sel hooajal koostöös akadeemilise usundiloo seltsiga.

Möödudes 12. jaanuari õhtul Harju tänava uisuväljast, kus Mariah Carey kuulutas süümepiinadeta ikka veel „All I Want for Christmas Is You!“, tundsin mõningat vastumeelsust: just siis, kui jõulud on end lõpuks kokku pakkinud, on veel üks jõulukontsert! Kontserdi esimesest noodist alates võisin kergendusega tõdeda, et olin kohale tulnud täiesti valede ootustega. Mind ootas ees ameerikaliku jõuluidülli täielik kontrast, pigem rännak iseendas, võib-olla midagi, mida inimene, kes pole õigeusklik, teeb hetk enne uue aasta saabumist.

Tõtt-öelda on isegi keeruline selgitada, mis Rootsi-Mihkli kiriku ideaalselt ebaproportsionaalsete võlvide all tol pühapäeva õhtul sündis. Kontserdi kava sirvides mõtlesin, kuidas suudetakse sinna valitud kolme helilooja looming ühte liita. Kuigi tegemist võib olla helikeelelt või muusikatundmuselt mõnevõrra sarnaste heliloojatega, siis on need kolm heliloojat – Arvo Pärt, John Tavener ja Galina Grigorjeva – ka omaette nimed, mis ei vaja enda kõrvale kedagi teist. Kuidas valida nende loomingu hulgast välja teosed, mis üksteist kõnetavad, täiendavad ja kokku liidavad?

Pärast kontserti endaga toimunut analüüsides otsisin uuesti vastust sellestsamast kavalehest ning leidsin, et Arvo Pärt on minu tundmused juba sõnastanud: „Kõik üleliigne peab olema kõrvale jäetud. Nii nagu helilooja peab taandama oma ego muusikat kirjutades, nõnda peab ka interpreet oma minast lahti ütlema teost mängides.“

Ja see õnnestus: kogu kontserdi jooksul olid kõik „minad“ kõrvale jäetud, sealhulgas mina kui esitaja, aga ka mina kui kuulaja. Ühtegi mina sellel kontserdil ei olnudki. Tundsin publiku hulgas end heas mõttes nähtamatuna. Tundus, et vahet pole, kas keegi kuulab või mitte: kõik, mis tol õhtul selles kirikus toimuma pidi, oleks toimunud niikuinii. Selline mõtteviis need kolm heliloojat sel õhtul üheks liitiski. Kontserdil üles astunud – väldin siinkohal meelega sõna „esinenud“ – kammermuusikud musitseerisid sissepoole, justkui oleks keegi toanurgas laulnud, klaverit mänginud, eikellelegi. Kohati tundsin, nagu oleksin salaja kellegi mõtteid või dialoogi pealt kuulanud, ehkki kirikus oli veel mitukümmend inimest. Kas see ongi kammermuusika? Kas selline … oligi kammermuusika? Ka praegu neid ridu kirja pannes tundub kohati veider seda lugejaga jagada. Ma ei hakka ju arvustuses kirja panema, et ümisesin köögis või tänaval … Tegemist oli eneseväljenduse, mitte esinemisega: „Võtke, kuulake, aga vastu ei taha ma midagi.“

Ka Sakarias Jaan Leppiku mõtteavaldus vestlusringis iseloomustas interpreetide ülesastumist sel õhtul täielikult: „Kahetsus on see, mis teeb inimese alandlikuks, ning alandlik inimene oskab vaadata endast kaugemale, mõelda teisele.“ Seda kuuldes tundsin, et kuuldu-nähtu on mind puudutanud – sellest ka selle õhtu nii suur osakaal ses jaanuarikuu ülevaates. Mingil määral on seesugune mõtteviis olnud ka mõõdupuu, milliseid kontserte kirjatükis välja tuua. Selle õhtu järelkaja saadab mind seniajani.

Rännakutel ajas ja ruumis

Omamoodi rännakule, aga teises võtmes, viis Christian Pabsti trio ülesastumine klubis Philly Joe’s. Kontserdil kõlanud trio värsket albumit „Inner Voice“ iseloomustavad muusikakriitikud emotsionaalselt puudutavana, aga mind puudutas pigem ikkagi lendlev kergus, millega virtuoosne Pabst klaverit käsitleb. Tänapäeva kohustusterikkas maailmas pole just palju asju, mis oleksid legaalsed ja tervislikud ning suudaksid inimese ka end täielikult unustama panna. Selle trio esituses džässmuusika seda siiski teeb. Pabst on tõeline helimaalija, kes julgeb minna ka klaveri sisse. Kontrabassi, klaveri ja trummide magusmõrkjas sümbioos avaldas muljet ning oli tasakaalus. Kuidas seda kõige paremini kirjeldada? Pabsti trio ei jätnud publikut saali, vaid viis rännakule.

Ka tartlasi ootas ees muusikaline rännak: Tartu muusikasõbrad viis muusikaloos ekskursioonile professor Toomas Siitan. Tartu linnamuuseumis oli Tartu Heli ehk Tahe eestvedamisel kontsert-loeng pealkirjaga „Muusika kui aja tunnistaja“. Barokkmuusika kõrval kanti ette ka Tahe seltskonda kuuluvate heliloojate uudisteosed. Kui kirjatükis eespool mainitud vestlusringiga kontserdil venis jutuajamine pärast kontserti natuke pikaks, siis Tahe kontserdi puhul tahan esile tõsta just kontserdiõhtu ülesehituse: loeng, muusikapalad ja vestlusring olid kahe tunni sisse paigutatud vaheldusrikkalt – aeg lendas. Siit ka üleskutse kontserdikorraldajatele: vestluse võiks julgemalt kontserdi sisse põimida. See toimib! Lõpuks ei olegi inimene võimeline poolteist tundi järjest huvitavaks pidama vaid ühte saali punkti.

Auhindade sajus

Jaanuarikuu on kultuurivaldkonnas ikka olnud möödunud aasta kokkuvõtete tegemise aeg: Grammyd, Eesti muusikaauhinnad, Oscarite ootus. Nii tuleb esile tõsta ka kooriühingu aastagala, mis on aasta-aastalt teisenenud aktuselikust tänukirjade jagamisest kontseptsiooniga vaatemänguks. Tänavustel n-ö koori-Oscaritel pälvis enim tähesära segakoor HUIK! ja aasta noore dirigendi tiitliga pärjatud Ingrid Roose. Galal esitatud palad ja visuaalefektid tekitasid novembrikuus koori 10. aastapäeva kontserdil viibinud kuulajas déjà-vu-tunde: kas kooriühingu aastagala on sama kontserdi jätk?

Lavalaudadelt käis õhtu jooksul läbi enamik Eesti dirigente ning ka suur osa koorilauljatest, keda tõstis kindlasti kõrvust kultuuriminister Tõnis Lukase kõnes leiduv kinnitus, et eesti kultuur elab turvaliselt just tänu saalis viibijatele – koorijuhtidele kui eesti rahva juhtidele. Et neidsamu saalis viibinud ja miinimumpalga eest eesti rahvast vaimselt juhtivaid muigele kippuvaid suid rahustada, öeldi välja ka lubadus, et nüüd astutakse konkreetseid samme selleks, et dirigendiametist saaks lõpuks ametlikult amet.

Jaanuarikuu tõi publikuni Tallinna muusikakeskkooli solistid, ansamblid ja noortekoori galakontserdiga „Tähed“. Siinkohal tuleks ehk sõna „gala“ kasutust natuke kaaluda: kas iga kontsert ja aktus väärib just galaks nimetamist? Kindlasti kõlab sõna „gala“ ehk välismaisemalt või peenemalt kui lihtsalt kontsert või aktus, aga lõppude lõpuks tähendab „gala“ ikkagi lihtsalt pidulikku üritust. Kui kõigist „kontsertidest“ saavad järsku „galad“, siis pole „gala“ nimetusena samuti enam teab kui eriline.

Kuna TMKK gala peeti EMTA kontserdisaalis, võime seda ju galaks nimetada, kuid et publik moodustus TMKK õppejõududest ja õpilaste vanematest-õdedest-vendadest-vanaemadest, siis nimetagem seda nii nagu asi oli – koolikontserdiks.

Selle formaadi kohta oli kontsert minu meelest meeldivalt kõrge tasemega. Kontsert iseloomustas väga hästi seda, kuidas näeb välja professionaalseks muusikuks kujunemise tee – ja kus veel parem esinemiskogemus saada, kui mitte kvaliteetses saalis? Pildikesi lavalt. Algklassiõpilane tunnetab klaverit nagu täiskasvanu ning võtab laval lilli vastu nagu kogenud professionaal. Noored muusikud meisterlikult oma instrumente käsitsemas. Õpilaste koostatud vahetekstid, kus õpilased ise analüüsivad oma esitatavaid muusikapalasid. Noor klarnetimängija kõrvutab oma instrumenti Tesla autoga ning sõnastab klassikalise muusika kuulamise lihtsa saladuse: kuulajalt nõuab see lihtsalt rohkem oskusi. Kokkuvõtteks on rahulikuks tegev tõdemus, et meil on järelkasvu ka selleks kümnendiks. Pole põhjust karta, et Eesti muusikakultuur välja sureb: TMKKs osatakse muusikast ja oma instrumendist lugu pidavate noorte järelkasvu voolida.