Jazzis ainult tudengid

„Tudengijazzi“ nimetatakse rütmimuusikafestivaliks, mitte jazzifestivaliks. Niisiis on jäetud uks poikvele kõigile, kes ei lase end stiilidel kammitseda.

AARE TOOL

„Tuja“ ehk „Tudengijazzi“ (8. – 12. III) Tallinna kontserdid 11. III klubis Philly Joe’s ja 12. III Fotografiskas.

Tallinna riikliku konservatooriumi tudengid ütlesid 1982. aastal „saagu jazzifestival!“ ja jazzifestival sai, olgugi pärast mõningast ajastuomaselt bürokraatlikku asjaajamist.¹ Seepärast ehib tänavust „Tudengijazzi“ ümmargune arv 40.

Mõnda ajaloost

Festivali veebisaidi ajaloorubriigis sedastatakse, et „Tudengijazz“ on Eestile märgilise tähtsusega, kuivõrd esimene festival toimus „veel ENSV ajal, mil jazz­muusika mängimine oli avalikult keelatud“.² See tõdemus nõuab mõningaid ajalooalaseid selgitusi ning ajendagu siinkohal heitma põgusa pilgu festivali algusaegadesse ja varasemassegi.

Jazzmuusikat siinmail saatnud ajaloolisest painest kõneldes on huvitav märkida lingvistilist üksikasja. Kas kirjutada „jazz“ või „džäss“? 1920. ja 1930. aastatel kasutati eesti ajakirjanduses rahvusvaheliselt tuntud kirjapilti „jazz“. Keeleteadlane Johannes Aavik soovitas 1932. aastal artiklis „Arvustavaid keelelisi märkusi“ (Päevaleht 23. V 1932) tarvitada mugandatud varianti „džäss“, rõhudes (ekslikule) eeldusele, nagu oleks see kooskõlas sõna hääldusega, aga kuni kümnendi lõpuni püsis siiski „jazz“. Üleminek „jazzilt“ „džässile“ leidis kirja­sõnas aset järsku, paralleelselt sellega, kuidas EVst sai ENSV.

Sedamööda, kuidas joonistusid välja külma sõja jõujooned, sattus ka jazzmuusika NSV Liidus 1940. aastate lõpus stalinistliku kultuuripoliitika hambusse. Kui 1949. aasta maikuus kohtusid ühismänguks Tallinna jazzientusiastid (Swing Club ja orkester Mickeys), siis Uno Loobi mäletamist mööda seisis keegi omadest ukse juures valves, et mõni võõras ei pääseks teisi hoiatamata sisse, ning saalis tõmmati kardinad ette, et „keegi võõras ei kuuleks ega näeks“.³

Loomingulised kohtumised kasvasid 1960. aastate keskpaigaks rahvus­vaheliseks jazzifestivaliks, siis tuli aga taas poliitika vahele. Kui 1967. aasta festivalil puhkesid USA saksofonisti Charles Lloydi ansambli esinemisel peaaegu meeleavaldusena mõjuvad ovatsioonid, siis hakati rääkima ääri-veeri sellest, kuidas tuleks tõsta festivali „organisatoorset taset“. 1968. aasta festivalist said teoks vaid eelvoorud, augustis surus NSV Liit veriselt maha Praha kevade ning pingestunud kultuuritingimustes ei tulnud jazzifestivali jätkamine enam kõne alla.

1970. aastatel jätkus Eesti NSV kultuurisüsteemis bürokraatlik mäng, kus jazz justkui oli plaadivagude jaoks kõlblik ja samal ajal ei olnud ka. Muidugi võis verbaalselt keerutada ja nimetada jazzmuusikat lihtsalt tantsurütmideks või estraadimuusikaks. Tallinna jazzifestivalidest oli jäänud järele unesegune mälestus, taamal säramas muutuvast muusikamaitsest tunnistust andvad diskotuled.

1980. aasta Moskva olümpiamängudega kaasnenud mõningane avanemine polnud kindlasti ainus põhjus, aga suhtumine jazzmuusikasse läks kümnendi alguses siiski märgatavalt soodsamaks. 1981. aasta sügisest algas riikliku filharmoonia abonementkontsertide sari „Džäss läbi aegade“, Sirbi ja Vasara veergudel sagenesid jazziteemalised kirjutised, näiteks Valter Ojakääru ülevaade Moskva jazzifestivalist (18. VI 1982). Kui 1960. aastatel oli Tallinn olnud jazzilinn, siis 1980. aastatel tajuti Eesti NSV jazzi­elu muust NSV Liidust mahajäänuna.

Parimatel jazzmuusikutel oli toona esinemisi rohkemgi, kui jõuti vastu võtta, nagu selgub usutluses Lembit Saarsalu ja Paul Mäega (Sirp ja Vasar 25. XII 1981): „Kuna mängime põhitöö kõrvalt, džäss aga nõuab värsket vaimu, ei suuda me praegu kõiki kontserdivõimalusi kasutada. Aasta [1982] esimene päev möödub mainitud Eesti Raadio muusikapäeval, siis kohe kolm kontserti Moskvas. Siis festivalid Donetskis ja Vilniuses. Mais on Tallinnas džässipäevad.“ Viimati nimetatu all on peetud silmas esimest „Tudengijazzi“, kus Saarsalu kvartett oli peaesineja.

„Tudengijazz“ ei pruukinud olla 1982. aastal jäämurdja, küll aga üks tunnusmärk jazzilembuse uuest tõusust. Eesti jazzis andis 1980. aastate alguses tooni svingilikule vundamendile rajatud jazz rock ja funk, mida läbisid unonaissoolikud folgiseosed (Lembit Saarsalu kvarteti LP „2 × labajalg“, 1980). Niisamuti iseloomustas „Tudengijazzi“ algusaega dixieland-stiili tõus. Milline on „Tudengijazz“ aastal 2022?

Kas jazzi- või rütmimuusikafestival?

Tähelepanelik festivalikülastaja märkab ehk sedagi, et „Tudengijazzi“ nimetatakse rütmimuusikafestivaliks, mitte jazzifestivaliks. Niisiis on jäetud uks poikvele kõigile, kes ei lase end stiilidel kammitseda. Ületada (stiili)piire tähendab ületada iseennast.

11. III klubis Philly Joe’s esinenud ansamblid on tegevust alustanud alles hiljaaegu. Starglide (laulja Miina Martensoo) tuli kokku möödunud sügisel, selle liikmeid ühendavad õpingud Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis ning huvi keskmes olevat funk, fusion ja „kõikvõimalike piiride kompamine“. Viimati nimetatud eesmärgi täitmine seisab uuel ansamblil usutavasti veel ees. Starglide’i tugevus ei ilmne veel piiri­ülesuses, vaid just neis stiilides, mille oma eksimatus äratuntavuses pakuvad ansamblile selget raamistikku. Funk-stiilis avalugu oli selle tõestuseks.

Tidi & Bande (laulja ja laulukirjutaja Karoliine-Lisette Kõiv) alustas koosmängu pandeemia perioodil. Suurim muusikaline eeskuju olevat Frank Zappa, ehkki zappaliku teatraalsuse asemel võis rohkemgi täheldada indibändidele omast muusikalist askeesi. Kõige rohkem sarnaneb ansambel siiski Curly Stringsi stiilis viiuli- ja kitarrifolgiga. Oma lööklaulu neil veel pole, aga kui jätkub püsivust, siis ehk rändab ka Tidi & Bande kunagi „üle mäe ja aasa“ või saab maal vanaema juures „pruuniks teiseks juuniks“.

Rootsi kvintett Cosmic Express Quintet, kes väljaspool kodumaad esines esimest korda, on 1960. aastate stiilis avangardse (ometi mitte küll just vabajazzi) kallakuga ja jaheda tunnetusega, mistõttu mõjus folgiliku muheduse järel mõneti hallides toonides.

12. III Fotografiskas esinenud ansamblitest kaks (vokalistide Ingrid Rabi ja Tiina Adamsoni juhtimisel) esindavad samalaadset suunda. Ingrid Rabi üllitas veebruaris lühialbumi „Circle of Love“, mille lembeteema ümber omaloominguline kujundiring keerlebki, samavõrd igatsevates toonides on ka Tiina Adamsoni tundelüürika. Ingrid Rabi lugu „High on Love“ („Armust joovastunud“) oli meeldiv sissevaade swing-stiili, mille viljelejaid sooviksin teistegi noorte jazzientusiastide seas kuulda palju rohkem. Tiina Adamsoni ansambli sümpaatia kuuluvat „minimalistliku varjundiga“ muusikale, ehkki seda võib ennemini kirjeldada kui soulilikku. Nii Rabil kui ka Adamsonil oli toeks tegus saateansambel, mis sellistel puhkudel on juba pool võitu.

Individuaalse instrumentaalsoorituse poolest peab esile tõstma Makedoonia päritolu kitarristi Filip Dinevit, kelle trio ammutab oma helikeeles ainest Balkani muusikast, aga ei ütle ära ka biitlitest („Blackbird“). Dinev mõjus kui festivali peaesineja, isegi kui afišil valitses esinejate võrdsus ja vendlus. Ja oleksin peaaegu unustanud: üles astus ka ansambel Kõnts. Nailonsukad pähe tõmmatud, kiikavad selle liikmed küllap punkbändi Winny Puhh loorberite poole. Nalja peab ka saama.

Ajalookaemust „Tudengijazzil“ kuigi­võrd ei täheldanud, ehkki esimesest festivalist mööduva 40 aasta puhul poleks põgusat tagasivaadet imeks ega pahaks pannud. Kas näiteks 1920. aastate dixieland-stiili, mida tudengid 40 aastat tagasi meeleldi mängisid, Eestis veel keegi viljeleb? Või on tudengitest jazzmuusikud läinud liiga tõsiseks kätte? Ehk annab nendele küsimustele vastuse „Tuja 41“.

1 Villu Veski meenutab Tudengijazzi ajalugu: jazzi esitamiseks oli vaja luba. https://kultuur.err.ee/316077/villu-veski-meenutab-tudengijazzi-ajalugu-jazzi-esitamiseks-oli-vaja-luba

2 Tuja. https://tuja.ee/ajalugu/

3 Enno Tammer, Uno Loop. Läbi elu. Tammerraamat, 2009, lk 96-97.