Juubilari rahu ja rahutus

Ainult hingelt ja ka kehalt noor koor võib endale lubada sellist sünnipäevakava, nagu tol õhtul sõpradele pakuti.

KAI TAAL

Kontsert „Eesti Rahvusmeeskoor 75. Sügav rahu“ 16. XI Estonia kontserdisaalis. RAM, dirigent Mikk Üleoja. Kavas Felix Mendelssohni, Isao Matsushita, Riho Esko Maimetsa, Max Regeri, Justė Janulytė, Giovanni Bonato, Francis Poulenci muusika.

Pole kontserti ilma publikuta, pole juubelisünnipäeva ilma külalisteta. Ütle mulle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes oled sa ise. Täiesti tõsi! See saalitäis rahvast, kes oli kogunenud laupäeval Eesti Rahvusmeeskoori 75 aasta juubelikontserdile, tundus olevat ideaalilähedane mitte ainult Eesti, vaid lausa maailma mõõtmes. Ilma liialdamata – sellist ülima kontsentreeritusega kuulamist, tundlikku, pühendunud ja asjatundlikku publikut olen näinud kontserdisaalis haruharva, kui üldse. Eesti Rahvusmeeskoori teavad siin ilmselt kõik, ta on enamiku praegu Eestis elavatele inimestele alati olemas olnud, alati laulnud, rahvas on teda alati armastanud. Nagu ehk Anne Veski või Ivo Linna, kui tõmmata paralleel kergema muusikaga? Sellel libedal spekuleerimisrajal ma igaks juhuks kaugemale ei lähe, kuid tõsi on, et heaga harjub ruttu ning seda kiputakse võtma iseenesestmõistetavana. Õnneks ei ole RAM loorberitele puhkama jäänud ja püüab ületada järjest suuremaid katsumusi. Kuidas saakski see olla teisiti, kui nende peadirigent on Mikk Üleoja? See koor on praegu väga tugevalt oma dirigendi nägu. Mul oli hiljuti Londonis Barbican Hallis kontserdi vaheajal huvitav vestlus ühe inglise härrasmehega. Selgus, et meile kummalegi ei meeldi üks praegu maailmas ülipopulaarne pianist. Hr Antho­ny kurtis, et too muusik räägib oma kontsertidel poliitikast ning see ärritab teda. Ta tundis huvi, miks mulle too muusik ei meeldi. Vastasin lühidalt, et see pianist ei puuduta mu südant. Mind vaadati kui kuu pealt kukkunut. Kõlanud põhjus tundus eriti arusaamatu seetõttu, et olin just öelnud, et olen muusikaharidusega ning tegutsen muusikavaldkonnas. „Mis see süda siia puutub?“ lugesin ta hämmeldunud näost. Aga professionaalsus, tehnika, artistlikkus jne? Kas see siis ei korva seda, et mingil seletamatul põhjusel su süda sel kontserdil vaikib? Ei korva tõesti, aga see ei tähenda, et ülim professionaalsus ja liigutav esitus ei võiks käsikäes kõndida. Milline siis on 75aastane RAM? Lühidalt – väga nooruslik. Seda võis lugeda ka kavalehe vaimukast ülevaatest: keskmine vanus on 43 aastat ja 8 kuud, keskmine pikkus 180,6 cm ja keskmine kaal 90,9 kg. Hääletugevuse ja detsibellide arvestused lubati lisada RAMi 80. sünnipäeva kavalehel. Ainult hingelt ja ka kehalt noor koor võib endale lubada sellist sünnipäevakava, nagu tol õhtul sõpradele pakuti. Nii lihtne oleks ju minna kergema vastupanu teed. See on ju ikkagi sünnipäev, juubel! Esitada midagi lihtsamat, minna kindla peale välja, teha näiteks kummardus koori asutajale ja esimesele dirigendile Gustav Ernesaksale, laulda nii kaunist meeskoorile loodud rahvusromantilist muusikat … Tõele au andes tuleb tunnistada, et mainitu oli esindatud eelpalana: kontsert algas Miina Härma „Meestelauluga“, mida polnud kavas kirjas, kuid see erand vaid kinnitas reeglit. RAM on igas mõttes noor ja kirglik, julge (et mitte öelda hulljulge), avastamis­himuline, oma võimeid kompiv ja avardav, uuele avatud noor pensionär, kellele seab vaid taevas piiri. See koor tunneb ka oma publikut. Sünnipäevakavas kõlas Mendelssohni „Vespergesang“, Matsushita „Cantate Domino“, neli laulu Regeri tsüklist „Kümme laulu“, peale selle Poulenci, Bonato, Janulytė ja Maimetsa looming – juba üksnes selle nimekirja lugemine tekitab kõhedust. Milline vokaaltehniline kõrgpilotaaž! Kui nõudlik kava nii esitajaile kui ka publikule! Üks esiettekanne, kaks teost loodud eelmisel aastal. Ei mingit allahindlust ega näputoitu, meeldida püüdmist, laisklemist ega odava populaarsuse taotlust. Müts maha! Selline kontserdikava annab eeskuju kõigile noortele, kes pelgavad klassikalise muusika konarlikke teid, ning lohutuseks neile, kes on väsinud lihtsustatusest, ehk lausa lihtsameelsusest. Ma tean, et on palju neid, kes leiavad, et RAM pole kunagi nii hästi laulnud kui praegu, ning selle arvamusega saab vaid nõustuda. Nii kõrgetasemeline koorilaul on kogu maailmas haruldus ning kardetavasti ongi RAM mujal kuulsam ja hinnatum kui Maarjamaal. Kuid nagu juba öeldud, pole mitte professionaalsus see, mis hinge liigutab. Kontserdil oli palju niivõrd kauneid ja maagilisi hetki, et kananahk tuli ihule. Ma ei räägi vaid enda kogemustest. Kõige enam läks RAMi esituses hinge kõige uuem muusika. Riho Esko Maimetsa „Salve Regina“ tekitas suure soovi selle noore eesti helilooja loomingut rohkem kuulda, leedu helilooja Justė Janulytė „Now I’m Nowhere“ lummas, lausa hüpnotiseeris, samuti meeldis väga Pärt Uusbergi teos, mis esitati lisaloona. Kontserdi lõpuloo, Giovanni Bonato teose „Sügav rahu“ ajal võttis koor publiku justkui oma embusse: lauljad asetsesid lava ees ja mõlemal pool külgedel ning õnnelikud olid need, kel pilet ostetud saali keskele, mitte näiteks keskrõdule. See elamus on täiesti kirjeldamatu ning ehkki kontserdi salvestas Klassikaraadio ja seda saab veel mõnda aega järele kuulata, ei anna see ilmselt edasi seda, mida publik koges. Sellised hetked on nii muusikamaailmas kui ka elus üldse väga erilised ja haruldased – täielik ühtesulamine muusika ja muusikutega. Teise lisaloona esitatud Tuudur Vettiku „Kuu“ ei ole ilmselt kunagi varem kõlanud nii kaunilt – erakordne paindlikkus, pehmus ja soojus ning imetlusväärselt peen ja puhas teostus. Publik tundis selle ära ning aplodeeris püsti seistes, kuid ometi justkui tummas imetluses – ilma braavohüüete ning trampimiseta, mis olnuks sel hetkel kohatu. Mõnikord on midagi lihtsalt liiga ilus ja liigutav. Kindlasti ostan endale RAMi loodetavasti peatselt ilmuva plaadi Giovanni Bonato loominguga. Natuke arusaamatuks jäi kontserdi pealkirjaks pandud, Bonato teosest laenatud „Sügav rahu“. Rahu kontserdil kahtlemata oli, aga kui sügavat ja kui valdavalt, on iseküsimus. Ega ma sellest puudust tundnud ka. Pigem oli nauditavat, nooruslikku avastamisrõõmu ja teel olemisega kaasnevat muutumis- ja riskijulgust. Ehkki RAMi kontserdikavad on väga huvitavad ning plaadid paeluvad, oleks tuline kahju, kui praegune koosseis ei salvestaks kas või osaliselt meeskoori kuldrepertuaari, eesti rahvusromantilist muusikat. Oleks kahju, kui tulevased põlved sellest ilma jäävad.