Januslik jaanuar

Januse kaks nägu võiksid kontserdielus printsiibina kohal olla ka järgmistel kuudel, sest eks olegi õnnestumise võti ju eri vaatenurkade tasakaal.

MEETA MOROZOV

Aasta esimene kuu võlgneb teatavasti nimetuse rooma jumalale Janusele, keda kujutati tavaliselt kahe peaga, millest üks vaatab minevikku, teine tulevikku. Üht ei saa olla teiseta: Janus on ülemineku, alguse ja lõpu, avanevate ning sulguvate uste sümbol. Kahesuunalisust peegeldav jaanuari kontserdielu ühildus nimetuse tähendusega rõõmustavalt kenasti: tunnustavaid, mälestuslikke ja kohati nostalgilisi tagasivaateid tasakaalustas paljulubav pilguheit olevale ja tulevale. Oli sujuvaid üleminekuid ühelt žanrilt teisele, oli kollektiivide sümbioosis koostööd. Tähtis on aga see, et mis tahes suunda üks või teine kontsert ka kaldus, pakkus enamik sügava kunstilise elamuse. Siinkohal ei ole tegu mõõdutundetu takkakiitmisega, vaid minu tõsimeelse arvamusega, et Eesti muusikaelus on väga paljud asjad hästi või – kui olla eestlaslikult kitsi – häda pole midagi. Kinnitagu seda pikaajalise välismaa kogemusega tšellisti Indrek Leivategija tõdemus ERSO kontserdile „Talveromantika“ eelnenud vestlusringis: Eesti kontserdielu, eriti Tallinna väiksuse juures, on tõeliselt heal tasemel ja rikkalik.

Mineviku teed viisid aasta algul üht- või teistpidi ikka justkui rondovormis Ester Mägi juurde. Maestra 100. sünniaastapäev andis põhjuse avaldada talle austust mitmel kontserdil, kuid tuleb öelda, et tema loomingut on põhjust püsivalt repertuaaris hoida ning pidevalt esitada – see pole tänuväärne üksnes mälestamiseks. Parafraseerides Cyrillus Kreegi koorilaulu: kui suur oleks meie vaesus Ester Mägita. Tema pärandi esitajaskond hõlmab mees-, nais- ja segakoore, kammeransambleid, soliste ning suuremaid ja väiksemaid orkestreid. Mägi teostest saab edukalt panna kokku vaheldusrikka ja põneva autorikontserdi või kõrvutada seda XX sajandi väljapaistvate heliloojate muusikaga, näiteks Rahmaninovi omaga (ERSO kontsert „Talveromantika“).

Eredaima elamuse pakkus Mägiga seoses Eesti Kontserdi kureeritud „Maestra Ester Mägi 100“, mis toimus täpselt helilooja sünniaastapäeval, 10. jaanuaril ning mille kava oli koostatud koos helilooja endaga tema 99. sünnipäevaks. Mitme kollektiivi ja solistide ühispingutuses realiseerunud kontserdil oli tunda läbimõeldud kontseptsiooni, mis tekitas terviku tunde ning mille meisterlik teostus lausa sööbis mällu. Ilusa kaarega kava algas hämaras saalis Hans Christian Aaviku tundliku ja nüansirikka viiulisoologa, mis lõi erilise õhkkonna ning eelaimuse, et kõik, mis järgneb, on privileeg, võimalus saada osa millestki suurest ja imelisest – Kunstist. Õhtu meeldejäävamad hetked kinkis aga Eesti Rahvusmeeskoor, kelle dünaamilised varjundid, kõla kaunidus ning häälte sulandumine oli imepärane ja puudutas hingepõhjani. Koori stabiilselt kõrgest tasemest andsid tunnistust ka teised ülesastumised nii kontserdisarjas „Lõuna­muusika“ kui ka „Mustonenfesti“ galakontserdil.

Mägi „Kerkokella“ kuulates jäin mõtlema, et sellises meeskoorikõlas on midagi nii üdini eestlaslikku, et see moodustab lahutamatu osa minu kultuuri­identiteedist, on mingi põhjapanev sümbol. Mil määral on aga sügavalt rahvuslikul muusikal laiemat kandepinda? Kas Mägi muusika saab esile tuua sama helli tundmusi teistsuguse kultuurikoodiga kuulajas-esitajas? Kas tema loomingu lävepakk pole ehk väljast tulijale kõrge? Eesti muusika- ja teatriakadeemia kontserdil „Jubilate. Ester Mägi 100“ esitas mitmeid Mägi kooriteoseid EMTA koor, mis on viimastel aastatel koosnenud juba suuresti välistudengitest. Otsides vastust, miks ei puudutanud Mägi looming mind sellel kontserdil niivõrd sügavalt, jõudsin järeldusele, et õppekoori staatuse kõrval võis märkimisväärset rolli mängida just asjaolu, et tema muusika ei avane kultuurilisele teisele just kergesti. Niisiis, kui näiteks Pärdi universaalseks nimetatud looming elab tõenäoliselt edasi ka eestlasteta, siis Mägi pärandi peamised säilitajad ja edasi­kandjad saame olla ainult me ise, kes me mõistame seda kõige paremini.

Mingis mõttes eelmise vastandina, kuid ühtlasi paralleelina mõjus Kristjan Randalu loomingule pühendatud autori­õhtu „Sinu hommikuvalguse hetk“, esimene uues Tõnu Kaljuste juhitud sarjas „Autoritund“. Randalu etteastes Tallinna Kammerorkestri ja Eesti Filharmoonia Kammerkooriga oli tunda tuleviku hoovusi, vastupandamatut energiat, n-ö värsket rõhku. Tunni jagu muusikat oli psühholoogiliselt pinev ning haaras jäägitult. Võib öelda, et keskmise teose „Nach dem Anfang vom Ende“ ehk „Pärast lõpu algust“ ajal tekkis minus kuulajana isegi nn flow-seisund, kui ajataju kaob ning ollakse sada protsenti protsessi, seekord siis muusikasse sukeldutud. Januse kui üleminekusümboli valguses saab rääkida Randalu muusika žanriülesusest, nooditekstiga fikseeritud muusika ja improvisatsiooni sünergilisest kohtumisest. Rand­alu teostes omandavad kordused uue tähenduse: ostinaatsed motiivid ja rütmid otsekui kaevavad üha sügavamale, kuni eraldub räbu ja tuleb esile ehe ja päris, ajatu ja igavene. Tahtmatult tekkis võrdlus Ester Mägi loominguga, kuigi džässpianisti looming ei tekita samu rahvusliku varjundiga hardumusnoote. Helikeel, tekstide valik ja pealkirjad on tunnetuslikult teistsugused ning mõistetavad rahvusüleselt, kuid huvitav on see, et need kaks eri liikumistrajektoori jõuavad lõpuks ühte ja samasse kohta – oluline on inimese ühtsus looduse ja iseendaga.

Erakordselt õnnestunud mineviku, oleviku ja tuleviku ristumispunktiks osutus „Mustonenfesti“ avakontsert. Esimeses pooles mälestati holokaustiohvreid Schönbergi ja Regeri loominguga, teise poole lihvitud pärl oli aga Pärdi „La Sindone“ just Vadim Repinile kirjutatud sooloviiulipartiiga. Schönbergi „Kuus laulu“ op. 35 oli avaloona kuulajale võib-olla liiga tahke, „Ellujäänu Varssavist“ aga ekspressiivne ja mõjus, nii et aplaus tundus isegi veidi kohatuna. Meeskoor imponeeris Regeri „Reekviemis“ taas nii jõulise ja kandva forte kui ka imetlusväärse piano ja sügava tooniga. Kontserdi teise poole lõi särama kõrgelt hinnatud viiuldaja Vadim Repin, kelle meisterlikkus tuli esile nii virtuoosses Mendelssohni kontserdis kui ka mõtlikus ja sugestiivses Pärdi orkestriteoses.

Kõiki kolme siinkohal esile toodud kontserti ühendab peale eri moodi väljendunud ajalise ja stiililise duaalsuse hästi läbi mõeldud ja komponeeritud kava, vokaal- ja instrumentaalmuusika lõimumine ning interpreedid, kes tehnilise laitmatuse kõrval oskavad ja armastavad esitatavat muusikat mõtestada. Sedasama võib öelda ka kahe väiksemale kuulajaskonnale mõeldud väga sümpaatse kontserdi puhul: Floridante „Uuestisünni“ ja Hortus Musicuse sarja „Mööda Euroopat“ esimese kontserdi kohta, kus sedapuhku peatuti Prantsusmaal. Mõlema kollektiivi juures on imetlusväärne, kuivõrd suure kire ja pühendumusega suhtutakse repertuaari, mis ei ole kaugeltki paljude inimeste kuulamisedetabelis, ning kui hästi antakse minevikumuusikat edasi, nii et hea kogemuse saab ka žanrivõõram kuulaja.

Floridante kontserdil, kus publiku ja muusikute vahemaa oli äärmiselt väike ning eksimisruumi lihtsalt polnud, oli viiest lauljast koosneva ansambli laitmatu kooskõla ja intonatsioonipuhtus tõeline nauding. Äärmiselt võluvad olid Maria Valdmaa hõbedaselt selged ja helisevad soolod, milles paljastus laiem tundepalett, kui madrigalilt võiks esmapilgul oodata. Ka Hortus Musicuse kontserdi eredamateks osadeks kujunesid Anto Õnnise, Tõnis Kaumanni ja Riho Ridbecki esitatud vokaalnumbrid, milles oli mõnusat huumorit ja kelmustki, ennekõike aga naudingut muusikast enesest.

Kui jaanuari tõelised muusikaelamused kokku võtta, jääb vaid soovida, et Januse kaks nägu oleksid kontserdielus printsiibina kohal ka kõigil järgmistel kuudel, sest eks olegi õnnestumise võti ju eri vaatenurkade tasakaal.