„Jazzkaar” 20 – Anne Ermi reaalsus

Immo Mihkelson

Otsekui juhuslikult suureks saanud festivalist on korraldaja Anne Ermi järjekindla pingutuse viljana võrsunud mitte üksnes Eesti mastaabis iga-aastane muusikasündmus, vaid ka Euroopas ja maailmaski teada festival.        „Jazzkaar” saab 20. Paljud inimesed, ka need, kes pole kunagi käinud „Jazzkaare” kontsertidel, samastavad festivali Anne Ermiga. Millisel määral sa ise tunned enda kokkukasvamist festivaliga? Mis seal salata, „Jazzkaar” on kui mitte terve minu elu, siis kolmveerand ikka. Ei möödu päevagi, kui ma ei mõtleks festivali esinejatele ja sellele, mida saaks paremini teha. Vaid mu elu kaugeimal reisil Lõuna-Aafrikasse jäid festivalimõtted tagaplaanile. Samas on selge, et Anne Erm ei suudaks üksinda festivali püsti panna, „Jazzkaar” on meeskonnatöö ja festivali kordaminekuks on oma panuse andnud hulk vabatahtlikke muusikasõpru.

Mida ise pead kõige olulisemaks, mida „Jazzkaar” on saavutanud?

Festival on saavutanud stabiilsuse, tuntuse ning seda mitte üksnes koduses Eestis, vaid üle maailma. „Jazzkaar” on toonud palju noori jazzi juurde ja neist on omakorda võrsunud andekaid muusikud. Kolmel viimasel aastal on sellele kaasa aidanud ka jazzikuu projektid koolides. Ja muidugi on festival kokku viinud eri maade muusikuid, mitmed koostööprojektid jätkuvad siiani.     

Millised kaugemad eesmärgid oli algusaastate „Jazzkaare” puhul silme ees ja  kas need täitusid?

„Jazzkaar” ei seadnud väga utoopilisi eesmärke. Tahtsime teha head Euroopa tasemel festivali, millest kuulajad rõõmu tunneksid ja veel aastate pärast räägiksid. Ühtlasi soovisime niisugust festivali, millest meie muusikud kasu saaksid, kui kuulevad uusi põnevaid maailma ansambleid ja trende. 

On „Jazzkaar” ka sind ennast kasvatanud või harinud?

Kindlasti nõuab festival kursisolemist maailma jazzieluga, vähemalt laias laastus. Sest „Jazzkaare” üks eesmärke on olnud ajaga kaasaskäimine. Aga muusikuid on maailmas ikka nii tohutult, et ma ei jõua läbi vaadata pooltki mulle saadetud pakkumistest ega  avada muusikute saadetud MySpace’i lehekülgi. Heade ja erilistega on teine lugu, neid ei ole kunagi liiga palju. Lähemalt tutvun ma artistide karjääriga, kui teen nendest saadet või kirjutan artiklit. Kui ma ei teeks festivali, siis vaevalt ma nii usinasti materjalidega tutvuksin. Pigem naudiksin lihtsalt muusikat. 

Kas on sinus mingit festivalinostalgiat? Igatsed näiteks mõttes tagasi mõnda möödunud festivalidest? Või peaks ehk mõni kontsert korduma taas ja taas?

Väike nostalgia on Sakala keskuse hiilgeaegade järele, kui seal oli kolm korralikku klaverit, kaks saali meie käsutuses, avarad fuajeed ja kohvikud, kohtumisruumid. Viimased kolm aastat oleme mööda eri kohti rännanud, läinud aastal  oli neid Tallinnas kuusteist. Nii ei teki festivali atmosfääri. Algusaastatel polnud mul eriti aega olla saalis, kuulasin pisteliselt. Kuid kahtlemata on neid artiste, kes liigutavad su hingekeeli ja kellele soojusega mõtled – mõnda neist pole enam elavate kirjas nagu Thomas Chapin või Joe Zawinul. Kahtlemata oli suursündmus ka esimene New York Voicese kontsert, Charles Lloydi, Jan Garbareki, Kristin Asbjørnseni kirikukontserdid, Avishai Coheni ja Richard Bona kontserdid jpm.     

Esimesed festivalid läksid korralduslikus mõttes üsna üle kivide ja kändude. Millisest hetkest alates tundsid, et olukord on enamvähem kontrolli all? 

Festival oli esialgu eikellegi oma. Artistid leppisin kokku mina, koostasin bukletid ja hankisin mööda ministeeriume ja ettevõtteid käies portsu raha ka. Filharmoonia aitas esialgu korraldamisega. 1992. aastal sai festival kokku pandud nende inimestega, kes parajasti kaasa lüüa tahtsid, kuid kellel polnud veel piisavalt kogemusi. Osa raha oli Tartu kommertspangas ja mis sellest sai, pole õrna aimu, igatahes jäime miinusesse. Aastast 1994, kui olid täissaalid Joe Zawinuli ja Real Groupi kontsertidel ning toimus esimene klubiüritus, tundus, et asi hakkab minema. Sestpeale pole enam suuri tagasilööke olnud. Tallinna linn ja Eesti Kultuurkapital hakkasid meiega rohkem arvestama ning tekkisid mõned truud sponsorid nagu Viru Hotell ja Eesti Päevaleht. Seega moodustus tugi, millele toetuda.       

20. „Jazzkaar” on sattunud toimuma keerulisel ajal, kui kõike kärbitakse ja järjest sagedamini vilksab uudistes sõna „kriis”. Milline on tänavuse festivali seis enne kontsertide algust? 

Olukord on kõikjal raske. See, et suuremad festivalid võeti riigi eelarverealt ära, ei tekita turvalisuse tunnet. Ja kui aasta alguses selgus, et mõned firmad on majandusraskustes ega saa meid toetada, oli juba hilja esinejaist loobuda, sest mitmed staarid jõuavad siia koostöös Helsingi ja Kaunase festivaliga. Me ei saanud neid alt vedada.       

Kui palju toetajaid on praeguseks ära langenud?

Toetusi on tänavu 700 000 krooni vähem kui läinud aastal ja see tähendab, et peaksime selle summa võrra rohkem pileteid müüma, kuid praeguses olukorras, kus inimestele saadetakse iga päev negatiivseid sõnumeid, on see väga  raske. Loodame siiski, et mitte võimatu.       

Kas niisugusele festivalile nagu „Jazzkaar” on sponsoreid ja toetajad raske hankida? Öeldakse, et eduka külge kleebib edu justkui ise.

Nii-öelda viimasel minutil, ehk paar kuud enne festivali on tõesti võimatu hankida sponsoreid. Kuid viimastel edukamatel aastatel pole me sponsoreid otsinud: nad leidsid meid ise ja oleme jõudnud toredate kokkulepeteni. Siin tasub näiteks märkida koostööd Elioniga, kes muuhulgas rõõmustab nüüd eesti muusikuid iga-aastase väärika jazziauhinnaga. Kolmas võitja selgub juba 25. aprillil.       

Kui „Jazzkaare” algusaastatel pääses eesti muusikuid festivali pealavale üsna tihti, siis viimasel ajal suhteliselt harva. Kas „Jazzkaare” nivoo rahvusvahelise taseme osa on kerkinud kiiremini kui siinsete muusikute tase ja mõttelend?

Ei ütleks nii. See vahekord on püsinud üpris sama. Vähe on eesti jazzmuusikuid, kes toovad suured saalid täis. Need peavad olema väga erilised ja head projektid. Villu Veskil on see õnnestunud ja mõnel lauljal ka. Tänavu on mitu projektansamblit ekstra „Jazzkaareks” sündinud ja mul on sügavalt kurb meel, kui neid kontserte üles ei leita ega osata vääriliselt hinnata. Suurtes saalides ja väga põnevate kavadega esinevad Andres Mustonen („Bach öös” Jaani kirikus) ning projekt Rütmiallikal, kuhu on kaasatud seitse torupilli, neli lauljat, kaks flööti,  saksofon, DJ, löökpillid, elektroonika, visuaalid. Ka Villu Veskil – Jukka Eskolal – Sofia Rubinal on seekord pakkuda head jazzienergiat 1970. aastate vaimus.       

Kas söandad ise hinnata „Jazzkaare” panust eesti jazzmuusika-kultuuri arengusse?

Eks hinnangu annavad ikka teised – aeg ja asjatundjad. Arvan, et „Jazzkaar” avas ukse maailma ja andis meie muusikutele põhjuse genereerida uusi ideid, näidata end kõige tugevamast küljest ja võrrelda oma oskusi maailma muusikutega.       

Olen märganud, et käid igal festivalil peaaegu kõigilt kontsertidelt korra läbi ning suhtled enamiku muusikutega, kes esinevad. Millega seda selgitad?

See on igati normaalne: kui olen muusikud siia kutsunud, siis tahan nendega ka inimlikul tasandil suhelda, kas või viis minutit. Selle aja jooksul saan enamasti teada midagi, mida Internetist pole võimalik lugeda. Või kui on tegu meie esinejatega, püüan neile öelda, mis meeldis ja mis võiks veel parem olla.      Kes on tänavusel festivalil need, kelle esinemist soovid jääda pikemalt kuulama?  Kindlasti on see Marilyn Mazur Celestial Circle, kus mängivad-laulavad kolme maa tippmuusikud. Mazur kui Jan Garbareki ansambli liige ja mitme grupi eestvedaja oskab nautida olemise ilu ja valu. See on vaimne muusika, mis tõstab meid kõrgemale igapäevamuredest. Kindlasti on oluline Paquito D’Rivera kvintett, tahan veenduda, et üheksa Grammy’t pole talle antud asjata ja seal peab olema mingi eriline fluidum ja ilu. Hoian veel pöialt uutele projektidele Rütmiallikal ja Beatbox-koorile.     

Millised on kriteeriumid, mille baasil teed esinejate valiku „Jazzkaarele”?

Igal aastal jääb mul kutsumata artiste, kellest  olen unistanud, ja samas jääb kõrva uusi talente, keda tahaks ka Eestis kuulda. Eks nad on ikka karismaatilised, oma erilise käekirjaga muusikud ja head inimesed. Kirjutan need nimed siis taas soovitud artistide nimekirja. Seal nimekirjas olid mul kunagi Stephane Grappelli ja Michel Petrucciani, kelle saamine oli juba kiviviske kaugusel, ja Esbjörn Svenssoniga oli juba lepingki allkirjastatud, kuid siis lahkusid nad taevastele jahimaadele. Paljude artistide puhul sõltub asi nende turneegraafikust: kui ikka pole plaanis USAst Euroopasse tulla, siis mina ei suuda neid ühe kontserdi pärast siia meelitada. Teised jäävad kutsumata liiga kõrge honorari pärast. Sest, mis seal salata, jazzipubliku hulk siin Eestis või Saksamaal, Norras, Soomes pole võrreldav, honorar aga küll.       

Milline on praegu „Jazzkaarega” seonduv rahvusvaheline kontaktide võrgustik?

Väga hea. European Jazz Network annab võimaluse suhelda kõikide selle võrgustiku liikmetega ja kord aastas saame kokku, räägime ning suhtleme näost näkku. Kui kirjutad mõnele festivalikorraldajale, paludes mingit infot või kontakti, siis on 95 protsenti kindel, et saad vastuse. Lisaks on ka EBU jazziprodutsendid kursis „Jazzkaarel” toimuvaga ning Klassikaraadio vahendusel jõuab osa „Jazzkaare” kontserte ka Euroopa kuulajateni. Võrgustik on väga hea, aga suhete hoidmiseks ja arendamiseks peaks  olema võrratult rohkem aega. Paraku, mida ei ole, seda ei ole.       

Kui fantaseerida, siis mis oleks „Jazzkaare” juures praegu teisiti, kui sul oleks korraldamisel kasutada piiramatu ressurss?

Ega piiramatu ressursiga ei oskakski mõistlikult ringi käia. Piisaks sellest, kui Eesti jazz saaks oma pesa – majakese või oma suurema klubi koos kõrvalruumidega nagu Oslos, Kopenhaagenis või Amsterdamis. Molde linnake Norras (võrreldav näiteks Märjamaaga) paneb lausa kadedust  tundma, sinna ehitatakse täiesti uus nelja saaliga maja festivalile ja teatrile kahasse. Jazziklubi püsikulud maksab mitmel pool linn, lisaks annab näiteks Norra riik vajalikud miljonid, et oleks riskivabalt võimalik artiste kutsuda.     

Kuidas saad tagasisidet oma tegevusele? 

Väga mitmel viisil. Õlapatsutustega ja kirjadena või siis artiklites mainimisega. Ja vahel lihtsalt vaadatakse kava ja öeldakse „Oohoo, kui hea”. Ning meeletu meilide hulk annab tunnistust, et meid tuntakse. Viimastel aastatel on „Jazzkaarel” käinud päris palju välisajakirjanikke. Ollakse väga rahul kõigega: nii sisuga, mis on minu vastutada, kui ka mitte sugugi vähem olulise korraldusliku poolega, et muusikud ja külalised end hästi tunneksid.  Selle töö taga on 15 aastat „Jazzkaart” korraldanud Anu Luik.     

Milline on sinu hinnangul siinse kultuurielu üldine atmosfäär jazzmuusika kohal?

Jazz on Eestis hoogsate sammudega edenenud, kuid n-ö professionaalsele maailmatasemele jõudmiseks läheb veel aega. Hoian pöialt, et siit kerkiks ka mõni Euroopa staar, pinnas selleks on olemas. Eestis elab jazzi mängimisest ära vaid 4-5 muusikut. Ülejäänud peavad kõike muud ka tegema ja eks see ühest küljest avardab väljendusvahendeid, kuid teiselt poolt segab sügavuti minekut. Võetakse vastu ükskõik milliseid pakkumisi,  sest elada on ju vaja. Mis mind siiani häirib, on jäänuk kuskilt nõukaajast, mis aeg-ajalt ikka pinnale ujub – eksitav hinnang jazzi kohta. Vanemad on ilmselt selle mittemõistmise pisiku edastanud ka mõnele nooremale reporterile või ajakirjanikule: et jazz on keeruline ja seda ikka ei saa kuulata, kui pole eelteadmisi, et „aetakse ussi”, kriibib kõrva ja jumal teab mida veel. Samas nad ei märka, et poes, laevas, lennukis, vastuvõttudel ja veel  kõikvõimalikes muudes avalikes kohtades kõlab taustaks mahe jazzmuusika. Oleks aeg kuulata jazzi eelarvamusteta ja avatud südamega. Jazz on jõudsalt võtnud positsiooni muu muusika kõrval ja pole mingit põhjust seda alahinnata.     

„Jazzkaare” tulevik? 

Praeguses situatsioonis ei oska ma öelda sedagi, kas „Jazzkaar” jääb ellu või mitte. Kaks miljonit on hetkel eelarves puudu. 20 aastat on pingutatud selle nimel, et küll ükskord läheb kergemaks ja lahedamaks. Oleme kogu aeg kokkuhoidlikult majandanud, aga 20. aastapäev tahab siiski väärikat tähistamist. Igatahes „Jazzkaare” väike tiim pingutab selle nimel ja loodame, et see „Jazzkaar” ei jää viimaseks.

Küsinud  Immo Mihkelson

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht