Jumalanna kirivöö ja vulinad

Maila Laidna ja Tiiu Sisask andsid kontserdi, mille jaoks valmistasid ette mitmekesise ja nõudliku kava, tuues esiettekandele ka kaks eesti helilooja teost.

ÄLI-ANN KLOOREN

Klaveriduo Maila Laidna – Tiiu Sisask kontsert 24. IV EMTA suures saalis. Kavas Liis Jürgensi „Jumalanna kirivöö“ (2023, esiettekanne), Riho Esko Maimetsa „Vulinad“ (2023, esiettekanne) ning Sergei Rahmaninovi ja Witold Lutosławski muusika.

On tuline kahju, et kontserte, kus kõlab muusika kahele klaverile, ei tule ette just tihti, kuigi põnevat ja värvikat muusikat on sellisele ansamblikoosseisule kirjutatud rohkesti. Põhjusi on mitmeid. Kui jätta kõrvale puhttehniline probleem – ei ole ju igas esinemispaigas kahte klaverit kuskilt võtta –, seab omad piirid ka hästi kokku mänginud duode vähesus. Eestis on läbi aegade olnud väljapaistvaid klaveriduosid, kuid Lennart Merd parafraseerides võib öelda, et Eestil on olnud kombeks üks klaveriduo korraga, siiski mööndusega, et ühe lõpp ja järgmise algus mingil perioodil kattuvad ning jutt käib regulaarselt tegutsevatest duodest. Esimesed kontserte andvad klaveriduod tegutsesid juba 1930. aastatel: Wilhelm Tilting ja Leonid Milk ning Leida Kurko-Aalund ja Talvi Jaldre. 1943. aastal sai kokku legendaarne pianistide paar Anna Klas ja Bruno Lukk, nende kõrvale ilmusid 1970ndate keskel Nata-Ly Sakkos ja Toivo Peäske ning seejärel tuli duo Kai Ratassepp – Mati Mikalai. Nii et kvantiteediga ei saa uhkeldada, küll aga kvaliteediga.

Tiiu Sisask ja Maila Laidna

Kaupo Kikkas

2000. aastatel on uusi klaveriduosid juurde tulnud ning üks nendest on tandem Maila Laidna ja Tiiu Sisask. Mõlemad lõpetasid 2013. aastal oma klaveriõpingud Eesti muusika- ja teatriakadeemias, vastavalt Tanel Joametsa ja Ivari Ilja juures, ning samal aastal alustati koosmängu duona. Nüüdseks on Laidna ja Sisaski õpingud kammeransambli ehk klaveriduo erialal jõudnud EMTAs doktorantuuri tasemele, nende juhendaja on Mati Mikalai. Duo on end täiendanud ka Austrias Grazi kunstiülikoolis professorite Gil Garburgi ja Sivan Silveri klassis. Aastate jooksul on Laidna ja Sisask saavutanud märkimisväärset edu rahvusvahelistel konkurssidel: viimaste aastate suurimad saavutused on I koht XX rahvusvahelisel Maria Judina nimelisel pianistide ja kammeransamblite konkursil Peterburis (2019), I koht Budapesti konkursil „Doonau talendid“ klaveriduode kategoorias (2021) ning kuldmedal maailma klaveriõpetajate assotsiatsiooni III rahvusvahelisel klaverikonkursil (2021).

24. aprillil andis duo Maila Laidna ja Tiiu Sisask EMTA suures saalis kontserdi, milleks oli ette valmistatud mitmekesine ja nõudlik kava: kõrvuti kahe klaveri kullafondi teostega kõlasid esiettekandena ka kaks eesti noorema põlvkonna helilooja teost. On äärmiselt tervitatav, et see klaveriduo tellib meie heliloojatelt uut muusikat: neile on kirjutanud Liisa Hirsch ja Riho Esko Maimets, 2016. aastal tõid Laidna ja Sisask Tõravere observatooriumis Eesti esiettekandele Urmas Sisaski pala „Sombreero galaktika“ op. 119 ning nüüd kanti taas ette kaks uut tellitud teost.

Kontserdi avaloona kõlas Liis Jürgensi 2023. aastal valminud „Jumalanna kirivöö“, mille loomise tagamaa avab helilooja kavalehel. Lugu kirjutades on ta lähtunud kujutelmast, et klaveri eelkäija on viiekeelne arhailine väikekannel, ja nii ongi kogu teose muusikaline materjal loodud vaid viit nooti kasutades. Nagu Jürgens ise ütleb: „Mida saab teha viie noodiga? Väga paljut, isegi liigagi paljut, otsisin ja panin kirja kõikvõimalikke viie heli kombinatsioone, kõik need ei mahugi ühte teosesse ära.“

„Jumalanna kirivöö“ ei ole päris valmis kompositsioon: helilooja on siin kasutanud ka aleatoorikat, kus mängijad loosivad kohapeal muusikalist materjali ja selle juurde käivaid parameetreid. Jürgens on andnud oma kompositsiooni­meetodile nime „osaluskompositsioon“, niisiis on loo lõplikul valmimisel oluline roll ka interpreetidel. Kavalehte lugedes tekkisid mõningad skeptilised mõtted – on ju heliloojate kontseptsioonid sageli tunduvalt värvikamad kui teos ise. Sel korral osutus aga selline kahtlus täiesti vääraks: üllatav, kuivõrd palju saab ära teha viie noodiga, muutes mängu­võtteid, faktuuri, rütmikujundeid jm. Helilooja on lasknud oma fantaasial lennata, kuid pidevatest muutustest hoolimata säilib siiski mingi ühtne joon või pealkirjast lähtuvalt kooshoidev vöö ning ei teki killustatud muljet. Ei oska öelda, kas teose eri lõikude järgnevus loositi kohapeal või oli see mängijatel juba enne kokku lepitud, igal juhul sujus Laidna ja Sisaski koostöö suurepäraselt ja nad paistsid selle teose esitamist tõeliselt nautivat.

Esiettekandele tuli ka Riho Esko Maimetsa „Vulinad“, mille inspiratsiooniallikas on täiesti ootuspäraselt veevulin. Jürgensi palaga võrreldes on siin tegemist palju ühetaolisema kõlamassiga, kust tõusevad siiski aeg-ajalt esile mõned värvikad aktsendid, olgu siis mõni akord või faktuurimuutus. Võib öelda, et see teos meenutab tõesti veevulinat, milles on nii korduvaid mustreid, aga ka pidevat muutust – ja iga hetk on omanäoline.

Jürgensi ja Maimetsa teose vahel kõlas Sergei Rahmaninovi 1893. aastal kirjutatud neljaosaline süit nr 1 op. 5, ülimalt romantiline tsükkel, mis põhineb XIX sajandi poeetide luuletustel. Kuigi tegemist on helilooja noorpõlveteosega, on tunda juba küpse ja isikupärase looja kätt: kõrvu jääb omapärane harmoonia, hea vormitaju, kellakõla jäljendamine ning kolmanda osa huvitavalt karge ja justkui minimalistlikest kordustest moodustuv meloodia. „Barkarool“, „Öö ja armastus“ ning „Pisarad“, süidi kolm esimest osa, jätkasid eelnenud Jürgensi loo vulisevat meeleolu ja seda sorti muusika järjepidev rohkus mõjus üsna uinutavalt. Pöörde tõi aga neljas osa „Helge püha“, mille algus meenutas vägagi Modest Mussorgski „Boriss Godunovi“ kroonimisstseeni kellalööke. Laidna ja Sisask tabasid hästi süidi meeleolusid, aga natuke enam kui teiste lugude puhul hakkas siin häirima klaverite erinev tämber. Laidna ja Sisask olid paigutanud klaverid nii, et nende tiivad olid kõrvuti ja pianistidel oli vastastikune silmside. Parempoolne klaver oli palju teravama ja toorema kõlaga ning sai sageli domineerivaks ka siis, kui see muusikaliselt vajalik ei olnud. Pianistide mängu ei saa selles puuduses süüdistada, sest pärast iga lugu vahetasid nad klaveri taga kohti, aga probleem jäi.

Üleüldisest vulisevast meeleolust täiesti teistsugune oli viimasena kõlanud Witold Lutosławski „Variatsioonid Paganini teemale“. Paganini 24. kapriisi on heliloojad ekspluateerinud rohkesti, minu lemmik on aga just Lutosławski kahe klaveri versioon. Selles teemast, kaheteistkümnest variatsioonist ja finaalist koosnevas teoses on püütud ühest küljest jäljendada Paganini viiuli­spetsiifilisi tehnilisi võtteid, ent ei puudu ka mingi omamoodi riukalikkus –seda võib võtta ka kui Paganini paroodiat. Laidna ja Sisaski jõud käis tehnilisest tulevärgist üsna kenasti üle. Vaid ülimalt virtuoossete viimaste variatsioonide ajal oli tunda lisanduvat pinget ja jäi mulje, et mängiti oma jõuvarude piiril. Sellest hoolimata oli esitus suurepärane ja rõõm seda teost elavas ettekandes kuulda.